Meie seast on lahkunud Onu Bella, kodanikunimega Igor Maasik (19.09.1961–01.05.2018), legendaarne laulja ja meelelahutaja.

Onu Bella. Foto: Aron Urb

Kallis Onu Bella, mäletan selgesti seda päeva, kui polnud sinuga veel tuttav, kuid nägin sind läbi Musta Puudli kohvikuakna. Suitsetasid vanalinna tänaval ning vaatasid teravalt oma peegeldust aknaklaasil. Sa ei teadnud veel, et ma seisan teisel pool klaasi ning aiman juba ette, et varsti on meie eluteed ühendatud. Ilmselt olid need ühendatud juba varem, kui ikka ja alati tahtsin sinu laule peale panna ja neid kõva häälega kaasa laulda. Või siis, kui tegime sõbrannaga teineteisele sinuteemalisi jõulukinke. Üks nendest kinkidest oli maal, kus istud Mersu tagaistmel, ülikond seljas, ning vaatad vaikselt läbi poolsuletud silmade igavikku. Kui seisid seal teisel pool klaasi, teadsin, et teen sinust maali. Tuleb lihtsalt teha.

Nagu näed, oled paljut ja paljusid jõudnud siin maailmas muuta, mõjutada ja inspireerida kõige sellega, mida sa tegid. Sa olid omamoodi nagu porno-poeet, kelle sõnakasutus ei jõua paljude teiste omale ligilähedalegi. Sa suutsid ka kõige lihtsamatest asjadest rääkida filigraanse keerukusega. See oligi minu jaoks üks sinu võti, mida teadlikult keerasid, visates omamoodi nalja elu ja maailma lihtsakoelisuse ja näilise keerukuse üle.

Ma ei unusta kunagi seda suareed, mille sa oma kodus meile korraldasid, kui olime oma ühise filmi juba ära filminud ning palusid meil külla tulla. See oli üks tore ja eriline vastuvõtt, mis lõppes üsna ähmases olekus, kui sinu elutoa põrandal Tartus vaatasime kunstipäraseid pornofilme ja suikusime sinnasamasse vaibale teise dimensiooni.

Sa olid vapper ja cool. Nüüd oled sa sama cool, aga teises dimensioonis ja vaba. Ma tean, et sul on seal Bellaparadiisis lahe ja pidu juba käib. Soovin sulle head teed ja oli au sind tunda. Eile, kui sain teate sinu lahkumisest, siis kuulsin uduse linna kohal aupauke. Mul oli tunne, et need on sulle.