Eva Väljaots astub müütilise sõnajalaõie otsimise pärimusest sammu edasi.

★★★★★

Tema enda muusikast sündinud tegelane Hundinuiaõis on nagu väike Ghibli filmidest tuntud susuwatari-laadne olend, kes viib kuulaja läbi mitme maailma (muide, esimene tase on Õismäe). Ta näitab muu hulgas ka erinevaid väikekandleid ja mängutehnikaid, näiteks on nimilugu mängitud õngenöörist keeltega kandlel, mis kõlab täpselt nagu hang! Eelkõige kuuleb albumil aga Väljaotsa jõulist ja improvisatoorset omailma, milles on palju tekstuure, samuti mõjutusi karjala kandlemängustiilist.

Lugude pealkirjad näitavad, et inspiratsiooniks on loodus, ja pilli naturaalne tämber lennutab kuulaja kohe mõne külma oja äärde, põlismetsa, karstikoopasse või muusse laetud atmosfääriga paika, mis on inimesest puutumata. Albumi lood oma hästi tasakaalustatud järjestuses mõjuvad müütilise jutustusena ja füüsilise plaadi bukleti illustratsioonid (samuti Väljaotsa joonistatud) muudavad narratiivi veel täiuslikumaks.

„Lennu” ja „Õietee” akordika ning meditatiivsus paotavad korraks värava Aphex Twini „Selected Ambient Works Volume II” meeleoludesse. Mainitud plaati inspireeris kirgaste unenägude nägemine (lucid dreaming) ning ka „Hundinuiaõie” karakter käib minu jaoks teadveloleku ja unenäolise peent piiri mööda. Olgugi et album ilmus juba kevadel, sobib ta oma mõtliku olemusega nagu valatult ka sügiskaamosesse. Teist taolist autorilugudega väikekandleplaati kodumaistelt muusikutelt siia kõrvale panna ei olegi. Eva Väljaots jätab hundinuiapuhma äärde suured ja väga ilusad kingad.