Elektroonilise poprokitrio kolmas täispikk kõnnib tumedamaid radu. Albumi roosa kuue alt ilmuvad nähtavale ärevus ja emotsioonide möll, mille võiks võtta kokku tarost tuntud kuradikaardiga – teemade portsuga, millega tahaks kiiremas korras lõpparve teha, et kergemal sammul edasi minna.
★★★☆☆
Vist seetõttu mõjubki „Discontent” kergelt rahulolematuks tegevana. See on küll justkui raadiosõbralik kvaliteetne elektropopp, kuid ometi kriibib see nagu kivi kinganinas ja pakub vastuolusid – nii sõnumi kui ka helipaletiga. Kraabet tekitab trummide ja saundide valik ja doseering ning lugude üsna erinevad tempod. Moodustub tasapaks hüplik teekond, iseäralik seiklusrada, lausa geopeitus – katsu sa leida musa seest üles koostöösse haaratud Robert Linna, Iiris Vesik, Jonas Kaarnamets. Nõnda orgaaniliselt sulanduvad nad helimaastiku tihnikutesse.
Kodusemalt ja tuttavlikumalt, pisut sibylvane’likult kõlab teekonnal „Hunger”, tuues silme ette arvutimängus vudivad parkuurijad. „Feels Like Hope” on annacalviliku fataalse võimsusega. „Tiptoe” võiks ka Eurovisioni kontekstis edu tuua. Lõpulugu „Thom & Sunken Soldiers” vabastab thomyorke’liku autentsusega igasugustest päitsetest ja kutsub ennastunustavale tantsule.
Rütmide ja saundidega omamoodi katseid tegev I Wear* Experiment mõjub suve hakul pisut raskepäraselt, nagu oleks palava ilmaga sulejope selga tõmmanud. Võib-olla on see täiuslik algus suvele „Love, Death + Robotsi” taolises multiversumis. Siin peitubki albumi äraspidine aura ja sarm. „Discontent” paneb fantaasia tööle.
