Ambient kutsub kuulama sama palju kui lõhnakuusega värskendatud taksosalong sügavalt sisse hingama.

★★★★★

Õnneks on töötatud välja dark ambient, mis ei ole teoreetilise baasi abiga leidlikult välja vabandatud intensiivne igavus, vaid küllalt lihtsameelne žanr, sageli eraldi eesmärgiga ergutada madalaid tunge. Mitte just koreograafilisi seisundeid, ent on räägitud hirmust, vastikusest ja muust seesugusest. Ei saa öelda, et sedasorti tundmuseid oleks suutnud siiamaani liialt täheldada, pigem on žanri sugestiivsed aspektid, nagu kurjakuulutavad müdinad, hämar undamine ning nii seades kui ka kõlades esinev toores amatöörlus, suutnud pakkuda uudishimu hoidmiseks piisavalt argumente.

„Melancholile” valitud palad on salvestatud aastatel 2002–2006 ja need on tiražeerinud kodumaine rahvaloomingu talletaja, kassetimanufaktuur Trash Can Dance. Valik on žanriplaadi kohta mitmekesine: maasügavusest kõlavate trummidega „Leaving”, nii otseses ning hea tahtmise juures ka ülekantud tähenduses mõtteid käärivale mülkale viiv „Estonia” või vabalt mõnd ärevamat filmistseeni heliliselt pingestama passiv „Hunting”.

Aga kõige liigutavamaks jääb siiski pala „Gates of the Darkness”, milles absoluutselt mitteargine dark ambient on suudetud muuta tilkumist meenutavate helidega lausa talumatult olmeliseks, innustades just hirmu ja lootusetust, sest pole midagi halvaendelisemat tilkuvast torust, eriti kui leke tabab reede õhtul, mil torumehed on juba alustanud nädalavahetust.