Intsikurmu festival on liikumas lähemale puberteedieale ning seisab silmitsi iga kasvava festivali argimuredega.

Külaline tänavusel Intsikurmu festivalil. Foto: Taavi Muide

Intsikurmu on nüüd juba kuus aastat vana. Armsast Põlva metsapargi häppeningist on saanud ülemeelik koolieelik, kes vahetab vanad sihid uute vastu ja aina kasvab oma riietest välja. Võitis lausa 2018. aasta muusikasündmuse tiitli. Paraku on kasvuhoos Intsikurmuga juhtumas sama õnnetus, mis tabas kunagi Viljandi Folki – puberteet.

Iga festival on oma külastaja nägu. Kui kujutada ette, et Intsikurmu oleks külastaja, siis võiks ta olla nii gurmaanist kolmekümnendates start-up’i omanik, mummulises kleidis kummikutega plikatirts, Fjällraveni ja sädelevate põskedega hipster või alaealine, kelle tagataskus on viinapudel.

Missioonid ja väärtused (festivali kodulehel kirjas) jätavad mulje, et Intsikurmu on ikka see kultuuri täis laegas metsapõues. Festival on aga paisunud nii suureks, et keeruline on kõigile meeltmööda olla ja hoida au sees samu väärtusi, mis algusaastatel loodi või varasematelt Põlva muusikapidustuste traditsioonidelt üle võeti.

Suure festivali jätkuvalt metsapargis korraldamine viitab selgelt rohelisele mõtteviisile. Kui kasutatakse panditopse, sorteeritakse prügi, pakutakse ökotoitu, siis keegi ei märka, et tegu on tegelikult looduskaitsealaga. On veel järel neid, kelle loomingulisust ja kultuurihuvi inspireerivad kunstiinstallatsioonid ja lärmi sees metsikus raamatukogus lugemine. Festivali publikule luuakse tulevast maksuvõimelist järelkasvu lastekurmu, tasuta sissepääsu või noortepassi abil. Piletihinnad lähevad aastatega aga aina kallimaks.

Parmupillist twerk’imiseni

Üks missioon on hoida esinejate nimekiri võimalikult mitmekülgse, kuid meelitavana. Kuidagi peab eelpool kirjeldatud publik ju sinna sattuma. Tõepoolest, valitud artistid olid kõik omamoodi: meisterjaanist Kadri Voorannani. Eestlastest said särada nii tuntud muusikud kui ka alles kuulsust koguvad artistid. USAst meelitati Põlva metsa energiast tulvil bounce hiphopi staar Big Freedia, kelle taustatantsijate twerk’imine ja ette hoiatamata karaokeüritused ehmatasid laulurahvast eestlased ära. Kontserdi lõpuks oli pilt samas hoopis teine. Väheke intiimsemat etteastet võis vaadata pisemal Noodle Boxi laval ühe vana BMW kõrval. Üleni valges Regret karjus ja räppar Marp$ mõmises.

Esinemisgraafik oli sama „omapärane” kui esinejad ise. Tõsine ja sügav briti muusik Ghostpoet mõjus laupäeva hilisõhtul uinutavana. Potentsiaalselt vägeva valguspargiga Oligarkh esines aga enne pimedat. 12EEK Monkey (Genka & Põhjamaade Hirm) tegi üldse kella kolmese peaproovi enne Elvasse Hip Hop festivalile sõitmist. Muidugi on äärmiselt keeruline klapitada publiku ööpäevarütmi ja esineja staažikust või tuuriaegu. Iseenesest võib ju proovida.

Elu tegi kergemaks aga see, et üritati vältida olukorda, kus kaks artisti esinevad erinevatel lavadel samal ajal. Tavaliselt pikitakse festivalide ajakava tihedalt esinemisi täis. Intsikurmu on aga lahkelt elu stressivabaks muutnud ja külastaja saab südamerahus artisti esinemise otsast lõpuni ära kuulata.

Eesti asi

Nii mõnelgi festivalil on eesmärk soojendada kultuurisuhteid idanaabriga või kaasata venekeelset elanikkonda varasemast rohkem. Intsikurmu kutsus külla päikselise hiphop artisti Antoha MC ja regiträpi viljeleja Oligarkhi. Mõlemad on küll varem Eestis esinenud, kuid noorte seas on neil küllaltki tugev austajaskond, mis kindlasti täienes.

EV100 puhul pühendati ka selle aasta Intsikurmu isamaa sünnipäevale. Jäi segaseks, milles see pühendus väljendus. Kas selles, et lastele esines Mari Kalkun või noored jõid palju? Vaadates teisi Eesti juubelile suunatud üritusi, siis üldiselt kaasneb pühendusega mahukas programm.

Festivali argimured

2014. aastal nimetas ajakirjandus Intsikurmut Eesti Positivuseks. Ehk viimane tundus tol ajal midagi suurt ja võimast. Positivus on nüüdseks kaotanud oma sära: saripeaesinejat Ellie Gouldingut on kõik kuulnud ja kolm ööd telklaund tundub kohutav mõte. Intsikurmul on küll aastate lõikes mitmekesisem line-up, aga telklamelu on lõunanaabritest juba eeskuju võtnud: prügi, 150% täisealised noored, kaks ühes tiigike ja välikäimla. Maalib kena pildi ette küll.

Ehk on minust naiivne või hedonistlik loota, et üks festival võiks olla inspireeriv aktiivne puhkus. Kui uuesti Intsikurmule satun, siis ööbin kõikide mugavustega Glämpingus ja alles jäänud kuupalga löön toidutänaval laiaks. Metsapargi salapära ja hea atmosfäär on käest libisemas. Intsikurmu saab küll lubada endale korralikku programmi, kuid mis kasu on sellest, kui rahvas lahkub telklast vaid reketi esinemiseks. Melomaanid lähevad otsivad siis uue pisikese festivali, mida kogemata populaarseks teha.

Fotod: Taavi Muide