Erik Er seob oma albumiga loodusliku evolutsiooni ja Hegeli Geist’i.

★★★☆☆

Erik Eri debüütalbum on eklektiline, kuid korduvate teemadena käsitletakse argipäeva eksistentsialismi, lunastusotsinguid ja nendega kaasnevaid elulisi tegevuskatsetusi. Iga lugu on aga omaette stiiliga, mistõttu album loob tervikliku narratiivi asemel olustikupilte. Eri žanrite stiilipuhtus ning sõnade lihtsus moodustavad naivistliku keskkonna, mis mõjub imeliku või hüperreaalsena. Siirust imiteerides võetakse poos, mille taha ei vassita midagi sügavamat või elulist. Kõik on nii üldinimlik, et me ei saa artisti enda kohta midagi teada.

Muusika ja sõnad on etteaimatavad ja mõjuvad stock …(sisesta žanr) lauludena. Need toimivad ja on professionaalselt loodud, aga elemendid, mis peaksid tegeliku kunstilise sisu looma, on puudu. Huvitav on aga see, kuidas Erik ühendab kultuuri ja looduse, mitte ei eralda neid, nagu modernne konstitutsioon seda eeldaks. Ta seob loodusliku evolutsiooni ja Hegeli Geist’i. Inimliigi evolutsiooni käigus tekkinud ja alles tekkivad füüsilised omadused on samuti osa Geist’i täielikust realiseerumisest ehk ajaloo lõppu jõudmisest. Erik ei tea veel, kuidas käituda ja mida teha, et pärast teda evolutsiooniprotsess õigesti liiguks, kuid ta tahab, et suur (kultuuriline) eesmärk saaks lõpuks saavutatud. Ta on kõigest osa protsessist ning peab seda pimesi usaldama – tõdemus, milles on nii lohutust kui ka hirmu. Tuleb käituda ja olla endale võimalikult loomuomasel moel. Lunastus on sinna protsessi sisse kirjutatud.

Seega on album alasti, ohtratest nüansseeritud kultuurilistest märgitasanditest puhtaks roogitud, välja on valitud stock-algmärgid. Poos, mis on väga teadlikult kureeritud, mille tulemusel on siirus ise hoiakuks kujundatud. Sellest vaatevinklist on album nauditav performatiivse akti või statement’ina, kus tühimik esitleb end sisuna.