Aprilli teisel reedel kinodesse jõudnud eesti tragikomöödia „Päevad, mis ajasid segadusse” on mängufilm elumere lainetes möllava Allari kannatustest 90ndate peadpööritavates sündmustes. Ajastule omane peataolek ja iseseisvumisraskused on iseloomulikud ka praegustele noortele ja annavad aimu sellest, et trendikad Adi dressid ja longerokultus on ainult taassündi tegeva mentaliteedi pinnavirvendus.

Triin Ruumet. Foto: Priit Mürk

Kui me Triinuga Vanalinna Hariduskolleegiumi kümnenda klassi kunstiharu esimesel koolipäeval tutvusime ja juhuslikult pinginaabriteks saime, üritasin mina olla punkar ja Triin tegeles parajasti gootifaasi läbielamisega. Selle ligi tosina-aastase sõpruse järel oleme koos palju läbi ja üle elanud ning kogu selle aja jooksul olen ma Triinu juures alati hinnanud ennekõike tema elutervet oskust kõigist probleemidest huumoriga üle saada. Aga kui Triin midagi tõsiselt võtab, siis see on filmikunst, ning olles näinud kõrvalt tema esimese täispika filmi saamislugu, tegime köögilaua ääres juttu muu hulgas BFMist ja Jüri Sillartist; tunnetest ja peopanemisest; muruniidukitest ja samsara’st ning tagatipuks ka lootuse leidmisest.

Minu jaoks tuli üllatusena, kui sa otsustasid minna pärast gümnaasiumi lõppu Balti Filmi- ja Meediakooli filmi õppima. Kuidas sul selline idee tekkis?

See idee tuli kuidagi ise – üks asi viis teiseni. Ma olen käinud terve elu kunstiringides ja esialgu tahtsin tegelikult minna EKAsse maali õppima, sest ma kujutasin ette, et olen maalikunstnik, aga kuna ma sain sisse tasulisele kohale (ja EKAs on iseenesest palju tasuta kohti), siis tundus, et järelikult mingi vaib minus ei klapi selle asjaga. Ja siis vaatasin, et oo, äkki läheks hoopis BFMi?! Mul ei olnud mingit eluaegset plaani, et lähen filmi õppima ja minust saab filmikunstnik, aga ma ei ole seda otsust kunagi kahetsenud.

Maalilisusel on su filmikeeles sellegipoolest jätkuvalt suur roll – lõuend ja värv on lihtsalt asendunud digitaalsete vahenditega. Ma tunnen nüüdiskunsti puhul sageli, et see ei paku mulle mingit esteetilist naudingut. Kuidas sinu suhe esteetikaga on?

Mulle ei meeldi ilutsemine või õilmitsemine – puhtalt stiihiast nõretav hillitsus, aga eks esteetika ole palju laiem mõiste. Ma arvan, et kaader peab juba ise midagi terviku kohta ütlema – jutustama oma vahenditega lugu. Paljud sisukad linateosed kaotavad minu jaoks oma võlu, kui kaadrid on pelgalt aknad, mille kaudu näidatakse, mida tegelased teevad. Siis tekib küsimus, et milleks teha filmi, kui selle kõik saaks ka lihtsalt kirja panna. Elu on ikka kunstiteos – võib-olla tasuks kõike mängulisemalt võtta! Kui elu on kole ja sa näed seda koledat elu kuidagiviisi tõstetud vormis, siis ma usun, et nauding, mis sellest tekib, muudab ka elu enda vähem koledaks.

Kes või mis sind esteetiliselt kõige enam mõjutanud on?

Mulle meeldivad utreeritult ilusad asjad, teisalt ka groteskselt labased asjad. Eriti hea on, kui need kaks asja eksisteerivad ühes tervikus koos. Stilistiliselt läheb mulle väga korda Lars von Trier, kes on üks mu suurimaid lemmikuid, samuti meeldivad Pasolini, Caravaggio, Jaan Toomik, Edvard Munch ja muidugi ka Gaspar Noé. Viimane lemmikfilm ongi „LOVE”. See oli ikka totaalne love. Samal ajal armastan ma ka Onu Bellat ja Smilersit. Nende muusika on ühendanud minu meelest eespool nimetatud elemendid.

Kirjandusest saan ma palju inspiratsiooni, kui on selline tunne, nagu on olemas näiteks Jüri Üdi luules või selles, kuidas Vennaskond seda kasutanud on. Mind puudutab selline kerge ilus, kole, melanhoolia, joovastumine – mingi sügavam tunne.

Aga kuidas on praeguses eesti filmikunstis seis selliste sügavamate tunnete kujutamisega?

Ma arvan, et seis läheb paremaks, sest varsti hakkavad mu kursakaaslaste filmid üksteise järel välja tulema. Aga siiamaani on mind kõnetanud viimasest ajast ikkagi Veiko Õunpuu teosed – mulle väga meeldis, mis tunde jättis minusse „Püha Tõnu kiusamine”.

Kui rääkida tunnetest, siis sa oled nimetanud seda musta auku, mis Eestis pimedal ajal ja depressiivsetes ilmastikuoludes üsna vältimatu on, vajalikuks šamaanihaiguseks ja mulle tundub, et tänu sellele suhtumisele elad sa ka need talved siin kuidagi üsna elutervelt üle. Kuidas see sul õnnestub? Mis sind siin kõledas ja sopases konnatiigis hoiab? Miks sa ära ei kipu siit?

Ma olen olnud siit ära, aga äraolemise ajal sai mulle selgeks, et minu koht on siin. Järelikult on siin mulle midagi olulist, mis kinni hoiab. Mulle meeldib Eestis. Kuna nali on minu jaoks väga tähtis, siis ma ei kujuta ausalt öeldes ette, et ma väga pikalt sellest kodumaisest huumorist eemal tahaksin olla. (Lustakalt) Eks põhjakonn tahab ikka olla kõledas ja sopases tiigipõhjas ja teiste põhjakonnadega vaikselt krooksuda.

Sa mainisid siin korra juba oma kursakaaslasi – te olite kadunud Jüri Sillarti viimane kursus ja õppisite tema käe all. Mulle on kõrvaltvaatajana alati tundunud, et teie kamp moodustab lausa mingi eesti filmikunsti uue laine. Kuidas sa seda põhjendaksid?

Ühe tundlaga reaalsuses ja teisega kosmoses oleva inimesena arvan, et see ei olnud juhus, et me sinna kõik ühel ajal õppima sattusime. Aga ratsionaalne pool minus ütleb, et see on iseloomude kokkusobivus ja sünergia. Jüri kutsus seda jumalikuks sädemeks – kunstiteose loomisel peab tekkima jumalik säde. Tema seda meile nii-öelda kanaldaski.

Meil ei olnud tavalised koolitunnid. Oli ikka nii, et said korralikult sõimata, kui hiljaks jäid. Ei tekkinud sellist tunnet, nagu läheks loengusse, vaid me läksime ikkagi oma asja ajama sinna kooli.

Mulle tundub, et meie kursust ei ühenda nii väga pragmaatiline ja struktuurne, vaid rohkem selline hingeline ja abstraktsem lähenemine filmikunstile. Sillart õpetas meid tegelema asjadega kujundlikult mingi abstraktsiooni kaudu. Näiteks üks ülesanne, mille ta meile andis, oli leida päikese hääl – vox solaris. Mingid sellised asjad, et kuidas sa kujundit tekitad. Sillart ütles selle kohta tegelikult veel vene keeles „obrast”, et see võtab kujundi kõige paremini kokku – nii head sõna selle kohta eesti keeles tema sõnul ei ole.

Mida ülikool ja filmiõpingud sulle andsid, mida sa iseseisvalt poleks tõenäoliselt saavutanud?

Filmi üksi ei tee. Kõik meie kursuse inimesed mängivad üksteise kujunemisloos suurt osa. Kõige olulisem, mille ma koolist kaasa saanud olen, on minu meeskond. Leidsin põhimõtteliselt juba esimeselt kursuselt oma südamesõbrad, kellega me hakkasime koos asju tegema; kellega meil tekkis sarnane käekiri ja õppisime üksteist usaldama. Me oleme koos kasvanud – need inimesed ongi kindlasti kõige olulisem võit minu jaoks.

Teiseks anti meile palju võimalusi praktiliselt käpp valgeks teha. Kõigil pole nii hästi läinud. Mulle meeldib, kui teooria rakendub kiirelt praktikas, põhi tuleb alla või nii.

Su film ongi veidi nagu su kursusetöö. Räägi pisut oma meeskonnast ja nendest inimestest lähemalt.

Minu kõige vanem ja suurem sõber selles filmimaailmas on kaameramees Sten-Johan Lill, kes oli ka minu esimese tummfilmi operaator, ja me võtsime juba esimesel kursusel ning esimese filmi ajal käest kinni. Me moodustame selles asjas justkui ühe aju, mis minu meelest peakski nii olema. See loobki võimaluse selleks, et pildikeel on ühtne. Samuti minu ihuprodutsent Maie Rosmann-Lill, kes võttis mu juba esimesel kursusel oma tiiva alla.

Lisaks veel monteerijad Hendrik Mägar, kes oli peamonteerija, ja Marta Pulk, kes oli ka mu esimene assistent ja kellega me elasime võtete ajal ühes toas. Hommikul ärkasime üles ja hakkasime koos militaarlaule laulma, et kuidagi lainele saada. Ta aitas mind ka emotsionaalses mõttes läbi nende raskete võtete. Võtted ise olid ilmselt kõige lahedamad üldse, aga see ei tähenda, et need kerged oleksid olnud.

Meie meeskonnas oli ka teisi BFMi inimesi. Nt meie kunstnik Matis Mäesalu. Samuti minu kursavend, helirežissöörist geniaalne Matis Rei, kes võitis hiljuti ka tudengi-Oscari. Esimest korda tegin koostööd ka heliloojate Hendrik Kaljujärve ning Karl Saksiga – iga kell teeks uuesti! Ma väga armastan nende darkness’i. Kokkuvõttes inimestega vedas.

Seda juttu, et need olid ühed eesti filmiajaloo meeleolukaimad võtted, olen ma kuulnud ka teiste asjaosaliste käest. Mis teil seal siis täpselt juhtus?

Meil juhtus selline müstiline X-faktor – ma ei oskagi seda kuidagi seletada (lõkerdab naerda). Lihtsalt inimesed mõjusid üksteisele kuidagi nii, et jube hästi oli noh! Me olime Lõuna-Eestis ja ei saanud kuskile ära ja ei tahtnudki saada. Mina ei tahtnud sealt ära tullagi lõpuks! Reaalne maailm tundus kuidagi nõme ja hoomamatu pärast seda kõike.

Hakkasime kõik seal kohe mingit 90ndate elu elama ja meie elukeskuseks oli saun – põhivärk, kõik tahtsid kogu aeg sauna saada! Loomulikult tegime kõvasti tööd ka, aga ma arvan, et puhkepäevadel ongi väga oluline ülesanne inimesi omavahel ühendada. See saunalaval viheldud ühtsus- ja meeskonnatunne kandub lõpuks võtteplatsile üle kõik.

Kas teil tekkis mingeid intriige või draamasid ka võtete jooksul?

Põhiline intriig tekkis mu enda lollusest. Kui me Triinu Baaris filmisime, läksin ise ka peast natukene meeletuks ja seal olid mingid autod, millele ma inimesed kallale lasin. Ma ei saanud aru, et tegelikult need on kellegi teise autod ja neid ei maksa mõlkida. Aga eks kala hakkabki peast mädanema ja sealt saavad kõik probleemid alguse.

Mingeid suuri intriige minu teada muidu ei olnud. Võib-olla kusagil oli, aga ma ei pannud tähele. Ma mäletan, et kui me ühe spordibaasi saunas millegipärast raudkapid sisse tagusime, siis kartsin küll, et sellest tuleb mingi jama, aga kuidagi Jumala abiga lahenes vist seegi ilma suurema draamata. Ma elasin oma pinged inimeste suhtes ka vist sissepoole. Väiksemad nagistamised nagistasime ära omavahel. See on normaalne. Nii käibki.

Foto: Priit Mürk

Kogu su filmi tegevustik toimub 90ndatel ja sellest ajastust on saanud justkui meie generatsiooni salafetiš. Mida sa sellest ise mäletad?

Mul tuleb meelde külm talv, kui ma lähen emaga lasteaeda ja lumi krudiseb ta tikk-kontsade all; see, kuidas ma ennast tunnen; see, kuidas kõik on kõhe, aga samas väga lootusrikas. Ma mäletan seda tunnet – meil oli maja taga lasteaed, ma olin alati esimene laps, pime hommik, tähed säravad. Vaatan, kuidas ema suur blond (veel 80ndatest jäänud) merelainesoeng lahkub, kuidas nutt tuleb mu kurku. See kõik kestis päevani, mil ma vahele jäin ja teised mind mõnitama hakkasid – jätsin päevapealt maha selle hala.

Ma mäletan, kuidas isa istus köögis ja tegi suitsu, vaatas mulle pikalt otsa ja ta pilk ütles palju. Need on sellised pildid. See, kuidas meil oli sõprus-naabripere; kuidas meil olid igal nädalavahetusel korteripeod ja Boney M. lõugas ja köögis tantsiti ümber elektripliidi. Lapsi ja pidu ei eraldatud omavahel, mis oli iseenesest tore, ja võib-olla tuleb sellest ka mu melulembus ja kohati ilmselt ka muusikamaitse. Mina näiteks siiralt rõõmustan, kui kusagil mängib Sõnajalgade „Tulge kõik”!

Mida sa sellest ajast taga igatsed? Oskad sa seda kirjeldada?

Kuna ma olin põhiliselt pätakas sel ajal, on need igatsused tekkinud vast minu mälupiltide ja teiste inimeste memuaaride põhjal. Aga ilmselt ma igatsen ikka 90ndate party’t – vabadust, seda, et oli c’est la vie ja veits dark ka samal ajal. Ma igatsen seda 90ndate minnalaskmist – millegipärast paneb see mu hingekeeled võbelema. Kui ma oleksin olnud sel ajal täiskasvanum, siis võib-olla ei tekitaks see kõik minus säärast romantilist igatsustunnet. Öeldakse ju, et igatsus on ilusam kui armastus. See mõttekäik sobib iseenesest ka kõnealusesse kümnendisse… Tahad, aga ei saa!

Me oleme palju arutanud, et selge on see, et sellest pidutsemisest loobumine on võimatu ja samas ka ebaatraktiivne mõte. Kuidas sulle tundub, kas pidutsemise kõrval on võimalik saavutada ka mingit sisemist rahu ja harmooniat?

Mina arvan küll, et muidugi on võimalik. Igale inimesele sobivad erinevad lahendused. Ma usun, et mõnele ei sobigi liiga radikaalne lähenemine – kas minna valgustumise teed või siis minna reivile. See oleneb täiesti indiviidist. Mina isiklikult arvan, et ma pean leidma mingi sünergia nende vahel.

Milleks selline totaalne minnalaskmismeeleolus peopanemine üleüldse vajalik on?

Allar (filmi peategelane – H.T.) ütleb, et „mõtlen, et sünnid, siis on pidu, siis vahepeal on mingid kuradi muud peod ja siis sured ära ja siis on jälle üks kuradi pidu”. See on natukene irooniline steitment ka, see on kaheti mõistetav. Ühest küljest, mida meil siin nii väga pidutseda on, ja teisalt, miks mitte – mingil määral sa tähistad sellega oma elu. Näiteks sünnipäevad – minu jaoks on minu sünnipäev väga oluline päev, millega ma tähistan oma eksistentsi.

Ma arvan, et peol ja peol on ka vahe. Olen viimasel ajal mõtlema hakanud, et võiks pidutseda üldse kaks korda aastas: üks võiks olla sünnipäev ja teine vabalt valitud oluline kuupäev, kas siis aastavahetus või mingi muu pidu. Isiklik ideaal oleks selline, et ülejäänud aja oleks zen, aga neil kahel korral pidutseks täiega.

Kui jätame korraks kujundid kõrvale, siis millest su film räägib?

Mu film räägib kõige laiemas plaanis lootusest või selle puudumisest – oleneb, kuidas keegi seda näeb. Kui kunstiteosed jagunevad üldiselt kolme kategooriasse – need räägivad kas usust, lootusest või armastusest (või nende puudumisest) –, siis see film räägib küll väga konkreetselt lootusest.

Mis sinus endas selle filmi tegemise protsessi käigus, selle nelja aasta jooksul muutunud on?

Nüüd ma oman selgemat ettekujutust, mida filmitegemine tegelikult tähendab. Ega sellest enne aru ei saa, kui pika filmi ette võtad. Ma hakkasin asjaga pihta 22–23-aastaselt – see on selline aeg, mil inimene teeb üldse mingi pikema sammu. Naiivsust on vähemaks jäänud ja enesekindlust on kõvasti juurde tulnud. See aeg on mulle näidanud ja andnud kõvasti lootust, et asjad on siin elus võimalikud. Kui sul on südames tung midagi teha, siis tuleb lihtsalt järjekindlalt raiuda, kui sa oled veendunud, et asi seda väärt on.

Tee selle kahe punkti vahel on olnud väga ülendav ja samal ajal okkaline. Aga oluline ongi teekond, mitte tankimine.

Küllap jagavad 90ndad ka just seda vaibi, et see on natukene nagu teismeeast väljakasvanud eluahastuses inimese segadus, samal ajal on silme ees siiski selge iseseisvumislootus. Ma näen, et see ajastu ja filmi teema on omavahel tugevas sümbioosis.

Siin on kindlasti peidus ka isiklikku iseseisvumisraskust ja heitlusi. Eriti mentaalses mõttes – sa saad aru, et asjad hakkavad liikuma siis, kui võtad vastutuse enda elu eest.

Kuna sinu käest küsitakse kogu aeg, kuidas on olla naisrežissöör, siis ma pigem küsin niipidi, et kas naiseksolemine on sulle kuidagi raske?

Naiseksolemine on minu jaoks ajaga lihtsamaks muutunud – mida aeg edasi, seda enesekindlam ma oma soos olen, aga see ei ole alati sugugi lihtne olnud. Kui ma laps olin, siis mingil perioodil ma näiteks keeldusin tüdrukute riideid kandmast. Hiljem, kui mängu tulid poisid, püüdsin ma ennast oma soos mugavamalt tunda. Ilmselt on see minu õppetund siin elus, et kuidas selle soorolliga hakkama saada. Aga aina toredamaks läheb – ma olen aktsepteerinud, et ma olen naine, ja arvan, et mul on selle võrra palju huvitavam.

Kuidas sulle Eestis tundub – kas soorollid on kuidagi liiga konservatiivsed või ei aktsepteerita erinevaid naiseksolemise võimalusi?

Ma arvan, et kõik on isiklik vastavalt sellele, kuidas sa ise need piirid sead. Selles ringkonnas, kus ma liigun, ei ole minu meelest erilisi soorolliprobleeme, aga tegelikult ma ei tea, mis minust selles vallas palju kaugemal toimub. Kui mul oleks rohkem kokkupuudet, siis võib-olla ma arvaksin teistmoodi. Aga mind ennast need probleemid väga ei piina.

No igal juhul ei ole sa selline stereotüüpne naine, kes unistaks unelmate printsist ja majast äärelinnas..

Tegelikult ma ikka unistan sellest unelmate printsist. Ma arvan, et see on väga okei asi, millest unistada, aga võib-olla mu ettekujutus sellest printsist ei ole nii klassikaline. Igale printsessile kulub üks paras prints ära.

Sa oled võtnud elu samsara kirjeldamiseks kasutusele nn muruniiduki metafoori – äkki sa seletaksid ka Müürilehe lugejatele, mida see endast täpsemalt kujutab?

Muruniiduk muutus minu jaoks Sisyphose kiviks, mida ta mäest üles veeretab. Ma saan aru, et muru kasvab ja seda on vaja niita, aga millegipärast on see muutunud minu jaoks sellise mõttetuse samsara kujundiks. Mul ei ole midagi äärelinnas elamise vastu ja muruniitmine võib olla äärmiselt meditatiivne, aga probleem algab sealt, kus inimesed ei oska enam omavahel siiralt suhelda ja muruniitmise teemadel peetakse maha ääretult pikki dialooge.

Mind ajab samuti tihti marru, kui ma näen üle pika aja endale olulist inimest ja tahaksin rääkida tähendusrikastest asjadest, kuid jutt kisub vägisi mingitele minusse mittepuutuvatele olmeprobleemidele.

Ma arvan, et inimesed kardavad iseennast ja kardavad teisi ja see on väga mugav viis, kuidas mitte tegeleda sellega, mis kuskil pinna all peidus on. Selleks et nende valusate asjadega mitte tegeleda, räägitakse pealiskaudsetel teemadel. Näiteks kas või sugulaste sünnipäevad, kus inimesed saavad napsu alla ja sädemest võib väga kiiresti leek üles tõusta. Ma arvan, et suure kummarduse selle eest võime teha ka nõukogude ajale, mil ei olnud väga popp ennast avada. See on jätnud mulle mulje, et inimestel on pinna all nii valus, et nad ei julge vahel muust rääkida kui muruniitmisest, et mitte seda kaant avada. Keegi meist pole oma olemuselt väikekodanlik. Me oleme kõik müstilised ja sügavad olevused. Paljud lihtsalt mängivad karpmajamängu.

Mis teemadega sa järgmiseks tegeleda tahad?

Ma arvan, et kuna ma olen oma lootuse leidnud ja maskuliinse tahu välja elanud, siis nüüd tahaksin oma tšikiliku poolega tegeleda. Mu järgmine film on tüdrukutest ja kõigest sellest, millest elu end veel vahepeal inspireerida lasknud on. Aga kõiki minu asju jääb ilmselt ühendama idee vabanemisest.

Kas soovid veel midagi lisada?

Ma tahaksin tuua siia ühed kaunid laulusõnad 90ndatest, mis võtavad ilusa kujundina kokku selle, millest on minu film, mida tunneb minu hing ning mis illustreerib väga kenasti seda 90ndate magusat pimedust, kas tohib?

No ikka võib.

Päiksekiirtes kulda näen.
Iga puudutus, su käe soojus
põletab ja halvab see, mida tean.
Ei eal kohtu me.

Siiski rahu võin leida taas,
kui algab päev, mis valu ehk endaga viib.
Kuigi pime ja külm on see, mis ees meid ootab.
Tee läbi enese.

Tormituuli saatev raev.
Unelmate uppuv laev.
Milleks kõrgelt igavikku me
oma tunded nüüd viskame?

Siiski rahu võin leida taas,
kui algab päev, mis valu ehk endaga viib.
Kuigi pime ja külm on see, mis ees meid ootab.
Tee läbi enese.