Filmikriitikat kiputakse tänapäeval pidama kaduvaks nähtuseks. Või on see kriitikute enda kurbirooniline sisekaemus, sest tundub, et pole piisavalt lugejaid, raha ega järelkasvu? Müürilehe filmikriitikute konkurss tõestab, et vähemasti huvi on valdkonna vastu suur.

Olles esimest korda säärase sündmuse eestvedaja rollis, valdas mind esimesed kaks nädalat isegi teatav ärevus. Tüüpiline inimlik kahtlus stiilis „Mis saab siis, kui keegi ei kirjuta?”. Seda siiram oli õnnetunne, kui võistluse kahel viimasel päeval tuli kolinal kirju.

Osalejaid oli ligikaudu kuuskümmend – see on filmkiirikute konkursi jaoks suurima osalejate arvuga aasta. Esikolmiku väljaselgitamine oli igal juhul pead murdma panev ülesanne, sest tugevaid töid oli palju. Seega, kui seda tagasihoidlikku sissejuhatust peaks juhtumisi lugema keegi, kes jäi poodiumikohast ilma, siis minu sügav kummardus nähtud töö ja vaeva eest. Iga kirjatükk pakkus midagi uut ja huvitavat.

Kõige märgilisem oli ehk filmivalik. Kuigi esines ka erandeid – filme, mida oli nähtud PÖFFil või Netflixi vahendusel –, eristus selgelt populaarsete linateoste rida. Etteotsa jäid „Jokker” ja „Majakas”. Kolmanda koha ja kõige arvustatuma eesti filmi tiitli pälvis „Talve”. Rohkelt arvustusi tõi ka „Jaanipäev”. See annab omakorda aimu, mis filmid on aastatel 2019 ja 2020 enim puudutanud ning hinge läinud – või hoopis ärritanud, sest seisukohti oli erisuguseid.

Tööde puhul võibki tõsta ennekõike esile arvamuse avaldamise julgust, olgu see arvamus milline tahes. Kui on miski, millest jäi kohati vajaka, siis ehk sügavamast analüüsist või laiema konteksti tunnetusest. Selle kõrval oli aga tervitatav näha julgeid seisukohavõtte, mis ei jõudnud küll trükki, ent olid lugedes enam kui karastavad.

Esikolmik, mille leiab siitsamast, ühendas endas aga nii teksti- ja filmitaju kui ka värskendava hoogsuse.

Aurelia Aasa, žürii esinaine

1. koht
Aga kuhu süda jäi?

„Talve” (Eesti), 91 min. Režissöör Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus. Osades Franz Malmsten, Henessi Schmidt, Karl Robert Saaremäe, Märt Koik jt.

Elss Raidmets

Kui „Talve” kinoekraanidele jõudis, oli pea iga naisteajakiri ja jutusaade ristinud selle juba pidulikult must-see-filmiimeks.

50 aastat pärast Arvo Kruusementi „Kevadet” on Paunvere lugudest vändatud filmide tsükkel viimaks aastaaegadele ringi peale teinud. Vaatajanumbreid kokku lüües võib lugeda Ergo Kulla „Talve” ekraniseeringu õnnestunuks ja väsimatu turunduskampaania esimesi vilju sai Apollo Film Productions lõigata juba avanädala kinokülastajate arvu pealt, mis paigutus samasse kaalukategooriasse viimaste aastate kassatitaanide „Tõe ja õiguse” ja „Klassikokkutulekuga”.

Tele- ja teatrimaastikul nime teinud stsenarist Martin Algus on kohendanud kesist algmaterjali lõdva randmega ja sisulised vangerdused lähtuvad paljuski sellest, kes eelmiste filmide peaosalistest veel surnud või viinakuradi küüsis ei ole. Tuleb nentida, et too nimekiri pole just pikkade killast. Sestap on „Talve” sisul sama palju seost raamatuga kui raamatul endal Oskar Lutsuga – seda peaaegu polegi.

Sündmustikule lükkab hoo sisse Arno Tali poeg Arnold (Franz Malmsten), kes saabub Paunverre Austriast, et Talitada kodutalus ja käia isa tallatud teid (mida ta ka sõna otseses mõttes lõviosa filmist teeb). Külas ootab teda ees terve plejaad tapeetkaraktereid, kelle võib taandada lihtsustavalt kahte kategooriasse: vanad hitid ja uued tulijad. Sealjuures seisab külarahvas veel II maailmasõja lävel, kuid see nüanss rikastab ennemini kostüüme kui sisu.

Paunvere kaevuvesi on nähtavasti saastunud mingi eriti kange afrodisiaakumiga, sest ilma igasuguse väljaloetava algimpulsita armuvad kõik terve suve vältel kõigisse ja kogu madina epitsentriks saabki terve assortii erisugustest armukolmnurkadest. Olgugi et kangelaste tegemised peaksid juhinduma kirglikust armastusest, pole neid kõige keerukamaid ja magusamaid armuvalupuntraid eriti raatsitud või osatud lahti harutada.

Leige romantika kurnab, aga naistegelaste üheplaaniline ja lihtsakoeline kujutamine juba solvab. Mõnuga on visatud leili väsinud narratiivile, kus lõppeks võidavad ilusad ja vagad tüdrukud, kangemad ja ambitsioonikamad saavad aga jälle karistada. Lisaks on keeruliste tüdrukute ikooni Raja Teele (Riina Hein) volüüminuppu nii suure pühendumusega maha keeratud, et vaid vaevu-vaevu võib kuulda tema iseloomu riismeid jääaugust heledal häälel „appi-appi!” hüüdmas. Kui kõrvutada „Talvet” tema pool sajandit tagasi sündinud vanema venna „Kevadega”, on tagumine kummalisel kombel progressiivsem.

Süžee puudujääkide korvamisel tõttavad appi maastikukaadrid, mida võiks suurema vaevata Isamaale valimisreklaami pähe maha müüa: lopsakad kuldsed põllud, erksinine taevas, salapärane udu, jaanilõkked, suitsusaunad. Säärane rõhuasetus suunab tõhusalt tähelepanu sisult eemale – tahtmatult libiseb pilk üle kinosaali ja kohtan pensionäride merd skannides üsna mitut loodusidüllist hüpnotiseeritud näolappi.

„Talve” tahab kõigest väest anda palavalt armastatud saagale väärikat lõppu, olles samal ajal seeditav ka Hollywoodi kraamiga nuumatud nooremale vaatajale. Meeleheitliku meeldimismissiooni tõttu jääb „Talve” aga loojutustamises ulpima mugavustsooni, napib eellaste särtsu ja siirust ning edeva värvilise kardina taga haigutab pooleteise tunni jagu laisalt kokku klopsitud vaakumit.

Kinost koju jõudes avastan veel, et filmi ingliskeelne pealkiri on „Where the Heart Is”.
Muigan ja mõtlen: „Where the heart is… tõepoolest.”

Elss Raidmets on kunstiteaduse tudeng, kellel pole oma kahekümne eluaasta jooksul veel õnnestunud välja nuputada, milles tema iva on. Ta loodab, et iva leiab ta õigel ajal ise üles.

2. koht

Stalin mootorrattaga ei kihuta

„Jeesus juhatab Sind kiirteele” („Jesus Shows You The Way To The Highway”, Hispaania, Eesti, Etioopia, Läti, Rumeenia, Suurbritannia), 82 min. Režissöör-stsenarist Miguel Llansó. Osades Daniel Tadesse, Augustin Mateo, Gerda-Anette Allikas jt.

Vanja

Kui Tommy Cash vaataks Miguel Llansó filmi „Jeesus juhatab Sind kiirteele”, poleks ta mitte ainult kindel, et suudab luua ägedama ja omanäolisema maailma (kuigi tal praegu veel ei ole filmitegemiseks aega), vaid ta laseks endal ka nakatuda sellest rääsunud tselluloidimaigulisest popgroteskist. Sest olles oma silmad kord juba ettevaatamatult ekraanile avanud, mässib Maxwell Smarti ja Batmani segune kärbeste planeedi saladus igaühe quasimodoliku peakangelase kallima volüümikasse embusesse, mille haardest pääseb vaid Etioopia kõrbetolmus paneeritult laserikiirtes fritituna. Lühidalt kokku võttes on filmikogemus nagu MS-DOSi „Matrix”, katoliiklik lauatelefonide ja sektsioonkappidega küberulme. Ei tea, kuidas õnnestus filmi tegijatel üldsuse tähelepanu ära petta ja kõik pilgud Christopher Nolani „Teneti” jaoks Laagna uulitsa sulgemisele suunata, kui kõrval teine kaamerainimeste komplekt Tallinna teletornist alla pudenema valmistus. Samas, jah, totrust ja teralisust, ebaseksuaalset erootikat ja kaasaskantavaid matkatelereid soovisin isegi hommikusöögiks ning pigem on hea, et seda ette ei teadnud ja prussakate öistest seiklustest palistatud rasvastelt nõudelt vastu võtsin.

Filmiloo varasalvede kartoteegikastides leidub veel küllaldaselt žanrimõjurite ja viitevõimaluste perfokaarte. Igasugune sildistamine on aga võimu näitamine, allutamise akt. Siin ja praegu on tõeliselt oluline siiski ainult üks juhuslik seik: see on nüüdisaegse kohaliku filmimaastiku elav, võitlev ja särisev (olgugi küüslaugust lehkava hingeõhuga) osa. Filmist õhkub ebatervet fanaatilist indu ja – palun ette vabandust – isegi perversset rõõmu ning naudingut südamelähedaste reliikviatega mängimisest. Tõenäoliselt on teos alaealistele ebasoovitatav, konservatiivsele (loe: maksujõulisele) kultuurigurmaanile väljakannatamatu, teravate elamuste sõltlasele lapsik ja vähemalt lõputiitrid epileptikutele vastunäidustatud. Ent kontekst, seltsimehed! Kontekst! Värskendavalt suvaline tõmbeiil Raine Karbi monumentaalteoste järgse kultuurikeskkonna akendeta koridorides jutlustab oma virvarsuses teeloleku võimaluse vabastavast toimest, rõõmustades ja joovastudes samas kergendunult iseenese sürreaalsusest.

Võimumängud suunduvad ikka katakombidesse. Stalin mootorrattaga ei kihuta (kuigi seda võib kogeda isiklikus kinosaalis). Aga mida enam painajalik paratamatus põski pitsitab, seda naerusuisem grimass peeglisse vaatajat tervitab.

Kõige kummalisem (kui mitte kriminaalsem) hispaania päritolu režissööri kahel mandril kokku lavastatud filmimängu Eestisse positsioneerimisel on ühiskonnakriitiline ja analüütiline teravus, mida annab siinmail otsida kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud dokumentalistikas. Selleks ilmselt ongi vaja oskust olla omamoodi sõge ehk kohatu ja vaba, et igasuguse heakskiidu taotlemise alateadlikudki tungid jääksid juba eos idanemata. Pole ju mõtet loota ei akuutset sõna torget ega liistupüsivuse auhindamist, kui kultuur ja kontekst on „valed”. Ning isegi kui („)tegelikult(”) nii pole, võidab eneseusu fundamentalistide mängu nende eneste viisistamine.

Pseudonüümi Vanja taha varjuv noor filmikriitik soovib jätta end tutvustamata.

3. koht

Empaatia ja katkised ihad

„Piitsavars” („Дылда”, Venemaa), 145 min. Režissöör-stsenarist Kantemir Balagov. Osades Konstantin Balakirev, Andrey Bykov, Olga Dragunova jt.

Johan Haldna

„Piitsavars” on lugu kahest naisest, Iiast ning Mašast, kes otsivad sõjajärgses Leningradis võimalust eluga edasi liikuda. Nimitegelane Iia töötab medõena sõjaväehaiglas, kui tema sõbranna Maša rindelt naaseb ning Iia passiivsesse ellu muutust ja tuhinat toob.

„Piitsavars” algab sõnadega „Leningrad. Esimene sõjajärgne sügis”. See on justkui eeldus, mis seab loo ja tegelased perspektiivi, kuid kummalisel kombel ei kujuta film sõda kunagi otseselt ning teeb seda ka kaudselt väga harva. See kohmakas ebakõla, trauma teadlik ignoreerimine kumab läbi filmi, kuid ei leia kunagi lahendust. Pingest pakatavale hetkele, kus üks peategelastest saab teadlikuks talle lähedase inimese surmast, järgnevad lühike vaikus ning dialoog:
„Hakkame minema.”
„Kuhu?”
„Tantsima.”

Kuid nõnda vaatajat ja tegelasi vägisi sõja ning trauma juurest eemale juhtides langeb fookus lõpuks just sellele. Ma usun, et seda pidas silmas ka Jorge Luis Borges, kui ta kirjutas: „Alati sama sõna väljajätmine ning kohmakate metafooride ja ilmsete parafraaside kasutamine on võib-olla kõige mõjusam viis [millelegi] osutada.” Muidugi ei ole selline teadlik ignoreerimine kinomaailmas või jutustavas kunstis üldiselt haruldane. Tundmatu mõrvar on iga krimiromaani aluseks ja Lord Voldemorti kohta öeldi ikka „see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada”. „Piitsavarre” juures on hämmastav, et nii mõnelgi korral õnnestub Kantemir Balagovil vaataja pilk mujale suunata ning panna ta unustama, et on esimene sõjajärgne sügis. Kuidas?

„Piitsavarre” peategelased on tagasihoidlikel, pea silmapaistmatutel viisidel kummalised. Peategelane Iia „külmub” ootamatutel hetkedel aeg-ajalt mõneks minutiks, olles võimetu liigutama või rääkima, ainult pea värisemas ning kurgust kostumas vaikne kägin. Nende „külmunud” stseenide jooksul küsib vaataja endalt tahes-tahtmata küsimusi, nagu „Mida ta mõtleb?” või „Mis selle põhjustas?”, kuid vastust on võimatu leida. Ka tegelased tema ümber ei otsi seda, vaid – kui sellest üldse juttu tuleb – piirduvad nähtuse konstateerimisega. Veelgi märkimisväärsem on stseen, kus ekraanile ilmub esimest korda kolmeaastane Paša. Ta istub vannis, kaader on ülalt ja Paša pea kuklas, nii et nägu jääb kaadrisse. Selle nurga alt näib ta pea kehaga võrreldes haiglaselt suur, kuigi tegelikult on ta üks ainukesi terveid inimesi kogu filmis. Sellised poolikud ebakindlad kiiksud loovad lynchliku õõvaoru, kus võõrastus ning kummalisus ei lähtu tegelaste ebainimlikkusest, vaid just nende mittetäielikust inimlikkusest. Kahe peategelase vahele tekib ruum, mis on eraldatud ümbritsevast, kus pole ettekirjutusi ning mis allub nende katkistele ihadele ja soovidele. See ruum on ka esteetiliselt piiritletud: nende vahel valitsevad imeilusad kombinatsioonid sügavast rohelisest ja punasest. „Piitsavars” ei esita seda ruumi kunagi täies suuruses ja korraga, vaid avab seda järk-järgult pisikeste detailide kaudu. Vaataja kahtleb ning oletab ja minu jaoks on selle võtte üksikasjalikkus üks filmi imetlusväärseimaid tahke.

Lähtudes Borgesest on kerge öelda, et hea sõjafilm ei räägi sõjast ning sõja teadlikust ignoreerimisest saab film oma jõu. Balagov ületab selle lõhe sisu ja sõnumi vahel ning tekitab märkamatult empaatia tegelaste vastu, kelle soovid ning ihad tunduksid muidu vaatajale võõrad või haiglased.

Johan Haldna pealiskaudne huvi filmide vastu süvenes pärast seda, kui ta nägi Jean-Pierre Melville’i „Punast ringi” ega leidnud viisi, kuidas kogetut kirjeldada. Mõnda aega hiljem luges ta John Cage’i, kes ütles, et kunst peaks olema miski, mis siseneb inimesse ning siis meenutab talle tühjust.

Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov toimus juba kuuendat korda. Konkursile saadetud arvustuste seast valisid võidutööd välja žürii esinaine ja filmiajakirjanik Aurelia Aasa, näitleja Mirtel Pohla, Tiit Tuumalu PÖFFist, Eesti Filmi Instituudi dokiekspert Filipp Kruusvall ja Müürilehe kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov.

Parima kirjatöö autorit ootab rahaline stipendium (400 €) Eesti Filmi Instituudilt. Teise koha pälvijale on tagatud aasta lõpuni prii pääs kõikidele Sõpruse ja Elektriteatri tavaseanssidele. Kolmanda koha saajale kingitakse kinopiletid Sõpruselt või Elektriteatrilt ja Artiselt, mis tagavad sissepääsu vabalt valitud tavaseanssidele.