Missugustele omadustele peaks vastama see, kes Emajõe Ateena linnavaimuks pürib? Mittetäielik nimekiri + nõuanded ja näpunäited noortele.

Erkki Hüva Vastikul Diskol. Foto: Lauri Kulpsoo

Sõna vaim on säärane, mis võimaldab enda tagant otsida nii abstraktsiooni[1] kui ka isikut, ja nähtavasti on seda õiget ajaloolist või tänapäevast inimest, kõige tõenäolisemat Tartu vaimu ka küllalt palju tuvastada püütud, poolnaljagagi. Selge on see, et kui mõnes muus linnas saaks linnavaimu tiitlile kandideerida ehk heal juhul üks ja äärmisel juhul kaks inimest, siis just Tartu on see koht, kus rebimine läheb tihedaks. Tartu on ka linn, kus see, mis mujal võiks tunduda absurdne, on muutunud normaalseks, see võib olla seotud vaimuküsimuse abstraktsema külje, genius loci’ga, aga juba rongilt maha astudes toimub ruumikasutaja teadvuses uskumatult kiire mitteteadlik ümberlülitus, mis annab ajule signaali: nüüd ma olen siin, kus kummaline on normaalne, siin on kõik need kummalised tüübid koos, siin on raskem üllatuda.

Ja need kohalikud – keda on küll igal ajal olnud –, teate küll, need, kes vanu aegu tagasi igatsevad ja kurdavad, et enam pole nii, enam pole üht või teist inimest, noored on hukas ja mingit vaimu ei ole enam olemas, eksivad. Elab Tartu vaim ja elavad Tartu vaimud. Piret Bristol kirjeldab mälestuslikus romaanis „Buss number neli” nähtust pealinna poolt vaadatuna kui midagi „ebatõelist ja pisut naeruväärset”. Ehk ongi see fenomen positiivne vaid kohalike või kunagiste asukate jaoks? „Tartus kujutasid need veidrikud endast midagi gurudetaolist. Tallinnas neid gurusid keegi tõsiselt ei võtnud ja mulle tundus koguni, et jutt käib ammusurnud inimestest.”[2]

Kes on siis need vaimu võimalikud personifikatsioonid ja mis neid ühendab, kas on võimalik luua ammendav klassifikatsioon? Kardetavasti muidugi mitte, sest elanikkonna vaimuks ja mittevaimuks liigitamine käib enamasti intuitiivsel tasandil, aga millelgi see otsus muidugi baseerub. Paistab, et otsustavaks saab siin kompleks omadusi, mis erinevatel vaimukandidaatidel erinevas kombinatsioonis ja vahekorras esineb. Kes ühele guru, see teisele elukunstnik või lihtsalt joodik.

Üsna vaieldamatult ühendav omadus paistab olevat küllalt soliidne iga ja meessoolisus. Aga ega Aleksander Müller ja Matti Miliuski näiteks ju alati vanad ei olnud, ei ole alati vana olnud ka Peeter Volkonski. Just neid kolme, aga eriti Mülleri Sassi, kirjeldab „mitte isikute, vaid nähtusena” Jaan Isotamm ehk Johnny B: „Kümme aastat on Tartus põhilised kultuuritegijad, kui saja aasta pärast keegi hakkab vanu ajalehti lugema ja uurima, olnud niisugune trio: Milius, Müller, Volkonski. Kõiki ma tunnen võrdlemisi hästi ja omamoodi on nad kenad inimesed, aga kultuuriga, pehmelt öeldes, ei ole neil eriti palju pistmist.”[3] Aga nendegi kolme vahel on erisusi rohkem kui sarnasusi, ehkki leidub muidugi viimaseidki. Mülleri Sassi poolgurustaatusest ja salongist on Müürilehe veergudel varemgi juttu olnud: „Seal oli meie varjupaik ja kodu, kuhu põgeneda topeltmoraali, argi- ja eksistentsiaalsete probleemide eest, Sassi laulud teeviitadeks.” Ja seda ääretult positiivses võtmes. Isotamm ütleb küll Sassi Kroonuaia residentsi kohta selgelt, et see „polnud küll mingi salong, vaid pigem joomapunker”[4].

Alkoholist ei saa Tartu vaimu tänapäevasematestki kandidaatidest kõneldes üle ega ümber, ei ole vist küll pea kunagi saadud. Ka see on omamoodi seotud paigavaimuga üldiselt. Zavoodi ees prügikasti peal istub Zavoodi Lembit ja küllap vähe on neid, kes Lembitule suitsu või eurot ei anna või õlut ei osta, paari sõna juttugi ei räägi, olgu see jutt siis kui lembitlik parasjagu tahes. Koduteel Rüütli tänaval võib ükskõik mis kellaajal vastu tulla Erkki Hüva, mõnikord kainem, mõnikord vähem, ja eemaldada endalt viis minutit kihthaaval kindaid, selle kõrvale hõikuda erinevaid loosungeid või siis hoopis ootamatult adekvaatset juttu puhuda. Kunagi ei tea. Sest see on ju Tartu, südamega või ilma, ehk Kersten Kõrget tsiteerides: „Tartus võib!”

Kuni oli veel Ülikooli raamatukogu, võis kas või iga päev kohtuda sõbraliku Tartu Lordiga, kelle ootamatuid ingliskeelseid hüüatusi oli riiulite vahel ammu enne kuulda kui teda ennast näha. Lord on ka üks väheseid vaime, kelle lähitutvust alkoholiga ei ole mingit põhjust otsida.

Küllap on loogiline, et naised on potentsiaalsete Tartu vaimude nimekirjas alaesindatud, kuivõrd naiste seas niikuinii igasuguseid normist kõrvalekaldumisi harvem ette tuleb ja objektiivselt „normaalsed” need vaimud ju kunagi ei olegi. Ehk võiks vaid Merca tänapäevastest Tartu daamidest seda nimekirja heas mõttes täiendada oma igakülgse silmatorkamisega Tartu kultuurielus, ehkki, nagu rõhutab juba Sami Lotila, „endine punkprintsess ja praegune näitleja Merle Jääger ei ole joodik, aga ta on kindlasti [Illegaardis] kohal, nagu alati”[5]. Meeldejääva ja äramärkimist väärivana on teda kujutanud ka Justin Petrone: „Merca oli ümmarguse ja meeldiva maatüdruku näoga ning oranžikaspunaste sassis juustega tõeline nõid. […] Mercagi hääles oli pinevust, sellist vaoshoitud pungilikku kraaksumist.”[6]

Olgu, mis on, paistab, et Tartu vaimuks saab pürgida ikka aastatepikkuse tegevuse ehk elutöö eest, niisama sülle ei kuku midagi. Silma peab paistma, olgu siis ühe või teisega, peaasi on mitte mingil juhul olla normaalne.

[1] Sellest räägib kaunilt Meelis Friedenthal.
[2] Bristol, P. 2014. Buss number neli. Maailm, mis on hea III. Tartu: Ilmamaa, lk 21.
[3] Isotamm, J. 2015. Aleksander Müller ja tema luulekogu „Vilus on jahe”. – Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid, sõnavõtte. Tartu: Ilmamaa.
[4] Isotamm, J. 2015. Üheaegsed, aga kas ka ühemeelsed? – Nägija pimedate maal. Artikleid, intervjuusid, sõnavõtte. Tartu: Ilmamaa.
[5] Lotila, S. 2014. Tartu kevad 1996 ehk siirderiigi zombie’d. Massimedia, lk 214.
[6] Petrone, J. 2015. Minu Eesti 3. Mis juhtus? Tartu: Petrone Print, lk 62.