Eeldused, et naised tahavad lapsi saada, naudivad emadust tingimusteta ning tulevad sellega instinktiivselt toime, kahjustavad meid. Emadusega seotud ambivalentsus on tõenäoliselt levinum kui me arvata oskaks.

Kümmekond aastat tagasi vaidlesime sõbraga selle üle, kas naised situvad sünnituse ajal. Toona, olles äsja keskkooli lõpetanud ja ühtlasi eas, kus mõned mu endised klassikaaslased olid lapse saanud, tundus idee rasedusest ja sünnitusest mulle ikka võõrastav, isegi vastik. 

Kui avastasime sõbrannadega mu pere fotoalbumeid uudistades pildi mu alasti emast beebikõhuga, tundsin ma esimese emotsioonina häbi: olin harjunud nägema rasedakõhtusid kas mõne ürbi alla peidetuna või, vastupidi, ilustatuna ja pühapaiste keskel kuskil ajakirja kaanel, aga mitte kunagi lihtsalt niisama, loomulikuna. Kui teismelisena on sellised emotsioonid ehk isegi arusaadavad, siis mida vanemaks ma sain, seda suuremat häbi ma tundsin selle pärast, et ma ei osanud suhestuda naistega, kes kas soovisid last saada või olid rasedad. Olgugi et mu suhe emaga on hea, tekitas mõte sellest, kuidas ma ta kõhus kasvasin või tema rinnapiima jõin, jälestust. Ühtlasi tundsin, et pean varjama asjaolu, et imikud ei tekitanud minus heldimust, aga kutsikavideod tõid pisara silma. See kõik pani mind sügavalt mõtlema sellele, mis on naiselikkus, mida see minu jaoks tähendab ja miks nii paljud justkui loomulikud naiseks olemise aspektid näisid mulle ebaloomulikud, isegi traumeerivad. 

Eduard Wiiralt „Ema ja laps”, puugravüür, 1927. Eesti Kunstimuuseumi kogu

Kontroll tulevikuema keha üle

Andrea O’Reilly on toonud välja kolm emaduse püha tõde: emad armastavad enda lapsi tingimusteta, naised saavad alati emarollist rahuldust ja naised teavad loomuldasa, kuidas olla hea ema.[1] Nende pühade tõdede vastu eksimisele järgneb enamasti tugev ühiskondlik reaktsioon ja hukkamõist, mille näiteid ei pea otsima kaugelt – piisab mõne emaduse pahupoolest kõneleva artikli, blogipostituse või Facebooki kirjutise kommentaariumi lugemisest. Paraku tähendab see ka seda, et raseduse ja sünnituse reaalsus on jätkuvalt justkui midagi varjus toimuvat. Kultuuriliselt ei ole naised saanud kirjeldada emadusega seonduvat patriarhaadi mõjutustest sõltumatult ja enda kogemusest lähtuvalt, vaba keelekasutusega. Ranged normid ei jäta ruumi eksimusteks, emaduskogemuse ümbermõtestamiseks või isegi sellest avameelselt rääkimiseks. Kinnistunud arusaamad emadusest võivad süvendada selle potentsiaalselt traumaatilisi elemente. Sellega seotud arhailised vaated on kahjulikud ka ühiskondlikul tasandil (sünnib vähem tulevasi maksumaksjaid ja rohkem traumeeritud lapsi!).

Naised ei ole saanud kirjeldada emadusega seonduvat patriarhaadi mõjutustest sõltumatult ja enda kogemusest lähtuvalt, vaba keelekasutusega.

Kui sa sündisid emakaga, on mul sulle halb uudis: ühiskonda kummitab perversne vajadus pidevalt arutada, kas ja mis õigusi sul enda keha puhul on. Noortele tüdrukutele rõhutatakse varakult, kuidas munarakud ei taastu, mis tähendab, et erinevalt Martinist saab Liisa koolimaja nurga taga suitsetamise eest rohkem noomida. Liisa ei tohi enda vanuse tõttu veel Maximast siidrit osta ja teda ei peeta piisavalt arukaks, et talle hääleõigus anda, kuid ta on paljude silmis piisavalt küps, et olla ema – enne 2015. aasta seadusemuudatust ei olnud tal võimalik vanemate loata aborti teha. Ehk mäletab lugeja tollaseid emotsionaalseid pealkirju, nagu „Alaealine saab nüüd ise otsustada oma kõhubeebi elu ja surma üle”, ning konservatiivide hüüatusi stiilis „Alaealised tapavad sündimata lapsi!”. Kuna ta on naine, on tal ühiskonna ees justkui võlg, mida ei saa erinevalt meestest tasuda lihtsalt maksude maksmise ja ühiskonnaelus osalemisega, vaid selleks tuleks laps sünnitada.

Ainuõige valik, alati

Naisena võin ma kunstlikult enda rindu suurendada, eemaldada tarkusehambad, moonutada enda keha ja kirurgiliselt enda nägu ümber vormida. Samuti on mul õigus saada lapsi hoolimata sellest, et rasedus võib igaveseks muuta mu keha või kahjustada mu tervist. Küll aga on rida kriteeriume, millest kas või ühele peab naine vastama (sh vanus, laste arv, füüsiline ja vaimne seisund), enne kui ta võib lasta end steriliseerida. Lisaks on ta sunnitud ootama kuu aega, et arst saaks veenduda, et tegu pole uitmõtte või meeltesegadushooga. Seevastu naise valikus laps saada ei kahtle keegi ja ükski arst või ametnik ei pea vajalikuks veenduda, et tulevasel emal oleks raha mähkmete ostmiseks, kindel elamispind, oskused ja võimekus lapse kasvatamiseks ning et ta ei kuuluks Facebooki gruppidesse, kus soovitatakse imikule kloori sisse joota või last mitte vaktsineerida. Ometigi võib naine kahetseda nii steriliseerimist kui ka lapsesaamist.

Lapsesaamise kahetsemine on tabuline ja kirgi küttev teema, millest räägitakse enamasti salaja enda terapeudile, sõbrale või anonüümsetes foorumites. Kui võtame naiselt võimaluse õppida tundma ja austama iseenda soove ning kehalist autonoomiat, siis riskime ta traumeerimisega, sundides teda läbima protsessi, mis on talle sisimas võõras ja vastumeelne. Liiatigi, ükskõik kui pühendunult vastumeelselt emaks saanud naine enda rolli ka ei täidaks, takistab pärissoovi puudumine paratamatult ka lapsega tervisliku suhte loomist, mis tähendab viimasele hilisemas elus hulganisti teraapiat ja süütunnet, et just tema pärast ei saanud ema seljakotiga Austraaliasse rännata või magistrisse astuda.

Ma ei fiili seda beebit

Üldlevinud arvamuse kohaselt tekib naisel vastsündinuga kohene side, mida saab teaduslikult seletada dopamiini, serotoniini ja oksütotsiini tekkega kehas (mis juhtub pikemaajalisel kokkupuutel lapsega muide ka meeste puhul), mis sunnib teda lapse eest hoolitsema. Tihti eeldatakse, et isegi kui naine ei soovi last, muudab ta sünnitusel või last süles hoides kindlasti meelt: „See on hoopis teine asi, kui tegu on enda lapsega!” Kõik aga meelt ei muuda.

Vabatahtlikult lapsest loobumine on äärmiselt pikk ja kurnav protsess, mis hõlmab nii kohtuasja kui ka avalikku häbistamist. Seda ilmestab hästi paari aasta tagune juhtum Eestist, kus vanemad olid sunnitud kohtudokumentide jaoks teesklema huvipuudust enda raske puudega lapse vastu, et võimaldada talle paremat hoolt mõnes asutuses, kus oleks ressursse ja oskusi tema toetamiseks. Ka juhul, kui naine soovib loobuda lapsest kohe pärast sünnitust, ei ole see lihtne. Sellega kaasneb hulgaliselt bürokraatlikke toiminguid, kuna vanemlikud õigused saab ära võtta vaid kohus. Esiteks sildistab säärane süsteem emasid, kes soovivad loobuda lapsest näiteks tugisüsteemi puudumise või tervisehädade tõttu. Teiseks kannatavad lapsed, kelle lapsendamisprotsess pikeneb ja kes peavad seetõttu kauemaks neile kahjulikku keskkonda jääma. 

Tihti eeldatakse, et isegi kui naine ei soovi last, muudab ta sünnitusel või last süles hoides kindlasti meelt.

Beebitsiid

Halvimal juhul võib pealesunnitud rasedus või oskamatus emadusega toime tulla viia lapsetapuni, mida on ette tulnud ka Eestis. Selle vältimiseks võeti varem imikumõrvadega kimpus olnud Lätis kasutusele „beebikastid”, kuhu vanemad saavad enda lapse loovutada ja seeläbi talle parema elu tagada. 2018. aasta seisuga on „beebikastid” päästnud üle 40 vastsündinu.[4] Kusjuures, oma lapsi ei tapa alati kriminaalse tausta või sõltuvusprobleemidega naised – iroonilisel kombel on tihti tegu inimestega, kes jätsid enne mõrva ümbritsevatele hea ema mulje, kuid murdusid kas rasedusjärgse depressiooni või muude vaimsete pingete all. Eestis saab ema küll sünnitoetaja või raseduskriisi nõustaja poole pöörduda, kuid abi otsitakse sageli alles siis, kui olukord on muutunud juba talumatuks või ohtlikuks.

Imikumõrvade vältimiseks võeti varem sellega kimpus olnud Lätis kasutusele „beebikastid”, kuhu vanemad saavad enda lapse loovutada ja seeläbi talle parema elu tagada.

Naise mugavusele ja emotsionaalsele heaolule sünnituse ajal on hakatud alles viimasel paaril aastakümnel tähelepanu pöörama. Varem suhtuti naisesse meditsiinisüsteemis tihti kui lihtsalt last kandvasse objekti. See tähendas meditsiinipersonali liiga intensiivset ja jõulist sekkumist sünnitusprotsessi ning naise soovidega mittearvestamist. Minevikus levinud praktika sünnitada selili on naisele enamasti ebamugav, kuid see lihtsustab arstide, õdede ja ämmaemandate tööd. Arstid võisid valuvaigistite andmisest keelduda, naist sunniviisiliselt kinni hoida ja ilma hoiatamata või luba küsimata sõrmega läbivaatust teha. Hoolimatus naise heaolu suhtes võis muuta sünnituskogemuse hirmsaks või isegi traumeerivaks.

Sünnitusjärgne stressihäire(?)

Sageli ei oska naised sünnitustrauma puhul kellegi poole pöörduda või peavad seda sünnituse normaalseks osaks. Praegu tegeleb teema laiema tõstatamisega kampaania #minakasünnitajana, mis pakub naistele, kes on eri moel sünnitusvägivalla ohvriks langenud, võimalust enda lugu jagada. Ühtlasi oleme aru saanud, et naise partner võiks samuti sünniprotsessi juures toeks olla ja seda kogeda. Naine saab pöörduda lisaks eraämmaemandale (mis on paraku paljudele liiga kallis) ka sünnitoetaja ehk doula poole. Nii astume aeglaselt vastu sünnituse tabulisusele. Sünnitusest on saanud rõveda valuliku protsessi asemel, mida mees mingil juhul näha ei tohiks (äkki on vaatepilt liiga vastik), ilus, väestav ja jagatud kogemus, mis väärib kunstilistele fotodele jäädvustamist.

Koroonaviiruse levik tõi endaga kaasa kodusünnituste arvu kasvu – 2020. aastal sündis Eesti kodudes 124 last. Osalt on see loogiline – koroona tõttu tunnevad ilmselt paljud naised end haiglas ebamugavalt. Jah, see pole küll nii turvaline, kuid on mugavam ja vähem traumeeriv. Kuigi kodusünnitusele vaadatakse mitmel pool veel viltu, seostades seda pigem alternatiivmeditsiini ja uhhuundusega, on sellel valikul ka mitmed arusaadavad põhjused. Ühelt poolt tahab inimene sünnitada enda tingimustel ning võimalikult meeldivas ja toetavas keskkonnas, vabana tehnokraatlikust ja invasiivsest meditsiinisüsteemist. Teisalt aga on kodusünnitusi uurinud kultuurikriitik Ashley Noel Mack välja toonud, et nüüdisaegne Lääne diskursus on rakendanud sünnitamise ja emaduse tõelise naiselikkuse vankri ette. Emadusega kaasnevat valu ja eneseohverdusi idealiseeritakse, kannatustes nähakse eneseteostusviisi. Valdav osa kodusünnitusega seotud narratiividest eeldab, et naine saab ise enda intuitiivsete teadmiste najal sünnitusega hakkama, ei vaja kõrvalist abi ega valuvaigisteid, vastupidi toimimises nähakse tihti teatavat läbikukkumist.[2] Ta on ju sünnituseks loodud.

Emadusega kaasnevat valu ja eneseohverdusi idealiseeritakse, kannatustes nähakse eneseteostusviisi.

Emaduskogemuse loogiline ambivalentsus

Feminismi keskmes on naise autonoomia ja eneseteostusvõimalused. Neoliberalistliku ühiskonna emadusideaal on „superemme”. Ühelt poolt ülistaks meedia justkui naisi ja emadust, aga tegelikult konstrueerib avalikkus lihtsalt uusi saavutamatute standardite kogumeid, mis teevad naiste elu veelgi raskemaks. Üks edukas emme on jõudnud enda karjääri tippu (soovitatavalt noores eas), suudab tegeleda lapse kõrvalt ka kodu korrashoiu, kokkamise ja trenniga ning ideaalis ei jää liiga pikalt „loorberitele puhkama”, vaid naaseb eduka ja võidukana tööle.

Kuigi emmeblogisid, artikleid lastekasvatusest ja lastega mõjuisikuid on üha rohkem, ei ole see toonud kaasa avameelseid vestlusi lastega seonduvatest muredest ja probleemidest. Pigem tunnevad naised, et neid jälgitakse veel lähemalt, et nad peavad ohverdama üha rohkem selleks, et nende järglased oleksid võimalikult terved. Seda ka juhul, kui see tuleb nende enda vaimse ja füüsilise tervise arvelt. Heaks näiteks on näitleja Saara Piusi avameelne intervjuu seoses raseduse ja lapsesaamise emotsionaalsete raskustega, kus ta tunnistas, et „neid hetki on olnud küll, kui lahistan vetsupõrandal nutta, sest enam ei jaksa”. Toetava vastukaja kõrval sai Saara Piusi pihtimus palju hukkamõistu, millest kumas läbi arusaam, et vähegi negatiivsemate emotsioonide tundmine vanemluse kontekstis tähendab, et oled naise ja emana läbi kukkunud.

Retsept homseks

Sünnitamise ja emaduse kirjeldamine tingimata naist kahjustavate ning valulike kogemustena ei ole kindlasti produktiivne ega ka täpne, kuid emaduse pahupoolest või ambivalentsetest tunnetest avameelsemalt rääkides saame liikuda edasi alternatiivide suunas, leida viise, kuidas naisi sel teekonnal kõige rohkem toetada, luua võimalus emaduse ja naiseks olemise isiklikuks mõtestamiseks. 

Esiteks tuleks rasedus normaliseerida, juurutada arusaam, et raseduses ja sünnituses pole midagi häbiväärset või tabulist olenemata naise vanusest, raseduse ajal kantavatest rõivastest või sünnituse ja sellele järgneva perioodi omapäradest (jah, sh mähkmete kandmine või põletikus rinnad). Kui mõne mehe meelest on 27-aastane lastetu naine „ühiskondlikult kahjulik element” (me pole unustanud, Martin), siis emadusele seatud ootused lõi pea peale näiteks Rihanna, kes pelgalt ei oota pärast pikka täielikult karjäärile pühendumist oma esimest last, vaid eksponeerib ka uhkelt enda beebikõhtu, varjamata seda suurte hõlstide või kampsunitega. Teiseks ei peaks me suhtuma sünnitamisse ainult kui valulikku eneseohverdusse, vaid leidma viise, kuidas naist selles toetada. Kolmandaks tuleks pidada meeles, et kuigi naine vajab tuge ja hoolt rasedana, ei tohiks see tugi kaduda kohe pärast sünnitust, kui paljud neist tunnevad värske emaduse rõõmude asemel üksildust, segadust või kurbust. Ja lõpetuseks tuleks lasta naistel endal otsustada, kas nad soovivad emaks saada. Laste mittesaamine ei ole põlgus laste vastu. Mõnikord on see kõige beebisõbralikum tegu, mida inimene saab teha. Ja kallista enda ema, sa ei tea ilmselt pooltki!

[1] O’Reilly, A. 2016. We Need to Talk about Patriarchal Motherhood: Essentialization, Naturalization and Idealization in Lionel Shriver’s We Need to Talk about Kevin. – Journal of the Motherhood Initiative, nr 7 (1).
[2] Mack, A. N. 2016. The Self-Made Mom: Neoliberalism and Masochistic Motherhood in Home-Birth Videos on YouTube. – Women’s Studies in Communication, nr 39 (1), lk 47–68. 

Hele-Mai Viiksaar omab kirjandusteaduse magistrikraadi, mida ta on kasutanud edukalt ära internetis vaidlemiseks ja tasuta raamatute saamiseks.