End esmakordselt Kultuurikatla pargi alale laiali laotanud linnafestival Sweet Spot lubas seekord telgi koju jätta ning nautida kõrvuti nii underground’i kui ka maailmakuulsaid nimesid.

Little Dragon. Foto: Anna Kõuhkna

Eesti festivalimaastik on viimaste aastate jooksul liikunud eraldatud, looduses toimuvate festivalide poole, mida iseloomustavad heatahtlikkus looduse ja ümbritseva keskkonna suhtes, kohalike artistide esile tõstmine ning holistilise elamuse pakkumine läbi toidu, kunsti ja muusika. Sweet Spotil on samuti kõik eelnevalt mainitud omadused ühe tähtsa erinevusega – see toimub linnas. „Sweet Spot ei ole lihtsalt muusikafestival [– – –] Tegemist on elustiilifestivaliga [– – –],” saab lugeda festivali kodulehelt.

Kellele see kõik on?

Kõige suurema küsimuse tekitas muidugi festivali suunitlus. Kellele see mõeldud on? Kas noorele popmuusika fännile, vanemale indie-sõbrale või üldse tantsumuusika inimestele. Sellele küsimusele ma vastust ei saanudki, kuna arvatavasti ongi festival suunatud laiemale üldsusele. Ega Eestis tegelikult muudmoodi ei saagi – rahvast, kes oleks nõus 90€ piletile kulutama, ongi vähe. Sellise lähenemise juures võib välja tuua mitu probleemi, kuid päeva lõpuks tähendab see seda, et erinevad inimesed kogevad mitmekesist muusikaprogrammi, mille tulemusel võib igaüks leida endale midagi uut.

Nagu oleks välismaal

Olgugi, et nii teiste kui ka minu arust olid üsna mitmed elemendid festivali visuaalses kujunduses natuke odavad, paistis kogu kupatus välja professionaalse ja läbimõelduna. Iga lava visuaalne kujundus oli omamoodi ning tekitas sobiva ja eraldiseisva atmosfääri muusika nautimiseks. Kõige suurema kriitika alla langeb EKKMi hoovis olev lava, mis oli enamuse ajast täiesti tühi ning mille kujundus oli pelgalt öeldes nõrk. Festivali infrastruktuur ja infoliikuvus oli tõhus ning selle osas kurta ei saa. Kokkuvõtvalt tagas korraldus kõigile mugavad tingimused ürituse nautimiseks. Seda ilmestas ühe külastaja kommentaar piletipunktis, kes võrdles korraldust välismaa festivalide tasemega.

Iganenud popp ja indie

Märksõnad, mis festivalil esinevate artistidega välja toodi, olid eelkõige seotud relevantsusega. Tegemist on ühe festivali põhimõttega, mille elluviimist saab samas küsitavuse alla seada. London Grammar, kes haigestumise tõttu oma esinemisest loobusid, olid arvatavasti kõige enam selle märksõnaga seotud. Nende asemel saabus Sweet Spoti peaesinejaks hoopis Iiri indie-bänd Kodaline. Neil ilmus sel aastal küll album, aga selle bändi relevantsus on aastast 2015 vabalanguses olnud. Pigem oli esinejate koosseis täidetud ennast tõestanud nimedega, kellel praegusel hetkel on veel rahva tõmbamise võimekust: Ewert and the Two Dragons, Róisín Murphy, José Gonzales, Tom Odell jne. Seega oli pealava juures tohutult publikut, kes elasid esinemistele nakatava energiaga kaasa.

Mitte nii underground

Festivali välja kuulutamisel ei pööranud ma sellele ausalt öeldes suurt tähelepanu, tegu tundus olevat softcore indie-muusika üritusega, mis kaasas B-listi maailmakuulsusi ja Eesti populaarsemaid nimesid. Järsku book’iti pool Eesti underground’i ja line-up’i lisandusid nimed nagu Jeff Mills, Bullion ja Honey Dijon. Kahjuks ei pakkunud kohalike põrandaaluste DJ-de esinemised kellelegi erilist huvi ning isegi Jeff Mills esines umbes sajale inimesele. Sellest hoolimata ei tasu kahelda korraldajate otsuses. Poolteist tundi Jeff Millsi kuulata oli meeliülendav kogemus, kus ajataju enam ei eksisteerinud. Meeldiv oli näha mitmekesist publikut, kes suure tõenäosusega varem sellise muusikaga kokku ei ole puutunud. Sama kehtib ka Honey Dijoni energilise ja gospelimõjutusi täis ülesastumise kohta, mis mõjus rahvale ühendavalt ja tabas meeleolu täiuslikult.

Kus äftekas on?

Afterparty’d toimusid mõlemal päeval nii PADAs kui Kultuurikatlas ning võib ette arvata kumb osutus populaarsemaks. Louie Vega, kes mängis üsna monotoonset, kuid pealiskaudset techno’t mitte-väga-entusiastlikule rahvale, oli üsna kurb vaatepilt. Kultuurikatlas oli rahvast vähe ning tundus, et muusika pärast sinna keegi ei liikunud. Päevane programm oli täis energilisi etteasteid, millest tulenevalt on see loogiline. Pime ja palav Kultuurikatel soojal suveõhtul ei kutsu, PADA samas küll, kuid eks kõige suuremat rolli mängiski ilm. Inimesed otsisid kohta, kus end mugavalt lõdvaks lasta ja sotsialiseeruda, mida PADA pakkus suurepäraselt.

Linnas on hea olla

Miskipärast ei ole seda palju välja toodud, aga linnas toimuv alternatiivfestival on miski, mida Eestil on ammu vaja olnud. Kuigi paljud ütlesid, et olemasolev keskkond ei luba inimesel ennast vabaks lasta ja üritust nautida, saab ikkagi väita, et linnafestival on formaat, mis kindlasti paljudele (k.a minule) on ülimalt nauditav. Kui festival on linnas, on olemas võimalus selle juurest põgeneda. Saab minna koju, teisele peole või lihtsalt linna. Eraldatud loodusfestivalid seda luksust ei paku, kuna tihtipeale toimuvad nad üsna kaugetes kohtades, kus külastaja tunneb ennast niigi võõralt. Enda ja mitme sõbra kogemuse pealt öeldes, on festival üsna väsitav ja kõik vajavad sellest puhkust. Puhkust rahvarohkusest, puhkust kõrvadele või lihtsalt võimalust astuda samm tagasi ja mõelda: „Mida nüüd teha?”.

Jään huviga ootama järgmise aasta Sweet Spot festivali. Arvestades selle aasta edu, on realistlik oodata natuke huvitavamat ja riskantsemat programmi, kuna korralduslikus mõttes on ennast juba üsna edukalt tõestatud.

Fotod: Anna Kõuhkna