Meie igapäevakogemuses ei ole trauma teatavasti midagi liiga positiivset, vaid miski, millega peaks tegelema, millest tuleks vabaneda. Samas ei paista kirjanikud, filmitegijad ja sarjamaailmade loojad kuidagi traumanarratiivita läbi saavat. Ikka peab tegelasi motiveerima ja defineerima mõni rõhuv kogemus lapsepõlvest või hilisemast elust.

Minevikutrauma meenutajaks ja kummalise käitumise ajendiks võib olla midagi niivõrd lihtsat kui võõra väikese tüdruku nukk. Kaader filmist „The Lost Daughter”
Minevikutrauma meenutajaks ja kummalise käitumise ajendiks võib olla midagi niivõrd lihtsat kui võõra väikese tüdruku nukk. Kaader filmist „The Lost Daughter”

Ma ei võta endale kunagi koera, sest koerajalutajad leiavad kõige rohkem laipu.

Kõik, kes vähegi rohkem krimisarju vaatavad, teavad seda. Jalutas varahommikul koeraga ja sattus öise kuritöö paika. Mõnikord on koerajalutajad ka peamised kahtlusalused, koerad ise siiski vähem.

Tegelikult peaksin siiski koera võtma. Lapsena oli mul ebameeldiv kogemus. Olin alati olnud suur koeraarmastaja ja koerad armastasid ka minu seltskonda. Mul olid alevis oma lemmikud Bella ja Pimbo, ühele viisin sageli kapist meie viimsegi toidu, teist tervitasin alati kooliteel. Mu koeraarmastusele tehti aga väga konkreetne ja kiire lõpp. Ühel suvel, kui olin taas vanaisa juures, ründas mind meie enda koer. Suur hundisegu krants. Vanaisa püüdis teda eemale tõmmata, aga koer ründas veel kord. Rünnak on eredalt meeles, isegi valuaisting koera hammastest muljutud kätes.

Peale intsidenti pikutasin šokis olles voodis, vaatasin oma mõlemat käsivart ja nutsin. Mitte niivõrd valu pärast, vaid kahjutundest, et mu parim sõber mind ründas. Püüdsin talle vabandusi leida. Koer oli ühest silmast pime, ehk ta ei näinud, et see olen mina. Hiljem olen veel mõelnud, mis teda ärritada võis, aga ma ei teinud ju midagi. Seekord. Kunagi varem üritasin ühele teisele koerale tõepoolest pükse jalga panna ja siis ta näksas. See reaktsioon oli igati mõistetav ja ära teenitud. Tookordne rünnak jäi aga mõistatuseks ja piinama. Läbielamise tõttu olen siiamaani koerte suhtes ettevaatlik, vahel kardan isegi tänaval vastutulevaid väikeseid nähvitsaid. Lisaks olen pannud ka oma lapsed koeri kartma – mitte tahtlikult, aga alati kui mõni isend läheneb, läheme teisele poole teed või võtan lapsed enda ligi ja hoian neid kramplikult kinni. Miski, mis rõhub, piinab, ei lähe meelest ega üle. Kõik trauma omadused on olemas. Ja traumaga tuleks tegeleda. Luua koertega uusi suhteid, püüda nendega sõbruneda, võtta endale koer… Või kas ikka tuleks? Ütleme nii, et kõigi läbielamiste ja traumadega tegelemiseks peaks inimesel olema metsikult palju vaba aega. Kui me varase nooruse või ka hilisema elu raputavad kogemused uuesti ette võtaks, neid mõtestada ja lahti harutada püüaks, võiks meist kindlasti saada paremad inimesed, elule avatumad, tervemad… Aga jõudu selleks, et kõike uuesti lahti muukida, ei pruugi jaguda. Ja alati ei tasugi seda teha, sest võime endasse veel rohkem ära eksida, unustades kogu muu põneva maailma meie ümber. Nii et kardetavasti jääb minu koeratrauma siiski eluaegseks.

Kultuuri traumasõltuvus

Kellele on aga traumad nagu vesi veskile – käivitav jõud, ilma milleta on üks korralik peategelane vaid tühi kest? Loomulikult lugude väljamõtlejatele. Kirjanikele, filmitegijatele, sarjamaailmade loojatele.

Kõigi läbielamiste ja traumadega tegelemiseks peaks inimesel olema metsikult palju vaba aega.

Kui võtta nüüd kas või minu tühine koeratrauma, siis kas see oleks piisav? Kas selle ümber annaks luua tegelaskuju, kellele hakatakse kaasa elama? Või mis aspektid peaksid loos veel esinema, et koeratraumaga (pea)tegelane empaatiat tekitaks? Mul on tunne, et koeratraumast ilma kontekstita jääb väheks. Kui sellise traumaga peategelane töötaks näiteks loomade varjupaigas või politseis, kus tal oleks kolleegiks mõni neljajalgne Rex, oleks teine lugu. Tal tuleks iga päev oma traumaga tegeleda. Siiski kardan, et vaataja või lugeja vajab enamat. Tegelikult ka kirjutaja-stsenarist, et hoida oma lugejat-vaatajat õnge otsas. Korralik trauma on nagu Õhtulehe pealkiri – kui seal pole märksõnu „surm”, „mõrv”, „vägistamine”, „ahistamine” vms, võib see leigeks jääda. Sellest ei piisa, et mitu hooaega põnevust üleval hoida.

„Trauma” tuleb vanakreeka sõnast „τραῦμα”, mis tähendab vigastust, haava. See meditsiinist pärit sõna tähistab ka hingelisi valu- ja kannatuskogemusi, vastavalt hingehaava, vigastatud hinge. Ja traumaga tegelemine või selle avaldumine on haava avamine, sinna sisse vaatamine, parimal juhul selle lappimine.

Üks praeguse aja loetuim krimikirjanik Jo Nesbø suudab välja mõelda korralikud traumad nii detektiividele kui ka mõrvaritele. Ühes viimases raamatus „Kuningriik”, mis räägib mõrvaritest ja nende mõttemaailmast, on ta isegi nii kaugele läinud, et lugeja võib tabada end vabalt mõrvaritele kaasa elamast, kuna nende läbielamised ja lapsepõlv on tõepoolest olnud nii kohutavad, et neist hakkab lausa kahju. Need mõjuvad isegi õigustusena.

Ka krimisarjade austajatel pole keeruline näiteid leida. Mõni geniaalne, kuid sama paratamatult ka keerulise siseeluga detektiiv kangastub ilmselt igaühele. Korralik traumaatiline elamus kas lapsepõlves või hiljem paistab olevat lausa detektiiviameti eelduseks. Näib, et hea uurija saab olla vaid tõeline töönarkomaan – selline, kes ei pea tähtsaks enda lähisuhteid ega niivõrd ka iseennast, vaid seab kaalukaimaks eesmärgiks juhtumi lahendamise.

Korralik trauma on nagu Õhtulehe pealkiri – kui seal pole märksõnu „surm”, „mõrv”, „vägistamine”, „ahistamine” vms, võib see leigeks jääda.

Detektiividel pole enamasti sõpru, peret, korralikke suhteid, nad on keskendunud ainult oma tööle. Enamasti on neil ka mitu pahet. Või kui neil siiski on pere, on see mingil viisil purunenud või muul moel ebakonventsionaalne. Näiteks Ann Cleevesi teostel põhineva krimisarja „Shetland” uurijal Jimmy Perezil (Douglas Henshall) justkui on pere, aga see on eriskummaline ning koosneb ta surnud naise eksmehest ja viimase tütrest, keda aga hoopis Perez ise on isana kasvatanud. Midagi veidramat annab välja mõelda. Enamasti viibib detektiiv kodus muidugi vaid öösiti ja ka siis põrnitseb omaette toolil istudes või köögis viskit rüübates seina, mõeldes samal ajal mõistagi parajasti käimasolevast juurdlusest. Kodu on neil ka sageli kas liiga steriilne või täielik peldik, mõni elab üldse vagunelamus, nagu Tom Mathias (Richard Harrington) krimisarjas „Ääremaa” („Hinterland”).

Puntrad ja ussjätked

Matthew McConaughey väljanägemine annab alati hea vihje küsimuses, mis punktis tegelane Rustin Cohle alias Rust oma eluga parajasti on. Kaader sarjast „Sünge juhtum”
Matthew McConaughey väljanägemine annab alati hea vihje küsimuses, mis punktis tegelane Rustin Cohle alias Rust oma eluga parajasti on. Kaader sarjast „Sünge juhtum”

Üks meeldejäävaim ja paeluvaim krimka, mida ma olen näinud, on „Sünge juhtum” („True Detective”) – või iseäranis selle esimene hooaeg. Peategelane Rustin Cohle, keda mängis Matthew McConaughey, on raskete läbielamiste tõeline meistriklass, lausa traumapundar. Cohle kaotas autoõnnetuses oma tütre, millele järgnes lahutus, puntrasse on aga segatud ka tema enda kriminaalne minevik, narko- ja alkosõltuvus jne. Karmimat pakikest annab kokku vormida, mistõttu tema partner, mitte nii värvika taustaga Martin Hart kahvatub, kuigi ka temal on omad mured – Cohle nimelt magas ta naisega, mistõttu nad ei rääkinud ega suhelnud aastaid. Nutikas konflikt, mis lisab uurijapaari suhtele vürtsi. On, mida lisaks juurdlusele lahendada ja lahti pusida. Või võtame teise Cleevesi raamatuil põhineva populaarse krimisarja „Vera” peategelase, keskealise viski-, kohvi- ja küpsetistelembelise rohelise mütsilotu ja vihmamantliga Vera Stanhope’i (Brenda Blethyn). Ta kaotas juba varases lapsepõlves oma ema ja elas alkohoolikust veidriku isaga, kes tegeles koos jotadest sõpradega illegaalse jahinduse ja linnumunade korjamisega ning veetis aega topiseid valmistades. Vera jäi mõistagi tagaplaanile, kasvas üles võikas keskkonnas. Vera puhul on põnev, et tema traumad on küll olulised ja avavad sarja jooksul peenelt tema isiksust, kuid need ei ole nii põhjapanevad kui ehk mõne teise detektiivi taustaloos. Pigem on siin panustatud heale dramaturgiale, mis toetab iga osaga uurija enda loo lahtirullumist. Esimestes hooaegades on taustalugu rohkem esil, näiteks tuleb välja, et Veral on poolõde, kelle jälgi ta ajab, kuid sarja edenedes nihkub peategelase isiklik minevik tagaplaanile. Samas on alati õhus Vera üksindus, salajane ja allasurutud inimlähedust igatsev tasand, mis tuuakse välja mõne väikese vihjega juurdluse käigus (Vera empaatia või, vastupidi, antipaatia mõne kahtlusaluse vastu vms) või siis suhetes tema kahe partneri, seersantide Aiden Healy ja Joe Ashworthiga. Nii lohisevad traumad tegelastega kaasas nagu slepp ja iga osa lahendab nii järjekordset mõrvajuhtumit kui ka killukest keerulise elusaatusega detektiivi elust.

Traumad lohisevad tegelastega kaasas nagu slepp ja iga osa lahendab nii järjekordset mõrvajuhtumit kui ka killukest keerulise elusaatusega detektiivi elust.

Kui sarjades on peategelaste traumad võrreldes juhtumite lahendamisega loo hierarhias siiski madalamal kohal, siis huvitava näitena siia kõrvale võiks tuua ühe viimase aja põnevaima traumakäsitluse filmis, nimelt mitmele Oscarile kandideeriva linateose „The Lost Daughter” Olivia Colmaniga peaosas. Maggie Gyllenhaali 2021. aasta draamafilm põhineb kultuskirjaniku Elena Ferrante sama pealkirja kandval romaanil. Ferrantele omaselt on kesksel kohal naine ja tema rollid elus, eneseteostus, emadus, armusuhted, häbi ja süü. Filmi peategelane Leda, akadeemilise taustaga üle keskea naine, kes on tulnud ühele Kreeka saarele puhkama ja lugema, satub sündmuste keskele, mis kisuvad lahti tema enda minevikuhaavad. Rannas olles asub Leda jälgima üht perekonda, õigemini noort naist Ninat, kes on kimpus oma tütre Elena kasvatamise ja ohjamisega. Film läheneb naise elule ja mälestustele aegamisi ning tundlikult, kombineerides nii olevikku kui ka flashback’idena esitletud minevikku – aga siin on minevikuliin olevikust olulisem. Kandvaks teemaks ongi trauma, naise süüme, et ta polnud piisavalt hea ema ja ohverdas eneseteostusele oma tütardega olemise, jättes pere mõneks aastaks maha. Režissöör on osanud avada üht traumat väga väikeste sammudega nii, et päris üheselt pole võimalik kõigest aru saada, ja see teebki filmi nauditavaks. Leda trauma ja läbielamistega ei lajatata, vaid neid tuuakse ekraanile aimatavalt ja tõlgendamisruumi jäetakse samuti piisavalt. Filmis endas ei olegi kuigi palju sündmusi, aga vaataja viiakse ühe naise siseilma, tema minevikku, ning trauma (haava) avamise kaudu saame me peategelasest palju rohkem aimu. Leda muutub iga stseeniga üha enam lihast ja luust inimeseks, kelle kummalist käitumist me aegamisi mõistma hakkame.

Kaasaegsest kunstist meenub Kiki Smithi üsna õõvastav mesilasvahast teos „Tale”. Käpuli alasti naine, taga lohisemas pikk must saba. Ka pealkiri on tabav – „tale” tähendab lugu, aga välja öeldes sarnaneb hääldus sõnaga „tail” (ehk saba). Saba, mis lohiseb pikalt su taga, tehes vahel ehk sõlmi ja pöördeid ümber su elu, moodustades samas su enda vonkleva loo. Tale, tail. Smithi teos viitab küll naeruvääristamise kaudu eelkõige sügavale häbile, millest iialgi lahti ei saa. Samasugusena mõjuvad ja seovad traumad. Need on nagu ussjätked, võides ulatuda meetriteni ja saates sind kõikjal. Filmikunsti ja sarjade puhul võikski lõpuks öelda, et neis traumad kaunistavad inimest, teevad temast huvitava isiksuse, kellegi, kellega luurele ei läheks, aga keda piiluks hooaeg hooaja järel lukuaugust, keeleotsake suust väljas.

Katrin Tegova on stsenarist ja režissöör. Õppinud Tartu Ülikoolis teatriteadust (BA) ning Balti Filmi- ja Meediakoolis stsenaristikat (MA).