Homme, 27. veebruaril jõuab Theatrumis lavale Ivan Võrõpajevi „„Delhi” tants” – seitsmest ühevaatuselist näidendist koosneva näidendi on lavastanud Lembit Peterson.
Autor Ivan Võrõpajev ütleb lavastuse kavalehel saatesõnaks: „Me ju kõik mõtleme tihti, et millal see košmaar lõpeb, milles kogu maailm elab. Miks langeb meile 21. sajandil ikka veel kaela Ebola epideemia, sõda Ukrainas, putinliku Venemaa totalitarism, islami terroristid – millal see kõik küll lõpeb? Aga asi on selles, et selle kohta on kaks uudist – hea ja halb. Halb uudis on, et see ei lõpe mitte kunagi. Aga hea uudis on, et see kõik on lihtsalt universumi tants. Universumi jaoks pole head ega halba, on lihtsalt liikumine ja kõik. Kust küll leida jõudu, et elada selles hullumeelses universumis? Ma ei saa enda peale võtta vastutust ja öelda, et ma tean, kust. Või et ma üleüldse midagi tean. Aga minu näidendi „„Delhi” tants” peategelanna räägib, et talle annab jõudu Tantsu ja iseenda kui selle tantsu esitaja täielik vastuvõtmine. Mulle tundub, et selles on midagi.”
Lavastuses istuvad kuus inimest linnahaigla ooteruumi rahus ja kõnelevad loomingust, inspiratsioonist ja surmast, samuti ka tantsust, mille on välja mõelnud baleriin Katja oma India reisi ajal. „Delhi” tants, mille järgi loo autor on teinud ka samanimelise filmi, on üks tema lemmiknäidenditest.
Ivan Võrõpajev: „Esimest korda elus kirjutasin seda, mida tahtsin! Tegelikult ma vaid selle näidendi tahtsingi kirjutada. Ma mõtlesin sellest kogu aeg, kuid ei suutnud seda kuidagi leida – mitte süžeed, vaid vormi. Need on otsekui seitse ühevaatuselist näidendit, kus on üks peategelane – tantsijanna, kes mõtles välja Delhi tantsu. Ta räägib sellest kogu aeg, kuid ei tantsi.”
Näidendi ülesehitus on ebatavaline, koosneb seitsmest miniatuurist ehk novellist, mida ühendavad tegevuspaik ja tegelased.
Lavastaja Lembit Peterson: „Ivan Võrõpajevi tekst „„Delhi” tants” puudutab inimese elu ja olemise tähtsamaid teemasid: armastus ja surm, süü- ja kaastunne. Autor on osanud need esitada niimoodi, et teksti esmakordne vaikne lugemine puudutas mind erakordselt. Ta ei andnud otseselt vastuseid, kuid teravdas minu küsimusi olemise põhiliste asjade kohta, aitas vaadata inimsuhete keerulist mustrit, mõtiskleda kunsti võimaliku ja võimatu missiooni üle, tema rolli üle meie vaimses elus. Hea kunst ärgitab ju meid endid vastuseid otsima.”
Tõlkija ja lavastaja Lembit Peterson. Kunstnik Andri Luup. Helilooja Helena Tulve. Osades Maria Klenskaja (Draamateater), Laura Peterson, Ott Aardam (Ugala), Maria Peterson, Mare Peterson ja Eva Eensaar.
Möödunud aasta 25. oktoobril esietendus Theatrumis Ivan Võrõpajevi seni viimane näidend „Joobnud”. Lembit Peterson, Lilja Blumendfeld, Tiina Mölder, Sander Põldsaar, Rene Liivamägi ja Marius Peterson pälvisid lavastuse eest ka riigi kultuuripreemia, mis anti üle 23. veebruaril Tartu Ülikooli aulas.
Theatrumi mängukavaga tutvu siin.
