Kunstihoone tagahoovi EKA galeriisse jõudes oli Norman Orro artist talk Keiu Krikmanniga juba alanud, kuid juba kontekstita pooliku lause pealt oli jutuajamine köitev. Arutleti Normani isikunäituse „Down to Earth” ainestel, kuid teemad olid kartmatult suured ja relevantsed.

Foto: Helen Västrik

Räägiti kunstniku kui utooplise/düstoopilise tuleviku visualiseerijast ning jõuti koguni „lapiku maa” teooria küsimuseni. Tunni kestnud vestlus andis uusi mõtteid ja värskust, mille järel oli paslik liikuda sama seltskonnaga kaks korrust ülespoole, kus leidis aset Kunstihoone aastaalguse avapidu.

Popkorni lõhn kunstisaalis ning abstraktsed dünaamilised visuaalprojektsioonid (loodud Carl-Robert Kagge poolt) minetasid soliidse kunstiinstitutsiooni tunnetuse kohe näitusesaali astudes. Reederõõm Kaido Ole meisterlike maalide vahel oli käima minemas.

Vana traditsioon kuulutada välja Kunstihoone uue aasta programm ning tuua kokku kunstivallas tegutsevad inimesed oli küll mõni aeg tagasi kustunud, kuid Taaniel Raudsepa algatusel ning Siim Preimani ja Pille Laiakaski värskemeelse tegutsemise kaudu sai väärikas traditsioon kaasaegsesse ning igati meeldivasse vormi valatud. Külaliste vanus varieerus alates poolest aastast kuni 65-aastasteni ning selle seltskonna sisse mahtus kunstikriitikuid, promootoreid, kuraatoreid, galeriste, disainereid, institutsiooni-inimesi kui ka turbulentsile vastu ja selle tuules tõusvat noort uut kunstipõlvkonda esindavaid eksemplare. Külaliste assortii lõi hea pinnase põnevateks ning vajalikeks vabas vormis jutuajamisteks ja ideedevahetuseks.

DJd Eleonora Šljanda ja Art Nõukas suutsid olustiku kenasti ära tabada, olles muusikavalikus turvalised, kuid siiski piisavalt tümpsused, et pidulistel ühest seltskonnast teise liikudes ei tekiks vana head „oota korra ma käin tualetis ära” põgenemismomenti – oli mugav tatsuda ühest inim-ja teemasfäärist teise, ilma liigset pinget tekitamata. Kui tavaliselt oleks nüüd aeg Kunstihoone juhatajal pulti astuda ning tänada koostööpartnereid ja kuulutada välja järgmise aasta programm, siis seekord oli info edasiandmine lahendatud teisti. EKKMi Kohviku poolt pakutud popkorni tuutu tühjaks söödud, ei olnud vaja otsida prügikasti, kuna rullikeeratud paberi peale oli trükitud Kunstihoone 2017. aasta programm. Lisaks oli programm kogu õhtu vältel projitseeritud seinale, kuid rasvasena tundus see igatpidi mahlasem.

Veebruari lõpus leiab üheaegselt Kunstihoone galeriis ning Linnagaleriis aset ilmselt läbi aja kõige noorema Kunstihoone kuraatori Siim Preimani kuraatoridebüüt pealkirjaga „Uue ida lapsed”. Sellele kontrastiks järgneb märtsi lõpus Marko Mäetamme näitus „Blah Blah Blah” Linnagaleriis.

Karel Koplimetsa fiktiiv-uurimuslik juhtumiuuringute tsükkel täieneb „Juhtum nr.11 Talsinki” näitusega, mida saab näha alates 18. maist Kunstihoone galeriis.

Kuraatorid Bernhard Serexhe ja Livia Rozsas toovad aprilliks Kunstihoonesse kokku grupinäituse „Globaalne võim ja tsensuur”, mis tõotab tulla huviküllane nii teemakäsitluselt kui ka vaatenurkade, küsimuste (ja loodetavasti ka mõningate) lahenduste poolest. Sellele järgneb Elisabeth Klementi ja Laura Pappa kureeritud „Signaalid perifeeriast”, mis pealkirja poolest oleks justkui teine vaatus eelnevale „Tsensuuri” näitusele.

SU-MU ehk Eerik Kändler. Foto: Helen Västrik

Olles põgusalt aasta programmiga tutvunud, suunasin pilgu taas olevasse ajahetke, kuhu olid tekkinud lisaks etteaimatavale seltskonnale ka kaks trennipallide peal põrkavat neidu, et täiendada SU-MU muusikalist etteastet. Olen mõelnud, et kui ma peaksin kirjeldama Eerik Kändleri (SU-MU) vabalt lendlevaid mängulisi heli-set’e, siis kindlasti iseloomustaksin seda umbes järgnevalt: „Blade Runner (1982, rež. Ridley Scott) tõi vaatajani utoopilise idee, et mingil hetkel tulevikus on raske vahet teha päris inimesel ning replikandil (inimest meenutaval automaadil). Filmi alguses üritatakse erinevate küsimuste kaudu välja selgitada, kas vastasistuja näol on tegu replikandiga või mitte. Mina arvan olevat leidnud lihtsama lahenduse, kuidas olukorda selgust saada – pane kahtlustatavad vastamisi Eerik Kändleri muusika või artisti endaga ja kui oponendil ei teki selles situatsioonis natukenegi ülendavat helgusmomenti, on päris kindlasti tegu replikandiga.”

Võib-olla oli asi tehnoloogiakarva maskis, mis artistil esinemise ajal ees oli, igal juhul täna liigituksin ma enda teooria läbi replikandiks, kuna väike gruuv, mida oma keha läbimas ootasin, jäi tulemata. Säärane olukord kinnitab fakti mida me niigi teame – maskid ei tööta, I want to see the real you!

Samuti võis tegu olla asjaoluga, et üritusel kohatud inimesed olid nõnda sisukad ja vestlused elavad, et verbaalne ja intellektuaalne positiivsuslaine oli tavalisest reedeõhtust tugevam, mille tõttu oli muusikal tol õhtul reamehe roll. See roll on tegelikult ääretult oluline – tänu õigele intensiivsuse/tagasihoidlikkuse skaalale said toimuma mõttetihedad ning haaravad vestlused inimeste vahel, kes küll näituste avamistel samasse ruumi satuvad ja üksteise eksistentsist teadlikud on, kuid vähem tõenäoliselt omavahel vestlusesse langevad, tingituna avamiste üldisest intensiivsusest ja fookusest ning kiirusest.

Sellised üritused nagu reedel Kunstihoones, on suurepärane keskkond viimaks kokku ühes valdkonnas toimetavaid, kuid erinevate teemade, meediumite, niššide ja vormidega tegelevaid inimesi, andmaks hea võimaluse leidmaks ühiseid huvipunkte ning küsimusi-lahendusi, olles ülesehituselt küllaltki vaba, kuid samas piisavalt soliidne.

Nii nagu ka esmapilgul kokkupuutepunktideta kunstnike Norman Orro ning Kaido Ole loomingu (näitus Kunstihoones) vahel tekkis visuaalne dialoog näitustel üleval olnud teoste fragmentide kaudu (mõlemad kunstnikud kasutavad oma teostes ühte ja sama pöörleva mööbliratta motiivi), on võimeline, ja ilmselt ka väga vajalik, tekkima sama olukord ka inimeste vahel, kes toimetavad sama sfääri erinevates otsades. Sellega sai pidu hõlpsasti hakkama. Pettuma pidid need, kes lootsid et saavad Kunstihoone peole mines ära vaadata ka parasjagu käiva Kaido Ole näituse – paljud teosed paigutusid selleks õhtuks privaatpeole, Üksikute Südamete Klubisse.

Fotod: Helen Västrik