Hinds – Leave Me Alone (Lucky Number / Mom + Pop, 2016)

Garage rock’i linn Hispaanias on väidetavalt Madrid. Seal plõnistab kitarre ja jõurab tšikkidenelik koondnimetusega Hinds, kes on jõudnud kuidagi arvestatavale kuulsustasemele – välismaa musaajakirjadesse (NME, Pitchfork jne) ning tuuridele USAsse ja isegi Taisse. Alguse sai see suurest armastusest muusika ja nunnude bändipoiste (eriti The Strokesi ja The Parrotsi) vastu.

Garage rock’i linn Hispaanias on väidetavalt Madrid. Seal plõnistab kitarre ja jõurab tšikkidenelik koondnimetusega Hinds, kes on jõudnud kuidagi arvestatavale kuulsustasemele – välismaa musaajakirjadesse (NME, Pitchfork jne) ning tuuridele USAsse ja isegi Taisse. Alguse sai see suurest armastusest muusika ja nunnude bändipoiste (eriti The Strokesi ja The Parrotsi) vastu.

„Leave Me Alone” on sobilik puhuks, kui tahad midagi ausat, tuttavlikku, kaasakiskuvat. Eriti okei on see aga siis, kui ajud on õhtu saabudes juba natukene maailma tekitatud kannatuste suhtes leebunud, kriitikameel vaibunud. Näpistav külm muutub chill’iks – komberdad läbi lume kodu poole, samastudes lauluga „Walking Home”.

Hindsi musa on peomeeleolus, ehe ja rõõmus. Nad on maininud, et neil ei tule kuidagi kurvad lood välja, ikka lähevad rõõmsaks. Lüürikas on absurdi, kah tore. Lemmikosaks on pobisemine „Bamboo’s” ja albumi päikselisima loo (isiklik lemmik pärast „Castigadas En El Granerot”) „Warts” outro „ba-da-ba-da-ba-da…”.

Grupi tuumik on 2011. aastal duona Deers alustanud Carlotta ja Ana, ampluaaks kitarrid ja laul. Vahepeal koosseis kahekordistus ning 2014. aastal olid nad sunnitud ühe kanada bändi juristi kurja kirja tõttu oma nime ära muutma. Tänavu jaanuaris jõudis debüüt lõpuks poelettidele.

Mõjutajateks ja eeskujudeks on siin Black Lips, Mac DeMarco, Ty Segall ja The Strokes, aga võrreldavad on nad ka Palma Violetsi kohmakate, ent tahtejõuliste vaibidega. Kõige eelnimetatu häbematu sulam Hinds ongi, ja kusjuures, see pole halb. See on nakkav.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Mac DeMarco ‒ 2 (Captured Tracks, 2012)

Plaadiarvustus: Mac DeMarco ‒ 2 (Captured Tracks, 2012)

Hommikul ärkan ja püüan kahe hoole ja armastusega valmistatud, pealtnäha tavalise võileiva söömise juures meenutada unes kuulatud viisijuppi, millel oli kamaluga hitipotentsiaali. Iga kohvisõõmuga virgun üha rohkem ja mõistan, et ma ei ole üksi. Selliseid unes lauluvorpijaid on sadu,…
Majical Cloudz – Are You Alone? (Matador, 2015)

Majical Cloudz – Are You Alone? (Matador, 2015)

Majical Cloudz on elektroonilist indie-poppi viljelev kanada kollektiiv, mille liikmeteks on Devon Welsh ja Matthew Otto. Nende viimane album „Are You Alone?” hakkas kujunema pärast bändi tuuritamist Lorde’iga eelmisel sügisel. Pea kogu varem salvestatud materjal jäeti kõrvale, kuna tuur pakkus meestele…
Archy & Jack Marshall – A New Place 2 Drown (XL / True Panther, 2015)

Archy & Jack Marshall – A New Place 2 Drown (XL / True Panther, 2015)

Detsembris üllitas andekas indie-, trip hop’i, punk-romantik Archy Marshall (tuntud pigem nime King Krule all) koos oma sama punaste juuste ja kiitsaka venna Jackiga uue kauamängiva „A New Place 2 Drown”.
Müürileht