Galerii: Kohtla-Nõmmel avati näitus „Kohanemine kahanemisega”

17. juunil avati Kohtla-Nõmmel Eesti Kaevandusmuuseumi Valges majas grupinäitus „Kohanemine kahanemisega”, mis võtab fookusesse meie loodud asjade hapruse ja tegeleb seisundiga, mida kutsutakse kahanemiseks või lagunemiseks.

Darja Popolitova, „ЭСТИМА КОДУМА”, 2021. Foto: Laura Kuusk

Kümme Eesti kaasaegset kunstnikku (kellest on näitusel saanud juhuslikud etnograafid) on kutsutud sekkuma endise Kohtla kaevanduse administratiivhoone ekspositsiooni. Spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud kunstiteosed tegelevad modernsuse ja sajandipikkuse progressi kõrvalnähtudega Ida-Virumaal.

Kahanemine ei ole kellelegi võõras. Kohad, mis kahanevad, inimesed, kes vananevad, asjad, mis roostetavad – me teame, mida see tähendab ja oleme seda kogenud. Ent kahanemine ei ole vaid ühesuunaline liikumine, kuna taristu, hoonete, teede lagunemise, inimeste lahkumise ja oskuste ununemise kõrval toimuvad protsessid, mis on sotsiaalselt, tunnetuslikult ning aineliselt väga intensiivsed. Näitusel uuritaksegi, kuidas kahanemise ja lagunemise kõrval elatakse, kuidas sellega kohanetakse ning seda, kui palju hoolt meie haavatav maailm tegelikult vajab.

Kahanemine on tuttav kõigile, kes on sündinud Ida-Virumaal peale Nõukogude Liidu lagunemist. Kahanemine annab kognitiivse struktuuri ning kehastatud kogemuse, mis afekti kaudu nakkab. Piirkonna praegune seisukord oma kaduva taristu, reostatud jõgede ning pooltühjade kortermajadega on tulemuseks sajandipikkusele progressile ning sellele, mis peale seda progressi sai: tööstuste sulgemine, väljaränne, investeeringute lõpp, töötus, linnade tühjenemine ja saastatus. Kõik need tegurid, ühes poliitilise hüljatusega, on loonud tunde, et piirkonda ei ole enam vaja: see oleks kui elamiseks sobimatu hall ala riigi kaardil, mis ei kõla kokku Eesti edulooga.

Aga miski, mis ühest vaatepunktist paistab katkise ja kasutuna, on teisalt koht, kus elu endiselt jätkub. Näitusel üritatakse esiplaanile tuua seda, mis on kõlbmatuks tunnistatud ning selle uuesti kasutamise kaudu liigutakse modernse paradigma progressi ideaalist sammhaaval jätkusuutlikkuse ja kestlikkuse suurendamise poole. Ida–Virumaa on nii mõneski mõttes ülejäänud Eestist sammukese ees ja nõnda võib seda võtta laboratooriumina, kus mõelda kogu Eesti (või ka maailma) tulevikust. Kuna tuleviku suured küsimused – looduse kasutamine ressursina, sotsiaalne integratsioon, linna ja maapiirkondade vaheline üha laienev lõhe, taristu tagamine – on seal juba täna teravalt esil.

Osalevad kunstnikud: Anna Škodenko, Anne Rudanovski, Darja Popolitova, Edith Karlson, Eléonore de Montesquiou, Jevgeni Zolotko, John Grzinich, Laura Kuusk, Sandra Kosorotova, Varvara & Mar. Näituse kureeris Francisco Martínez. Näitus jääb avatuks 3. oktoobrini.

Fotod: Laura Kuusk ja Joosep Kivimäe