Kuigi muusikatööstuse rahaveskitel on internet oma kohalolu jooksul üksjagu tühjalt jahvatada lasknud, uurime hoopis, kas ja kuidas on selle hüved tulnud kasuks väikeplaadifirmadele ja artistidele, kelle looming muidu ehk kodumaa kuulderaadiusest kaugemale ei jõuaks.

Illustratsioon: Norman Orro

Internetile on alates 90ndatel ilmavalgust näinud Napsteri, failijagamisprogrammide ja nüüdsete voogedastusteenuste, nagu Spotify ja Deezer, tõttu juba aastaid muusikatööstuse surmakutsari tiitlit omistatud. Neofolkar Joanna Newsom on nimetanud Spotifyd artisti perspektiivist vaadatuna küüniliseks ja muusikuvaenulikuks platvormiks, mis on ehitatud üles põhimõttele artistidele mitte maksta. Arvestades seda, et Spotify maksab sõltuvalt voogedastuskordadest muusika õiguste omajale 70% oma tulust, mis teeb ühe mängukorra kohta 0,006 kuni 0,0084 dollarit[1] ja millest osa läheb veel plaadifirmale, ei saa imestada, et Newsom pole ainus, kes on Spotify vastu häirekella löönud ning platvormi oma loomingust puhtaks pühkinud. Kuid selle kõrval, et pikslimaailm suurkompaniide, kes nii või teisiti piraka osa artistide rahast enda taskutesse poetavad, enneolematuid summasid erinevatel viisidel põhimõtteliselt potist alla laseb, on see loonud sotsiaalmeedia, veebiajakirjade, muusikajagamisplatvormide (näiteks Bandcamp, mis pakub lisaks muusikakuulamisele võimalust endale ka kohe sümboolse summa eest meelepärane reliis soetada) jms abiga väikeleibelitele ja artistidele oma muusika tutvustamiseks soodsa pinnase.

Algoritmide ülemvõim

Erkki Tero, kes veab koos Janek Murdiga väikeleibelit Eesti Pops, mille kataloogist leiab nii digitaalseid kui ka füüsilisi plaate, ütleb, et mida aeg edasi, seda rohkem digiplatvorm end õigustab: „Füüsiliste vormide kulud on mõõdetavad ega pruugi alati rahakotti rahu tuua. See ei tähenda aga, et netiplaadid sünniksid kuludeta – näiteks artisti loomeaeg, mis on määramatult hindamatu ja mis tasuta netialbumite puhul ühtlasi kunagi tagasi ei teeni, ning plaadimaterjali miksimine ja masterdamine, mis on täpselt sama mahukas kui füüsilise versiooni väljaandmisel.”

Popsi teine osapool Murd lisab, et digireliisid võimaldavad eelkõige anda välja neid asju, mida näiteks CD-formaadis miinimumtiraažis 300 tükki välja ei annaks, sest pole teada, mis nendest plaatidest saab: „Digireliisi on võimalik omandada täpselt nii paljudel inimestel, kui on huvilisi. Selle vormistus on kiirelt valmiv operatiivne lahendus ega nõua pikka planeerimist ega laialdast kinnitusprotsessi. Täna mõeldud, homme tehtud. Eriti mõttekas ei ole anda füüsilisel kujul välja ka singlit või EPd. Digi ei sea siin mingeid piiranguid. On ju leibeleid, kes ongi ainult digis ja saavad seetõttu ka eksisteerida. Erinevad formaadid jällegi täiendavad üksteist, mõned soovivad füüsilist kandjat ja ka enda jaoks on meeldiv, kui asi on vähemalt kahel platvormil.”

Eesti Popsile annab muusika levitamiseks eelise omanimeline R2 õhtuse vööndi saade, mida jagatakse järgmisel päeval ka SoundCloudis. Leibeli alt ilmuv muusika on kuulatav ja allalaaditav nende Bandcampi lehel, kuid info vahendamise eesmärki täidab enamasti ikkagi Facebook.

Erkki Tero arvab samas, et vastavalt sotsiaalsetele suhtlemisoskustele ja tutvustele võivad internetile omase infokülluse tulemused olla halastamatud: „Aktiivsed promohullud saavad rebida end esile tühjasisulise loomega ja kõrgetasemelised, kuid vanamoodsalt kinnised ning sisu sügavusele keskendunud loojad võivad jääda paratamatult särava müra varju. Pealegi jääb tõsisteks kaevetöödeks aega ainult tõsistel spetsialistidel, kui sedagi, tavatarbijad peavad rahulduma ettesöödetud valikutega.”

Eelmisel aastal võis veebipõhiste muusikapoodide Boomkat ning Juno Records ning muusikaajakirja The Quietus aastalõpu parimate taasüllitiste nimekirjast leida 90ndatel kohalikule underground-tantsumuusikale teed sillutanud Hypnosauruse LP „1991–1992”, mille väljaandjaks on kohalik väikeleibel Pudru Kuul / Porridge Bullet.

Siim Nestor, plaadifirma üks vedajatest, kommenteerib: „Kahtlustan, et Juno ja Boomkati kaudu, kui nad Hypnosauruse eeltellimuse küljed üles panid, meie promo liikuski. Igal juhul võttis meiega selle ilmumise eel ja järel ise ühendust mitu välismaist meediaväljaannet ja üks raadioke. Eks siin nägid ajakirjanikud ka mingit stoorit – nii-öelda „kadunud” ürgaegne techno kuskilt kummalisest maailma otsast.”

Kuigi Nestori sõnul „asub” nende kontor internetis – kodulehekülg, sotsiaalmeedianurgake – ja seda teed pidi lävitakse ka omavahel ning muu maailmaga nagu tänapäeval ikka, usub ta, et määravaks osutuvad siiski isiklikud kontaktid ja näost näkku suhtlemine: „Just sedasi saime endale levitaja, kes piiri taga meie plaadikesi maailma poodidesse pakub ja müüb. Üks väga hea tuttav soovitas teda, kutsusime ta Tallinnasse, jalutasime koos ringi ning nüüd ta teebki meiega juba pikalt ja entusiastlikult koostööd. Peamine viis, kuidas meie plaadid kodumaalt kaugemale jõuavad, on ikka selle levitaja kaudu.”

„Väikefirmadele on netis praegu vast kõige parem võimalus isepäi muusika levitamiseks ja kuulajate-fännide võrgustiku loomiseks Bandcamp,” sõnab Nestor ning kinnitab, et pea valmib Bandcampis oma lehekülg ka Pudru Kuulil.

Nagu Eesti Popski, ei saa ka Pudru Kuul üle ega ümber sotsiaalmeediast, sest vahendeid reklaami mujale ostmiseks oluliselt ei jagu. „Facebook muidugi teab, et teda kasutatakse reklaamiks ära, ja surub sind oma kavalate algoritmidega kuhugi varju,” tõdeb ka Nestor, et päris tasuta lõunaid pole olemas. Samas lisab ta, et paljud nende plaadid on müünud üle ootuste hästi ka ilma nende endi suurema sekkumiseta: „Selles mõttes, jah, pakub meelekindlust, hingerahu ja optimismi, et need meie plaadid, millel on hästi läinud, on saavutanud edu tänu muusikale, mitte seepärast, et oleme neist sotsiaalmeedias osavalt kisanud.”

Mida arvab Nestor aga sellest, kus suunas internetipõhine muusikatööstus liikumas on? „Üsna võimatu on muusika(tööstuse) käekäiku selles infotehnoloogiamaailmas ennustada. Kuulutame näiteks praegu, et voogedastus on igatpidi The Tulevik, aga mõne aasta pärast see juba hääbub ja muutub lihtsalt üheks muusikakuulamise võimaluseks teiste hulgas. Seda see on ju tegelikult ka praegu, sest CDsid ja vinüülplaate ostetakse endiselt kõvasti.

Huvitavad on ka need küsimused, kuivõrd inimesi edaspidi muusika üldse huvitab? Äkki nad eelistavad sellele telesarju või sotsiaalmeedias plähmerdamist? Või kuivõrd huvitab inimesi uus, neile tundmatu ja harjumatu muusika tulevikus – äkki nad haagivadki end rakenduste kaudu endale tuttavate artistide külge ja lepivad sellega, mõni juhuslik, sealtsamast kanalist pärit soovitus ehk lisaks. Aastat 2016 on nimetatud siin-seal virtuaalse reaalsuse läbilöögiaastaks – äkki need uued VR-klapid/-prillid toovad maailma sellise murrangu, et nende kasutamine muutub inimestele valdavaks meelelahutusallikaks? Kas ja kuidas jõuab muusika sinna?” jätab ta küsimused õhku rippuma.

Võimumängu pööramine enda kasuks

Niilo Leppik, kes tegutseb artistina nime Endamisi Salamisi all ning kel ilmus eelmisel aastal vene väikeplaadifirma Isaiah Tapes alt „Poe Dameroni” nimeline EP, kirjutas neile enda sõnul esimesena ja sealt see asi edasi liikus. Ta möönab, et reaalne suhtlus on alati parem, kui internetis oma õnne otsida, kuid et selleni jõuda, „peab muidugi enne internetis konksu vette viskama ja lootma, et see, kellele sa promo saadad, sulle üldse vastab”. „Osadel leibelitel on meilil omaette filtrid, nii et kui sa pole lisanud enda kohta piisavalt infot, ei jõua su kiri neile kohalegi. Samas on SoundCloudis palju selliseid tüüpe, kellel on suur jälgijaskond, kes hoiavad silma peal kõigel, mis nende skeenes toimub, ja postitavad seda edasi. Nad on väga altid uutele artistidele ja nendega on hea kontakti saada,” ütleb Leppik.

Praegu enamasti alias’e Ratkiller alt loomingut väljastav Mihkel Kleis, kelle muusikat on avaldanud taani digitaal- ja kassetireliisidele keskendunud Metaphysical Circuits, UK leibel Shack in the Barley ja tšehhi miniplaadifirma Baba Vanga, lausub: „Üks kaudne viis ennast märgatavaks teha on jälgida trende, tähenduses märgata, mis suunad (ja nendega seoses leibelid) on tõusuteel, mis on aktuaalne. Arvan, et lihtsam on saada kontakt mõne veel noore hea leibeli, mitte juba vana ja tunnustatud tegijaga, keda niikuinii kõik muusikud ihaldavad. Väikeleibelitele tasub panustada ka seepärast, et nad võtavad asja teatud mõttes vabamalt ja mängulisemalt, neil pole nii suurt vastutust. Enamasti on selliste leibelite tegijad lihtsalt entusiastlikud melomaanid, kes otsivad midagi uut ja huvitavat.”

Metaphysical Circuitsi ja Shack in the Barleyga sai Kleisi koostöö alguse just interneti kaudu. Viimane neist oli Ratkilleri varasematel töödel silma peal hoidnud ja võttis Kleisiga ise ühendust. „Nõustusin tegelikult eelkõige seepärast, et jutt käis ikkagi füüsilisest reliisist ja jällegi kassetist. Tundmatutele netileibelitele, kes on pakkunud ainult Bandcampi variante, olen viimasel ajal vastamata jätnud, sest mul on kogemus seoses oma teise projektiga Edasi olemas. Midagi murrangulist sealt oodata pole. On juhtunud lausa nii, et ühel hetkel hakkad otsima ja avastad, et leibel on kõik oma leheküljed kustutanud,” rõhub Kleis siiski ka käegakatsutava materjali olulisusele. „Metaphysical Circuits on üks paljudest leibelitest, keda ma igaks juhuks Facebookis jälgin, sest mulle on mitmed sealt tulnud albumid meeldinud. Kogumik, millel mu lugu ilmus, oli open submission projekt, mille kuulutuse leidsin ajakirja AdHoc veebilehelt.”

Üks jõudsalt digimaailmaga seostuv projekt siinmail on Music For Your Plants, mille taga seisab graafiline disainer Norman Orro. MFYPd pelgalt muusikapõhiseks nimetada oleks ilmselgelt vale, sest muusika kõrval mängib siin olulist rolli ka Orro postinterneti esteetikat esindav graafika.

MFYP diskograafiast leiab ühe klassikalisel füüsilisel kujul ilmunud reliisi, milleks on kassett. Hollandi plaadifirma Zoology väljaantud EPd „Humanity” sai soetada lisaks digikujule ka USB-pulgal ja eelmisel aastal ilmunud „PANi” voogedastas muuhulgas digitaalse meedia platvorm DIS Magazine. Orro sõnul pöörduti mõlema koostöö puhul tema poole ise ning ta lisab: „„PAN” on osa DIS Magazine’i eriväljaandest Disaster Issue, mis tegeleb praktiliselt kõigi teemadega, mida ka MFYP oma muusikas lahkab: globalism, postkoloniaalsus, biohacking, ökoterrorism, eksootika, düstoopia, utoopia. Sobilikumat koostööd on raske ette kujutada.”

„Digialbum on ka liialt piirav termin – silme ette lööb kaust MP3-failidega või „eeterlik” voogedastus, mis ei tähenda, et reliis peaks sellega piirduma. Näiteks USB-pulgal ilmunud „Humanityga” tuli kaasa ka muusikavideo ning „PANi” saadab visuaalne installatsioon. Pealegi, muusika muutub masinast väljudes taas füüsiliseks. Afektiseisund on füüsiline nähtus, mida võimaldab meie keha. Tänapäeval näiteks ei ole sisuliselt täpne kasutada terminit IRL (in real life) vastandusena veebis surfamisele, sest kogu ekraani kaudu vahendatav informatsioon pärineb ikkagi reaalsest maailmast – keegi on oma näppudega selle sisse toksinud, oma kehaga seda mõelnud, põlevkivi ahju visanud, et serveripark töötaks jne. See on reaalne,” arutleb Orro, kust jookseb piir digitaalse ja füüsilise vahel.

Sarnaselt Pudru Kuuli eelmise aasta tähelennuga sattus ka MFYP EP „Humanity” 2014. aastal FKA twigsi ja Buriali kõrval Boomkati enimmüüdud plaatide pingerivisse: „See tuli endalegi üllatusena. Ma arvan, et siin võivad rolli mängida kaks asja: inimlik empaatia igasuguse underground’i vastu ning teose reaalne tarbeväärtus, nii-öelda kilohind. Erinevalt majanduses üldlevinud arusaamast, et artefakti väärtuse määravad turg ja staatus, julgen ma arvata, et muusikas on vähemalt samaväärsel kohal ka reaalse töö hulk, mida teosesse panustatakse. Antud plaadi puhul oli sisulise töö hulk väga suur koos korraliku masterduse ja pakendiga. See on craft ja inimesed hindavad seda. Võiks lausa öelda, et see on digitaalne luksus.”

Mida arvab MFYP vedaja aga sellest, kas virtuaalmaailma võib süüdistada muusikatööstuse allakäigus? „Tuleb kõigepealt küsida, mis on muusikatööstus ja mis on allakäik. Muusikatööstus on asendunud paljuski inimliku detsentraliseeritud muusikajagamisega, mis on tegelikult väga tore nähtus nii tasuta kui ka raha eest jagatavale muusikale. Allakäigu asemel võiks kasutada sõna muutus, selles mõttes, jah, on asjad muutuses,” sõnab Orro.

„Peab muidugi silmas pidama, et kõige selle pealt lõikavad tegeliku kasu tarkvara-, riistvara- ning platvormide arendajad. Igalt muusikaga seotud liigutuselt, olgu selleks voogedastus või PayPali ülekanne, läheb suur protsent korporatsioonidele. Selles mõttes voolab raha väga konkreetselt kunstidest välja ning toimub majanduslikus mõttes turu kokkukuivamine. Oleks tark kiiremas korras midagi ette võtta, et see võimumäng enda kasuks pöörata. Näiteks muusiku Holly Herndoni tihe kollaborant Mathew Dryhurst on loonud muusika ja visuaalmeedia jagamise platvormi sobiliku nimega Saga,” kommenteerib ta.

Väitele, et internet võib olla küll lihtne võimalus oma muusika levitamiseks, kuid toob samal ajal kaasa ka palju üleliigset müra, vastab Orro: „Ei ole lihtne! See tähendab, et sa konkureerid praktiliselt terve maailmaga – aga see on ka ainus viis hetkeolukorraga tõsiseltvõetavalt suhestumiseks. Ma ei mõtle siin mingit one-on-one-konkurentsi, aga nii-öelda paigutumist ideede väljale. Ma ütleks, et see mänguväli ei erine väga isegi teaduspublikatsioonide või Fortune 500 maailmast, selle vahega, et tulemusi ei ole võimalik kvantifitseerida ka kõige moodsama kvantarvutiga.

See on sotsiaalse kapitali kajatuba, kuhu lülituvad juurde sisuhaldusalgoritmid, soft branding, graafiline disain ja inimlikkus. Kui su muusikaline ja emotsionaalne data on kõigist nendest filtritest lõpuks läbi jõudnud, on tulemust sellegipoolest raske tõlgendada ning selle olukorra kaardistamine kulutab parajalt energiat. Siia sobiks võib-olla üks Ahmed Salmani tsitaat, millest ma just mööda kerisin: „It’s one thing to create the future, and another to clearly recognize it.””


[1] Spotify toimimispõhimõtted ja osamaksete seletus.