Detsembris välja tulnud „Funeral Child” kõlab nagu korralik industriaal ikka, aga sellega asi piirdubki.

★★★☆☆

Albumi 49 minuti sisse mahub tervelt 13 lugu, nii et vähemalt struktuuri poolest mingit suurt eksperimenteerimist pole. Algus on igatahes üsna võimas: „Possible Childi” kurjakuulutav atmosfäär jõuab refräänis massiivse kulminatsioonini, kuigi refrääni ennast võinuks ehk paar korda vähem venitada. Samasugune võimsus kajab läbi ka „Lucidali” meloodilis-kaeblevast kulgemisest, millele sobib heaks vahelduseks märksa vihasem ja energilisem „Household Secrets”.

Poole albumi möödudes pean aga hakkama pingutama, et üht teisest eristada ja alguse mõnusat massiivsust enam üles ei leia. Plaadi sabas tõusevad teiste seas esile veel tummised „Lazarus Circle”, „Situations in the Dark” ja külalisvokaalidega „Zen Agony”, aga muu jääb kuidagi mittemidagiütlevaks. Muusikat kannab kogu albumi vältel selgelt kitarr, mis oma parimail hetkil on kruvitud just sobilikult ängistavaks. Selle peale on raputatud igasugust elektroonikapuru, vingete filmide tsitaate ja üks viiulisoologi, aga see kõik tundub natukene nagu asja enda pärast. Kui paar kuud tagasi kuulatud ajastukaaslane Taak mõjus siiralt värskelt, siis Pedigree 2020. aasta jõupingutus paneb pigem äratundmisega nentima, et professionaalselt tehtud, aga midagi üllatavat järgmiseks päevaks eriti meelde ei jää.