Francisco Martineze raamat „Remains of the Soviet Past in Estonia” arutleb, kuidas on Eestis ümber käidud nõukogudeaegse kultuuripärandiga. Mis on säilinud, mis on hävinenud ja miks?

Francisco Martinez „Remains of the Soviet Past in Estonia”
Raamatusarja „Fringe” toimetajad Alena Ledeneva, Peter Zusi
UCL Press, 2018
274 lk

„Nõukogude aja jäänukid Eestis” („Remains of the Soviet Past in Estonia”) on antropoloogi Francisco Martineze mõned aastad varem Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö põhjal kirjastuses UCL avaldatud raamat. Selle saab muuseas kirjastuse lehelt tervitatavalt tasuta alla laadida. Laiapõhjalise, sageli väga pehme ja autorile justkui tee peale sattunud materjali pinnalt – olgu need siis vestlused oma partneri emaga, juhuslikud kohtumised ning mõttevahetused sõprade, tuttavate ja ka võhivõõrastega Eestis – on Martinez suutnud kokku panna uudse ja inspireeriva teose. See, kas tekst on aga Eestist või pigem Tallinnast, jääb vaieldavaks. Arvestades, et enamik näidetest ja peatükkide sisust on Tallinna arhitektuurist ja muust pärandist, siis on tegemist justkui raamatuga Tallinnast. Pealinna kõrval figureerivad aga ka Narva ja Tartu, mis otsekui laiendaks uurimuse sõnumit Eesti linnadele üldisemalt. Sellegipoolest ei vaatle Martinez kõiki Eesti linnu, vaid ikkagi ennekõike Tallinna, ja seda isegi siis, kui Tallinnast endast ei kõnelda. Viimasel ajal on tallinlased asunud nii aktiivselt Narvat „avastama”, et ka Tallinna tuleb mõista linna kaudu, mis on seoses oma positsiooniga Eestis paljuski vastandlik. Seega nimetaks mina seda ennekõike linnauuringute või -antropoloogia käsitluseks Tallinna näitel.

Teose keskne eesmärk on mõista, mis on saanud nõukogudeaegsest (linna)pärandist ja miks, ehk see tõstab fookusesse ühe linnauuringutes, sotsioloogias, geograafias, antropoloogias ja mujalgi esitatud küsimuse: mida hakata peale regionaalselt spetsiifilise mõtlemise ja termini(te)ga? Kas kontseptsioonid ja teooria on üldistatavad ja piirkondadeülesed või saab ning peab iga regiooni kohta konkreetsemaid käsitlusi tegema? Eesti puhul on küsimus ennekõike postsotsialismis: mida hakata peale selle terminiga nüüdseks rohkem kui 25 aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist?

Mineviku unustamine

Martineze jaoks tähistab postsotsialism olnu eitust, olles samas ka ajaliselt piiratud nähtus ning lõppedes siis, kui nõukogude ajalugu enam märkimisväärseid pingeid ei tekita. Postsotsialism on seega seotud unustamisega. Mida aga unustatakse ja mida tahetakse unustada? Mida soovitakse unustada, aga ei õnnestu? Hooldamatus (disrepair) on autori jaoks põhiline unustamise meetod. Hooldamatusega tekib mahavisatud pärand (wasted legacy). Tahtliku ja tahtmatu hooldamatusega sai tervest nõukogude maailmast omamoodi prügi (waste) ehk negatiivne mudel, millele vastandatakse uut ja lootustandvat. Linnahall, Balti jaama turg, Tallinna Postimaja ja endine rahandusministeeriumi hoone on autori jaoks näited, mis annavad edasi ajaloolise väärtusetumaks muutumise eri tahke. Olnu kas lammutatakse, seda muudetakse tundmatuseni või see jäetakse saatuse meelevalda.

Asjade raiskamine, nende prügiks muutmine on mõne elemendi väärtuslikuna nägemine ja teiste nende kõrval väärtusetuna käsitlemine.

„Hooldamatus”, „prügi”, „mahaviskamine”, aga ka „pärand” (legacy), „jääk” (residue), „jäänuk” (remnant, remain) on erinevad terminid, mida Martinez kasutab ajaloolise käsitlemiseks. Sellise terminoloogia arendus ehk teisisõnu perifeeria kaudu teoretiseerimine on tema üks suurimaid tugevusi. Lisaks kasutab raamat analüüsiks uuenduslikult metafoore valdkondadest, millel pole pistmist materiaalse pärandiga linnades. Nii kõneleb autor ka fragmentaarsete linnatükkide kui haavade kokkuõmblemisest ja õmblustest kui nähtustest endist. Samuti on juttu ajaloolistest hoonetest topiste tegemisest.

„Mahavisatud pärand” on aga raamatu kandev termin. See on nähtus, mis kestab edasi vaatamata oma nullilähedasele väärtusele. Selline pärand mõjutab oma püsivusega ülejäänut ja sellel on potentsiaal uuesti sündida. Asjade raiskamine, nende prügiks muutmine on mõne elemendi väärtuslikuna nägemine ja teiste nende kõrval väärtusetuna käsitlemine. Prügi on see, millel ei ole enam kasutust ega eesmärki. Samas ei tasu unustada, et ka väärtusetu võib muutuda mingil hetkel jällegi väärtuslikuks, nagu märgib autor, ehk prügiks saamine ei ole lõplik seisund.

Sillamäe stalinistlikud jäänukid. Foto: Francisco Martinez

Sotsialistliku pärandi potentsiaal

Seega ei ole postsotsialism vaid olnust eemaldumine, nagu Martinez seda mõistet ennekõike seletab, vaid see on ka olnu tänapäeva kandumine ja tõlgendamine ning see, kuidas olnust õpitakse või see teadlikult unustatakse, et uut tulevikku luua. Postsotsialism on ka taasloomine ja taasavastamine. Olgu see taasavastamine siis prügisse sukeldumine (dumpster diving), leides ärapõlatud pärandi seest kasutamist vääriva, või taaskasutamine, mis on sisult sarnane, kuid positiivsema assotsiatsiooniga, prügis võib peituda ressurss millegi uue saavutamiseks. Selle asemel et käsitleda postsotsialismi väärtusetu prügina, võiks seda näha pigem inspireeriva allikana uute tõlgenduste ja teadmiste loomisel. Ajaloo prügiks muutmine on väärtusliku ressursi raiskamine ja raamat toob hästi välja nõukogudeaegse pärandi unustamise kriitika.

Samas ei pea ajaloost ja pärandist rääkimisel keskenduma ainult tähendusi omavale. Me ei saa unustada ka olnu materiaalset mõju näiteks inimeste igapäevastele praktikatele. Ajalugu ei ole vaid see, mida mõtestatakse, suur osa sellest toimib praktilisel ja ehk isegi teadvustamata tasandil. Keskküttesüsteem või ühistranspordivõrgustik, mis on näiteks Tallinnas suuresti nõukogudeaegse planeerimise tulem, avaldab meie eludele mõju sõltumata sellest, kas me peame seda prügiks või väärtuslikuks pärandiks. Minu enda soov on sellised mitterepresentatsioonilised käsitlused postsotsialismist ka sotsiaal- ja humanitaarteadustesse sisse tuua. Alati ei pea rääkima tähendusest, et omada tähtsust kultuuri ja ühiskonna jaoks. Kindlasti on lihtsam näha ajaloolises väärtuslikku, kui seda ei vaadata ainult tähendustena – lõppeks on ka nõukogude linnaehituses nii mõndagi, mida tänapäevalgi – kui mitte Eestis, siis mujal – saavutada püütakse (nt superblokid või keskküte). Olnu taaskasutuseks on rohkemgi võimalusi kui vaid mahavisatud pärandi taasavastamine ja -väärtustamine.

Tauri Tuvikene, PhD, on linnageograaf, kes töötab Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuses teadurina. Tema uurimissuunad hõlmavad ühelt poolt võrdlevaid linnauuringuid postsotsialistlikest linnadest ning teisalt linnaliikuvuse praktikaid ja regulatsioone (post)sotsialistlikes linnades.

Raamatu tasuta PDF-versiooni saad alla laadida siit.