Tartu Muusikanädal, Tallinn Music Weeki 3-aastane noorem vend, laiutas seekord Tartu Uue Teatri ruumides ja Uuel Õuel. Ning kui Julia kohale jõudis, olid laivid juba alanud…
Jook kätte ja rahvamassi maad kuulama. –„Kuule, nad on vist vennad.” –„Jaa, nad on lausa kaksikud!” Eesrea tüdrukute põnevus on tingitud lavalviibivate noorte Läti südametemurdjate kambast Carnival Youthist. Noorus, uljus, positiivsus ning teadlikkus. „Somehow I always know what to do,” kõlab laivi lõpusõnumiks, mida toetavad klahvpillimängija soolo ja publiku korralik aplaus.
Rock’n’roll-karnevali järel astub lavale DVPH – Dragan Volta ja Põhjmaade Hirmu kohalik koostööprojekt. Kosmoseruumis kulgemine helis, filosoofiline mõttelend sõnus. Verbaalne kirurg Põhjamaade Hirm lahkab nii väikesi, keskmisi kui ka suuri probleeme ning ütleb ausalt, mis värk tegelikult on. „Käed üles, käed üles!” – anname alla, see oli mõtteid eemaleviiv hüpnoos.
Etteasteid toetavad samal ajal suurepärane valgusemäng ja visuaalid. Mu suured kiidusõnad pildirütmi ja -värvi valitsejannale parempoolses loožis. Üleüldse on Tartu Uus Teater kohana taoliste ürituste jaoks väga hea valik: on tantsuruumi, on istekohti rahulikuks nautimiseks, on koridore, baarilett ja kohvikutuba – kõike on.
Ja nüüd paluks trummipõrinat, sest lavale astus õhtu nael ning kogu rahvamassi õõtsuma pannud Gracias. Jõuline intro, jõuline uue kooli etteaste ja chill suhtumine. Kuigi teiseks palaks valitud kahe-sammu-lugu jäi publikule natukene arusaamatuks – eesti mees pole ju tantsulõvi–, tõmbas artist rahva ikkagi korralikult käima. Gracias, Gracias! Meile meeldis ja jäi meelde.
Meeldis lausa nii, et suitsupausi ajal tekkis väljas diskussioon ning võrdlus eelmisel nädalavahetusel toimunud Tommy Cashi ja Sonne Bieni laividega.
Viimased, kuid mitte hapupiimased olid Parmani inimesed – Parmani People. Sissejuhatuseks džunglihelid ja troopiline disko hommikutundideni.
Tore, tore, tore õhtu!
