Miks jäävad vahel meelde ebaolulised asjad, samas kui õige tarvilikud ei jää üldse? Kuidas mõista loovust ajuprotsesside kaudu? Kuidas saaks nutiseadmetega nutikamalt ümber käia? Milles trumpab inimene (veel?) tehisintellekti üle? Kas teadusmaailmas on kohta patriotismile?

Fotod: Maiken Staak

Fotod: Maiken Staak

Kui aprilli alguses ajuteadlasele Jaan Arule intervjuusooviga põhjaliku e-kirja kirjutan, on positiivne vastus mu postkastis täpselt kaheksa minuti pärast. Vähe sellest, see sisaldab ka mõtteid, mida võiksime vestluses veel arutada, infot ja vihjeid selle kohta, mis küsimustega Jaan ise parasjagu teadlasena tegeleb jne. Ühesõnaga, iga ajakirjaniku unelm. Ja mis siin imestada, Jaan sai juba 2016. aastal Eesti teaduse populariseerija tiitli[1].

Praegu Berliinis paiknev ja seal Humboldti ülikoolis järeldoktorantuuri tegev Aru on naasmas peagi Eestisse, kus tast saab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi arvutusliku neuroteaduse vanemteadur. Suuri küsimusi ei ole ta teadlasena kunagi kartnud, ta on üritanud lahendada Teadvuse Suurt Probleemi (Mis teeb inimesest inimese? Mis teeb minust minu?)[2], uurinud tehisintellekti õppimisvõimet võrreldes väikelapse ajuga, mõelnud unest ja nutiseadmetest, tähelepanust ja ajutöö tõhustamisest, hiirtest ja inimestest.

Mida ajuteadus endas õigupoolest hõlmab?

Ajuteadus on lihtsalt teadus, mis uurib kõike ajuga seonduvat. See uurib ajuga seotud molekulaarseid protsesse, seda, millised on aju võrgustikud ja ühendused. Kuna ajuga on seotud kogu meie mõtlemine – see, mida me tunneme, mäletame, tahame, oleme –, on ajuteadus ka teadus inimesest endast.

Kui peaks näiteks juhtuma, et mõni noor lugeja tahab pärast selle intervjuu lugemist ajuteadlaseks saada, siis mis teaduskondade või instituutide poole ta peaks üldse ülikoolides vaatama? Sa ise oled olnud teadlasena tegev nii loodus- ja täppisteaduste valdkonnas arvutiteaduse instituudis kui ka näiteks õigusteaduskonnas kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia alal.

Jah, Eestis ei ole võimalik lihtsalt ajuteadust õppida. Seda nimetatakse interdistsiplinaarseks teaduseks, mis tähendab, et ajuteadust võivad teha näiteks psühholoogid ja arstiteadlased, aga ka füüsikud, matemaatikud, lingvistid – ehk väga mitmekesise taustaga inimesed. Mujal maailmas saab neuroteadust ka eraldi õppida.

Sa ise alustasid õpinguid just psühholoogia alal Berliinis Humboldti ülikoolis, kus sa praegu ka järeldoktorantuuri teed, aga samas ei ole sa kunagi näiteks Eestis psühholoogia instituudis töötanud.

Jah, kohe kui astusime 2004. aastal Euroopa Liitu, tulin Berliini psühholoogiat õppima – nii et ma ei ole tegelikult kunagi Eestis ülikoolis õppinud. Siis ma hakkasin tegema koostööd Talis Bachmanniga, kes on TÜ õigusteaduskonnas. Pärast seda, kui olin kaitsnud oma doktoritöö (Max Plancki Aju-uuringute Instituudis Berliinis 2014. aastal – toim.), tegime Jaak Vilo toetusel Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituuti täitsa uue grupi – arvutusliku ajuteaduse töögrupi. Ehk olen Eestis küll psühholoogia instituudis loenguid andnud ja saan sealsete inimestega hästi läbi, aga ma ei ole seal kunagi otseselt töötanud.

2002. aastal andis Tartu Ülikooli kirjastus välja Eesti (ja ühe maailma) kuulsaima mälu-uurija Endel Tulvingu raamatu pealkirjaga „Mälu”, kus on ära toodud ka intervjuu Tulvinguga. Siin mängib kindlasti rolli ühelt poolt ajaline kontekst ja teisalt intervjueeritava spetsiifiline taust, aga selles vestluses[3] on vastandatud väga selgelt psühholoogid ja aju-uurijad – seejuures mitte kuidagi hinnanguliselt, vaid enesestmõistetavalt.

Seda peab teaduses teadma, et on inimesi, kes hea meelega vastandavad ja lahterdavad, aga tegelikult üritavad paljud ka neid asju kokku panna. Teadlasi on väga erinevaid. On neid, kes lähevad mingis teemas väga sügavuti ja ütlevad näiteks, et neid ei huvitagi see, mis ajus toimub, vaid see, kuidas nad mõne väga konkreetse psühholoogilise katsega midagi spetsiifilist teada saavad, ja nad tahavadki seda teha kümme aastat.

Mina olen teistmoodi ja ka inimesed, kellega mina koostööd teen, leiavad, et kui me tahame asjast aru saada, siis me peame mõistma mõlemat – nii psühholoogiat kui ka ajuteadust. Ma alustasin psühholoogiaõpingutega, aga mind hakkas väga kiiresti aju huvitama. Tänu sellele on mul teadmised mõlemast valdkonnast ja nüüd viimasel viiel-kuuel aastal olen kogunud ka teadmisi tehisintellektist. Just nende mitmekesiste teadmiste abiga loodangi teatud asjadest paremini aru saada. Mind huvitavad teadlasena just need küsimused, mis on nende eri valdkondade piiril.

Viskan vahel ka enda üle nalja, et olen väga kehv teadlane, kuna ei keskendu üldse ühele asjale, vaid käsitlen paljusid erinevaid teemasid korraga. Tegelen uuringutega, mis on seotud sellega, kuidas nutiseadmed meid mõjutavad, mõtlen, kuidas tekivad ajus unenäod, kuidas toimub ajus õppimine, kirjutan artiklit sellest, kuidas tehisintellekti agendid lahendavad mingit probleemi, samal ajal on töös artikkel virtuaalreaalsusest… Ja siis loodan, et need asjad jooksevad kunagi kuidagi kokku (naerab). Kuigi võib-olla ei jookse! Samas mõned teadlased ongi head ja saavad Nobeli auhindu just seetõttu, et nad tegelevad pikalt mingi ühe väikse detailiga, mille kohta teised arvavad, et see on täiesti mõttetu. Ma lihtsalt ei ole selline teadlane.

Nagu ikka, sõelub inimaju välja selle, mis talle parasjagu sobib. Lugesin näiteks sestsamast Tulvingu raamatust sedagi, et õppimise ja mälu eraldi valdkondadena uurimine on õigupoolest juhus, s.t need on läinud eri teed vaid „ajaloolistel põhjustel”[4]. Äkki me räägime ikka samast asjast, kui mina kirjutasin e-kirjas, et tahan rääkida mälust, ja sina vastasid, et aga räägime parem õppimisest?

Kui ma ise pean loengut õppimisest ja mälust, siis ma muidugi rõhutan, et need on ühe ja sama mündi kaks poolt. Intuitiivselt saab neid eristada nii, et kui me räägime mälust, siis me räägime rohkem sellest, mis ajus juba on ja mis võib sellega juhtuda, aga õppimine on pigem see, kuidas me uusi asju teada saame, uusi seoseid loome, kuidas me paneme mällu midagi uut. Võib-olla on kõige õigem öelda, et õppimine on mälu osa. Ja mind ennast huvitab peamiselt just see alamosa mälust, mis on seotud õppimisega ja sellega, mis informatsioon meile meelde jääb ja mis ei jää – mitte niivõrd see, mis sellega edasi toimub.

Mis informatsioon jääb meelde ja mis mitte?

No eks sellele võiks ju peaaegu ise vastata, onju! Kohati on see lihtne. Kui hakkame mõtlema, mida me enda elust mäletame, siis need on pigem seigad, mis tõusevad kuidagi esile, kas emotsionaalsed või mingis mõttes tähtsad sündmused, või asjad, mida me oleme lihtsalt väga palju õppinud. Teisel pool on see, mida me huvitaval kombel ei mäleta. Näiteks kui ma küsiksin sult, mida on kujutatud viieeurosel rahatähel, siis ehkki me oleme seda palju näinud, ei tule millegipärast midagi ette! Selliseid näiteid on palju. On mingid asjad, mis on meil justkui kogu aeg ees ja mida me kasutame pidevalt, aga tegelikult ei ole me nende kohta midagi õppinud.

Siin lähebki asi huvitavamaks. Kohati jäävad meile meelde mingid täiesti kummalised faktid, näiteks loeme kuskilt, et mingi kuulsus oksendas teise kuulsuse peale, ja see jääb meelde eluks ajaks, kuigi seda ei lähe absoluutselt vaja, me ei üritanud seda kuidagi meelde jätta. Ja teisalt tähtsad asjad, mida me üritame meelde jätta, kas või eksamiks, lähevad tihtipeale meelest ära ja ei tulegi pärast elus enam kunagi hästi meelde.

Sellele kõigele lisaks on ka klass fenomene, mis mind eriti huvitavad. Näiteks see, kui me tunneme mingit valdkonda hästi, noh, ütleme kirjandust – me tunneme hästi eri autoreid, seda, millal nad elasid, mida nad tegid ja kirjutasid –, ja kui keegi räägib meile siis mingist täiesti uuest autorist, jääb see meile meelde palju paremini kui inimesele, kellel ei ole kogu seda taustateadmist.

See seostub mu jaoks veidi sellega, kuidas sa kirjeldasid oma raamatus „Ajust ja arust” unenägude võimalikku funktsiooni mälusisude talletajana[5]. Ehk kujutlen ise su kirjeldatut pusletükkidena ja see muutub kuidagi intuitiivselt loogiliseks.

Just-just, see on väga hea analoogia, mulle see meeldib. Kui sa saad pusletüki, aga midagi muud ei ole kokku pandud, siis sa ju ei tea, kuhu see paigutada. Siinkohal on huvitav, et võiks ju arvata, et isegi kui sa ei tea, kuhu see pusletükk täpselt käib, siis see on sul ikkagi olemas. Aga ei! Mälus, s.t ajus, selgub, et sul on tõesti vaja mingit olemasolevat struktuuri, et see lisanduv tükk haagiks selle külge; et see jääks meelde. Kui sa paned selle aga lihtsalt kuhugi tühja kohta hulpima, siis see ei oma mõtlemise ja mälu kontekstis mingit tähendust.

See on huvitav, sest see on nii loomulik asi. Kui seda öelda, siis see tundub kõigile lugejatele triviaalne! Aga me ei saa aru, miks see nii on. Me ei saa aru, mida see ajus tähendab, kuidas see ajus täpselt toimib. Mis pusletükk? Mille külge sa selle täpselt paned? Kuidas sa selle sinna paned? Kui me ütleksime, et aju meid küll ei huvita, aga me saame aru, kuidas õppimine toimub käitumuslikul tasandil, siis ei oleks ju koolihariduses mingit probleemi. Me teaksime täpselt, kuidas sööta õpilastele materjali ette nii, et nad selle meelde jätaksid, need pusled ilusasti kokku paneksid. Aga on ilmselge, et suurem osa inimestest unustab enamiku asju, mida nad on eales koolis õppinud.

Mingisugune käibenumber on, et keskmisele inimesele jääb meelde vaid 4% koolis õpitust.

Psühholoogid ja teadlased selliseid protsente üldiselt väga tihti ei anna, sest need olenevad alati valimist ja nii edasi, aga ma ei imestaks, kui see suurusjärk oleks umbkaudu õige. See tundub nii. Mina näiteks lõpetasin kooli kuldmedaliga, aga paljusid asju, mida ma seal õppisin, ma tegelikult ei mäleta. Tagantjärele tahaks ajuteadlase ja psühholoogina küsida, kas me saaksime neid asju efektiivsemalt teha. Mida me peaksime selleks ette võtma?

Võib-olla ei saagi eriti paremini. Inimaju paistab üldiselt olevat ebatäiuslik ja ebapraktiline nii paljus! Kui vaadata inimese elukaart, siis võtab kaua aega, et aju oleks võimeline kõrgel tasemel näiteks mingisugust teadust või kunsti tegema.

Siin on tähtis öelda, et inimaju ei ole tegelikult mõeldud millegi sellise jaoks. Ta on mõeldud selleks, et keskkonnas hakkama saada. Suur osa meie ajust on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul hoopis teistsuguses keskkonnas. Kui me toome selle aju tänapäeva, siis mingid asjad tunduvad kahtlemata imelikud või valed. Teadlastena saame küsida, et olgu, meie ajud on arenenud väga pika aja jooksul, aga mis siis juhtus. Kuidas saab olla nii, et meie peame siin praegu Skype’i vahendusel seda diskussiooni, samas kui šimpansid, kelle aju kohta võiks muidu sama öelda, on loomaaias või siis džunglis? Mis inimese ajus teistmoodi läks?

Inimaju ei ole tegelikult kujunenud selleks, et mõelda või teha kunsti ja teadust. Ta on mõeldud selleks, et keskkonnas hakkama saada.

See on üks järjekordne põnev küsimus, mille kohta mu kaasteadlased ütleksid, et see on täiesti ebapraktiline, ära viida sellega oma aega! Minu arvates on see aga üks kõige olulisemaid küsimusi ja see põhimõtteliselt ongi minu töö eesmärk – saada aru sellest põhialgoritmist, mis inimese ajus mingil hetkel tekkis.

Mingis punktis meie aju evolutsiooni käigus – umbes lähema kahe miljoni aasta sees – pidi meie ajus tekkima mingisugune teistmoodi viis, kuidas keskkonda tõlgendada. Arusaamine sellest, mis see algoritm on, ongi minu umbes järgmise kümne aasta eesmärk. Me saame öelda, et see algoritm ei ürita keskkonnast tulevat teavet lihtsalt kuhugi kasti panna, vaid varasema teadmise valguses mõtestada, ajus kogu aeg uusi struktuure luua. Üks väga üldine näide on siin see, et inimlapsed õpivad ära inimkeele. Ahvid seda ei suuda – isegi kui panna ahv sünnist peale inimkeskkonda, jääb ta ikka ahviks. Ta saab aru mõningatest sümbolitest jne, aga ta ei saa aru keelest. Inimlapsed saavad tegelikult juba kaheaastaselt päris hästi põhiasjadest aru. Okei, millest siis see vahe saab tuleneda? Tundub, et on mingi algoritm, mis on inimbeebi ajus võimsam kui ahvi ajus – mis suudab ühelt poolt sissetulevat kõneinformatsiooni tükkideks jagada, aga samas panna seda kokku ka kõige muu ümbritsevaga, kogu ülejäänud keskkonnaga. Aga kuidas see täpselt töötab, seda me väga hästi ei tea.

Teadlase ülesanne ongi püüda uurida võimatut. Seda, mida keegi pole varem suutnud. Seda, mille kohta mõned kolleegid ütlevad, et see on loll idee.

Siit algabki teadlase töö – üritada seda paremini mõista. Mis see on, kuidas seda saab uurida? Teadlase ülesanne ongi püüda uurida võimatut. Seda, mida keegi pole varem suutnud. Seda, mille kohta mõned kolleegid ütlevad, et see on loll idee.

Mulle kõlab küll veenvalt, et on vaja lahendada elumõtte skaala küsimusi!

(Naerab laginal) Teadlase elus on see probleem, et veenda ei tule mitte toredaid mõtlevaid inimesi, vaid teadusagentuure, kes raha annavad. Kahjuks rahastavad nemad tavaliselt rohkem käegakatsutavaid asju. Väga harva toetatakse tänapäeval selliseid projekte, kus sa ütled näiteks, et mind huvitab selline suur probleem ja kuigi ma täpselt ei tea, kuidas seda uurida, siis ma luban, et ma annan endast järgmise kümne aasta jooksul maksimumi! Mitte keegi ei anna mingisugust raha (lõkerdab). Eks see on mingis mõttes mõistetav ka, muidu võiks iga hull tulla ja öelda, et tema saab nüüd aru, kuidas ajas rännata. Selles kontekstis on arusaadav ka see, kui teised kolleegid ütlevad, et ka mina olen hull, kui ma tahan sellist asja uurida. Ma ei väidagi, et ma suudan selle lahendada, aga ma tahan seda uurida.

Aju kohta liigub tõtt-öelda nii palju müüte, et ei teagi, kust neid harutama hakata. Võib-olla näiteks sellest, kas meeste ja naiste ajud on tõepoolest objektiivselt ja evolutsiooniliselt nii erinevad, kui vahel räägitakse?

Mehe ja naise aju kohta on tõesti liikvel palju müüte ning kõiki neid ei tasu tõsiselt võtta. Kui vaatame väga suures plaanis, siis on muidugi loogiline arvata, et meeste ja naiste ajud on erinevad – kui võtame arvesse näiteks kümneid tuhandeid ajusid, valime mingi muutuja ja vaatame seda kümne tuhande mehe ja naise ajus, siis me leiame erinevusi. See ei ole ju üllatav, bioloogiliselt on mehed ja naised erinevad, seega mingeid erinevusi on ka ajus. Kui me võtame aga üksiku aju skanni, siis me ei oska ilmtingimata öelda, kas tegemist on mehe või naise ajuga. Me võiksime teha mingi ennustuse ja võib-olla panna 60% tõenäosusega täppi, aga mõte on selles, et üksikinimese kohta ei ütle see mitte midagi. Ehk teisisõnu on mõnel naisel n-ö mehelikum aju kui paljudel meestel ja vastupidi.

Kuulasin üht paari aasta tagust podcast’i, kus sa rääkisid töökeskkondadest ja tuli juttu ka sellest, et inimese aju ei ole mõeldud ka n-ö multitask’imiseks[6]; et see ei ole talle nendelsamadel evolutsioonilistel põhjustel omane. See on huvitav, sest minu jaoks tekkis siin põhimõtteline vastuolu sellega, mida mälutreener Tauri Tallermaa väitis kunagi saates „Mälukool”[7]. Nimelt nähtus viimasest, justkui naiste aju oleks evolutsiooniliselt arenenud mitme asjaga korraga tegelema, samas kui mehe aju olla kujunenud ühele asjale keskenduma (küti sündroom). Kuidas sellega õigupoolest lood on?

See on nii klassikaline müüt ja inimestel on väga lihtne seda uskuda, sest see tundub nii intuitiivne. Tõesti, minu ema ju ka teeb süüa, räägib samal ajal, hoiab lapsi… Minu isa ei saaks sellega kunagi hakkama! Selle põhjal meile tundubki, et naised on paremad rööprähklejad. Aga! Kui me katsetame seda laboris, siis on selge, et ei mehed ega naised ei saa multitask’imisega hakkama. Meie emad oskavad seda paremini lihtsalt seepärast, et nad on pidanud juba väiksest peale toitu valmistama, koristama, mitmesuguseid asju tegema. Nad on seda õppinud, nende ajju on salvestatud kurgiviilutamise programmid. See on nende jaoks lihtne. Seega, kui nad viilutavad kurki, siis sealt jääb ajuressurssi üle, et muid asju teha. Aga see ei tähenda, et nad on üldiselt paremad rööprähklejad. Teisalt, kui tänapäeval teeb näiteks mees peres rohkem süüa, siis on hoopis tema see, kes suudab söögitegemise ajal laste järele vaadata. See toimib ainult inimese puhul, kes suudab teha üht neist tegevustest peaaegu automaatselt. Kõik muu on müüt.

Seda on meeldiv kuulda – muu hulgas selle pärast, et see toetab mu enda intuitsiooni. Riskin nüüd muidugi „kurja feministi” klišee taastootmisega, aga ega ei taha kuidagi nõustuda, et mehed peaksid olema need suured mõtlejad ja süvenejad, samas kui naised „on alati olnud” mingid pinnapealsed plähmerdised. Tundub ka sümptomaatiline, et oma väidete autoriteetsuse tõestamiseks viidatakse sellistel puhkudel tihti mingitele abstraktsetele „aju-uuringutele”.

See on suur probleem ja ajuteadlasi ajab see tihti ka pahaseks, et ajuteadust niimoodi väärkasutatakse. Öeldakse, et „ajuteadus on kinnitanud”, aga mida see tähendab üldse? Ja siis selgub, et selle taga ei pruugi olla midagi. Seesama rööprähklemine on väga hea näide selles suhtes, et laboriuuringud on kindlalt näidanud, et seal ei ole soolist erinevust. Neid müüte on teisigi: parem/vasak ajupoolkera või see, et me kasutame ainult kümmet protsenti või viit või kaht protsenti oma ajust.

Nutiseadmeid tootvate suurkorporatsioonide ainus eesmärk on raha teha ja just nemad on kõige targemad ajuteadlased – nad teavad täpselt, kuidas inimesed käituvad, mida nad klikivad, mis paneb neid mõnes programmis kauem olema.

Küsimus rööprähklemisest või üldisemalt pidevast tähelepanu jagamise vajadusest on vist seotud üsna otse ka n-ö nutineedusega, millest oled ka varem palju rääkinud. Tõtt-öelda on kummaline, et ehkki me peame end igati ratsionaalseteks olenditeks, on meie aju ikkagi nii kaitsetu nende uue maailma leiutiste suhtes. Me ei taha leppida hästi sellega, et meid juhivad siin mingid n-ö madalad tungid – aju evolutsiooniliselt ettekirjutatud vajadus kogu aeg midagi uut näha, samas kui on täiesti kõrvaline, mis see uus on. Ja nii me muudkui skrollime.

Nutiseadmete suur probleem on see, et nende taga on korporatsioonid, kelle ainus eesmärk on raha teha. Ma ütlen alati, et nemad on kõige targemad ajuteadlased – nad teavad täpselt, kuidas inimesed käituvad, mida nad klikivad, mis paneb neid mõnes programmis kauem olema jne. Minu vaatevinklist on üksikinimene siin ohver ja ma täitsa nõustun, et me olemegi kaitsetud. Mina ka ei hoia end tagasi ja ütlen, et see on koht, kus peaks toimima nagu alkoholi, tubaka ja narkootikumidega – riik peaks inimest kaitsma.

Kuidas seda teha saaks?

No nagu meil on seadused selle kohta, et alla 18-aastastele ei tohi suitsu müüa – mis on selleks, et kaitsta alaealisi tubaka ohtliku mõju eest –, sama hästi võiks ju põhimõtteliselt olla ka seadused selle kohta, et näiteks alla kuueaastastele ei tohi nutiseadmeid anda. Või midagi taolist. See on väga raske, sest siin on see vahe, et normaalne inimene ei annakski oma lastele tubakatooteid, aga me oleme jõudnud juba sinnamaale, kus kõigi jaoks on iseenesestmõistetav, et kaheaastasel on nutiseade.

Hea rahulik!

Jaa, ühelt poolt hea rahulik, sest siis saab ju ka vanem Facebookis olla. Lisaks tundub meile, et lapsele ju meeldib, ta ju tahab seal olla, miks ma pean talt ära võtma selle, härra ajuteadlane! Samas me ei ütle heroiinisõltlase kohta, et talle ju nii väga meeldib see, las ta süstib! Me ei ütle nii.

Eestis tundub see probleem eriti suur seetõttu, et me tahame olla nutiriik ja seadeldise nimi on nutiseade ja meie lapsed peaksid võimalikult vara neist hästi aru saama, justkui see oleks meie edu saladus. Aga kui me tahame olla nutiriik ka kümne aasta pärast, siis peame nutiseadmete suhtes nutikamalt käituma. Me peame neid vähem laste kätte andma, et nad suudaksid 10, 20, 30 aasta pärast iseseisvalt uute lahenduste peale tulla. Ma kardan, et Eestis on see juba viltu läinud ja vanematel, kes on oma lapsele nutiseadme andnud, on väga raske tagasiteed leida. Aga see on küll koht, kus riik saaks üksikinimest kaitsta ja peaks seda tegema.

Ajuteadlasena ütleksin, et meil ei ole veel piisavat tõendusmaterjali nutiseadmete mõju kohta, n-ö katse alles käib. Aga ma ei ole ainult ajuteadlane, ma olen ka isa – minu soovitus on küll alla 5–6-aastastele nutiseadmeid mitte anda, vaid pigem üritada neid arendada, sest laste aju on kõige vingem õppimismasin meile teadaolevas universumis.

Kuidas mõjub nutiseadmete kasutamine ja sellest tulenev tähelepanu jagamine meie loovusele?

Minu jaoks jookseb see kõik kokku selles, et loovuse – olgu siis kunstis, muusikas, kirjanduses või ka teaduses – aluseks on see n-ö põhialgoritm meie ajus, mida ma taga ajan. Nagu ma üritasin enne ähmaselt kirjeldada, siis see põhialgoritm püüab panna kokku erinevaid asju – mitte ainult seda, mis tuleb keskkonnast, vaid ka seda, mis on juba aju sees. Ütleme, et üritad mõelda välja mingit uut toodet või keskendud oma heliteosele – tahad teha midagi uut. Kui jätkata puslemetafooriga, siis kujutleme nüüd, et meil on kaks suurt osa koos, aga omavahel need veel ei haaku. Võime mõelda loovusest nii, et vaja on leida need kaks või kolm pusletükki, mis suured lahmakad omavahel kokku seoks. Ja järsku on hoopis teine asi! Meie ajus on hoopis teine pilt. See on hetk, mil tabab mingisugune välgatus, inimene ütleb, et ahaa, nüüd ma saan aru!

Tänu nutiseadmetele võib juhtuda nii, et palju olulist innovatsiooni jääb tegemata ja loovust kasutamata, sest protsessid, mis on innovatsiooni ja loovuse aluseks, ei saa toimida.

Selle pusle oma ajus kokkupanemine vajab aga aega ja rahu. Selleks on vaja süvenemist. Me peame olema suutnud need suured lahmakad juba kokku panna – ka selleks läheb tohutult aega ja tööd – ja alles siis, kui me leiame need ülejäänud kaks või kolm tükki, tabab see välgatus, alles siis me oleme midagi lahendanud.

Kui me elame aga sellist elu, et kogu aeg on mingid teavitused, vastame meilidele, tekstsõnumitele, mängime mingeid mänge, siis me ei ehita kunagi neid suuri pusleosasid valmis. Jah, meil on muidugi mingid juhuslikud tükid ja võime ju isegi kohata oma keskkonnas neid kahte pusletükki, mis suured osad kokku liidaksid – aga suured lahmakad ei ole valmis ja seetõttu ei tähenda need meie jaoks mitte midagi! Tänu nutiseadmetele võib juhtuda nii, et palju olulist innovatsiooni jääb tegemata ja loovust kasutamata, sest protsessid, mis on innovatsiooni ja loovuse aluseks, ei saa toimida.

Ma aiman, et mõni lugeja vaatab nüüd, et no mis ludiidid ja progressipõlgurid siin arutavad. Võib-olla seda ohtu ei võeta iseäranis tõsiselt näiteks seetõttu, et alati on olnud uuenduste, eriti just tehnoloogiliste – alates trükikunstist ja lõpetades tehisintellektiga –, suhtes kaks vastandlikku reaktsiooni: entusiasm ja skepsis. Miks siis nutineedus on ühtäkki suurem probleem kui näiteks televisiooni ohud omal ajal?

Näiteks selle pärast, et televiisorit me ei kanna endaga kogu aeg kaasas (naerab). Ega sellest ei ole ju midagi, kui inimene – ka loov inimene – vaatab õhtul tunni või kaks filmi. Sellest ei juhtu otseselt midagi, sest enne seda on ta oma ajus neli tundi puslet kokku pannud. Samas on tema kõrval inimene, kes on veetnud kõik need kuus tundi nii, et vahepeal üritab ta mingit tööd teha, vahepeal vaatab telefoni, kogu aeg mingid asjad jooksevad seadmes, nii et ta üldse eriti ei mõtle. Ja temal jääb pusle hõredamaks. Nutiseadmed on kogu aeg kättesaadavad ja paljudel, eriti noortel, on notification’id peal, iga teavitus tähendab aga seda, et ma pean telefoni nüüd taskust välja võtma, mõte lendab laiali, pusle jääb pooleli.

Ma ei ütle, et inimene peab keskenduma neli tundi järjest, mina seda ammugi ei suudaks. Kui tähelepanu hajub, võib midagi muud teha küll, minna jalutama metsa või mere äärde, teha mingit aiatööd. Taoline vaheldus võib isegi hea olla. Aga nii me ei jõua innovatsioonini, kui me veedame neli tundi nutiseadmes.

Kas loovus võiks olla miski, milles inimene on tehisintellektist veel kõvasti üle? Vähemasti tahaks ju nii mõelda!

Tehisintellekt võib loov olla küll. Näiteks paar aastat tagasi võitis tehisintellekt maailma parimaid mängijaid lauamängus „Go”. Kõiki neid mänge lindistati ja kommenteeriti reaalajas ning ühes mängus tegi tehisintellekt ühtäkki sellise käigu, mille peale inimestest kommentaatorid ütlesid, et oi-oi-oi, siin ta tegi küll vea! Aga tehisintellekt võitis ja hiljem mängu analüüsides nõustusid kõik, et just see käik oligi võidu aluseks. Kusjuures, selle käigu kirjeldamiseks kasutati sõnu „loov” ja „geniaalne”. Neid näiteid on veel, Saksamaal üritatakse praegu tehisintellekti abiga Beethoveni 10. sümfooniat luua ja eks me saame siis ise hinnata, kui loov see tulemus on[8]. Nii et põhimõtteliselt näib, et tehisintellekt saab olla omamoodi loov, aga see loovus on teistsugune. Me võime mõelda nii, et sa sisestad tehisintellekti andmed ja seejärel toimub väga keeruline töötlus ning välja tuleb mingi vastus. Ehk sa suudad teha selle vaheprotsessi, kus töötlus toimub, niivõrd keerukaks, et sealt tulevad vahepeal sellised loovad asjad. Aga vahepeal tulevad ka lollid asjad. See on muidugi inimesel samamoodi.

Erinevus on siin selles, et inimesel lähevad andmed ajju ja siis, nagu ma olen siin intervjuu vältel ka öelnud, on mingi põhialgoritm, mis püüab neid andmeid lisaks lihtsalt töötlemisele ka struktureerida. Ehk aju sees toimub see pusle kokkupanemine. Tehisintellektil seda ei ole. Muidugi võivad tulla samasugused vastused kui tehisintellektil, aga loovuseks loeme me seda, kui ajus saab mingi pilt kokku pandud. See on vahel täitsa sisendist sõltumatu! Kuna inimene mõtleb ja tuleb mingi loova lahenduse peale. Just see protsess on miski, mis tänapäeva tehisintellektil puudub, aga mida me näeme mingil määral igal pool inimeste tegevuses. Väikeste puslede kokkupanemist võib täheldada näiteks siis, kui inimlaps õpib kõnet või kui lapsed omavahel mängivad.

Kas mäng on selle loovuse eeldus?

Mäng on viis, kuidas lapse aju õpib puslet kokku panema! Ma ei räägi siin isegi mingist suurest n-ö elupuslest, vaid kõigepealt ta lihtsalt õpib, kuidas tükid üldse üksteise külge käivad, kuidas neid kokku sobitada. Läbi selle saab vaadata inimese mõtlemist. Suurtel inimestel, kes on oma alal pikalt tegutsenud, on juba olemas suured teabeühikud, mida nad omavahel kokku püüavad sobitada, aga lapsed peavad esmalt õppima, kuidas see mäng käib.

Nii palju kui ma su raamatust ja intervjuudest jne aru olen saanud, oled sa ise pigem hästi efektiivne isik, võib-olla isegi natuke robotlik.

(Naerab) See ei kõla hästi!

Ma igatahes mõtlen seda hästi! Kohvi ei joo, Facebooki kontot ei oma, millegi kõrvalisega ei tegele – ainult pere ja teadus! Kuidas sa ise jõudeaega leiad?

Lastega peres on see ju lihtne! Jõudeaeg on see, kui sa mängid lastega, ehitad nendega midagi, seletad neile asju. See ongi minu ainus oluline jõudeaja komponent. Ja muidugi see, mis on Eestis väga suur eelis – me saame käia mere ääres ja metsas jalutamas. Aga ma tunnistan ausalt, et kui ma näiteks jalutan metsas või mere ääres, siis ma mõtlen ikka oma mõtteid sellest ajupuslest. Mõneti võikski öelda, et teadlase jaoks on puhkus ja töö üks ja sama ning ühelt poolt on see super, aga teisalt on see taak. Sellist aega, kus ma teen midagi lihtsalt niisama, praktiliselt ei ole. Nii et osa sellest efektiivsusest seisneb selles, et ma praktiliselt ei puhka. Kui öeldakse, et ma pean mingid puhkused kirja panema, siis ma teen seda, aga tegelikult mõtlen neil päevadel ikka ajust. Ma ei saa sellest kunagi lahti. Mitte kunagi.

Teadlase jaoks on puhkus ja töö üks ja sama asi, mis ühelt poolt on suurepärane, aga teisalt taak.

2015. aastal käisid „Plekktrummi” saates. Sa olid siis just Frankfurdist Eestisse naasnud ja rääkisid muu hulgas sellest, et üks põhjus, miks sa tookord tagasi tulid, oli soov innustada noori eesti teadlasi. Mulle tundub üldiselt, et teadusmaailm on pigem rahvusvaheline ja seal on patriotismile vähe kohta.

Jaa-jaa, see on väga suur probleem! Kui ma ütlen oma kolleegidele, et ma lähen Eestisse – ma tulen nüüd sügisest (pärast järeldoktorantuuri lõppu – toim.) tagasi –, siis reaktsioone on kaks: 1) see on teaduslik enesetapp; 2) oi, kas sa tõesti ei saanud siis mujalt pakkumisi?

Ma ei kandideerinudki kuhugi mujale, ma ei tahtnudki kuhugi mujale minna! Ja võib-olla see ongi n-ö teaduslik enesetapp, aga teaduses peabki riske võtma. Mind huvitavad ju ka sellised probleemid, mille peale kolleegid laias maailmas ütleksid, et see on võib-olla liiga keerukas. Vahet ei ole ju siis. Kolmas aspekt on see, et mul on pere ja ma tahaksin, et me oleksime ikkagi eestlased. Ja neljas aspekt on tõesti seesama, mida ma ütlesin ka „Plekktrummis”. Eesti noored on targad, akadeemiliselt andekad, ka PISA testid näitavad seda. Me peame… Või ei pea, aga mina tahan ka sellesse panustada, et aidata noori eesti teadlasi, kes tahavad samuti nendest asjadest mõelda.

Samas oled sa öelnud, et PISA testide tulemused on küll head, aga Eesti ülikoolid neid potentsiaale tingimata piisavalt ei realiseeri[9].

Ma ei taha olla liiga kriitiline (mõtleb pikalt), aga jah, see on fakt, et PISA testides, akadeemilises edukuses oleme me maailma tipp, aga kõikide mõõdikute järgi meie ülikoolid seda ei ole. See ei ole midagi halvustavat, me oleme ju väike riik ja meil ongi raske anda väga head ülikooliharidust. Seetõttu ma arvan, et lisaks üldisele ülikooliharidusele peaksime panustama sellesse, et meil oleks Eestis tippteadlased, kes saaksid toetada neid noori, kes tahavad valida akadeemilise tee. Muidugi on ka nii võimekaid noori, kes suudavad ükskõik mis keskkonnast väga kõrgele tõusta, aga tippteadlased saavad seda teekonda soodustada, kuna nad teavad, kuidas kõrgtasemel teadus käib. See sarnaneb mõneti sellega, kui oskad hästi pilli mängida või kirjutada – siis saad seda ka teistele õpetada. Ja ma ei ütle, et ma ise olen tippteadlane, aga ka mina püüan noorte akadeemilisse teekonda oma tagasihoidliku panuse anda.

Niisiis on vastutus siin pigem inimesekeskne, mitte ei lasu näiteks riigil?

Probleem, miks noored teadlased Eestisse ei tule, seisneb selles, et Eestis on väga raske saada püsipositsiooni. Mitte et see mujal maailmas lihtne oleks, aga kui mõelda nii, et Eestis on püsipositsiooni saamine sama raske kui mõnes maailma tippülikoolis, siis see valik paistab üsna lihtne – proovin siis tippülikoolis seda kohta saada. Ma arvan, et võiks panna veel rohkem rõhku sellele, et noortel – ja ka vanematel – väga headel eesti teadlastel oleks lihtsam tagasi tulla ja püsipositsioon saada. See ei pea olema tingimata professorikoht, see võib olla näiteks hoopis vanemteaduri koht, aga et oleks lihtsalt elus stabiilsus.

Kui me mõtleme, et inimene on teinud näiteks kolm aastat bakat, ütleme kolm aastat magistrit, siis doktoritöö – nii või naa teeb see umbes kümme aastat –, seejärel käinud järeldoktorantuuris, mõni isegi kahes – nüüd on ta 15 aastat mingil alal tegev olnud. Siis me ütleme talle: „Palju õnne, sa saad neljaks aastaks siia projekti peale, see on hea koht, normaalne palk!” Aga mis nelja aasta pärast saab? „No siis me üritame uue projekti kirjutada! Ja võib-olla saad sinna, aga me ei saa midagi garanteerida, tõesti karmid ajad on selle teadusrahastusega!” Kui nii öelda, siis ma arvan, et igaüks saab aru, et see on imelik. See ei ole õige.

Kas mujal maailmas on teaduses parem seis just stabiilsuse koha pealt?

Ei, eks teadusel on igal pool raske ja selles suhtes on see süsteem muidugi aus, et me ei tohiks ka Eestis midagi niisama anda. Aga kui juba anname, siis anname nii, et saab teadust teha. Ma ei tea, võib-olla ma olen liiga patrioot, aga ma arvan ikkagi, et kui meil on noored eesti teadlased, kes on oma alal tõesti head, siis me võiksime üritada neid hoida, neile võimalusi pakkuda ja neid ka tagasi tuua. Minu arvates on see meie väiksele riigile väga oluline.

[1] Lisaks on Jaan alates 2019. aastast Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige ning eelmisel aastal pärjati ta ka Vabariigi Presidendi noore teadlase preemiaga, kui nimetada siin vaid mõned tunnustused.
[2] Vt nt teadvus.wordpress.com.
[3] Tulving, E. 2007. Endel Tulvingu usutlus. – Mälu, lk 281–296.
[4] Tulving, E. 2007. Õppimine ja mälu. – Mälu, lk 34–35.
[5] „Ajus kannavad samad neuronite võrgustikud kõiki mälestusi, seega tähendabki uute mälusisude talletamine uute mälusisude salvestamist kohta, kus vanad mälusisud juba ees ootavad. Seetõttu ongi mõistetav, et uute mälusisude talletamisel peaksid uued mälusisud segunema juppidega vanadest mälestustest.” Aru, J. 2017. Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muustki, lk 108.
[6] Valkiainen, V. 2017. Jaan Aru: põimi molutamine oma tööviisi ja -keskkonda soodustamaks uuendusmeelsust. – Juhtimiskvaliteet on konkurentsieelis, 21.10.
[7] Teppan, S.; Tallermaa, T. 2017. Mälukool 8. Naiste ja meeste mälu. – Vikerraadio, 06.03.
[8] Paar päeva pärast selle intervjuu toimumist osales Jaan Klassikaraadio saates „Helikaja” (16.05.2020) just kõnealuse Beethoveni 10. sümfoonia teemalises vestlusringis koos muusikateadlase Aare Tooli ja matemaatiku Juhan Aruga.
[9] Maran, K. 2019. Ajuteadlane Jaan Aru: heroiini me väikelastele ei anna, aga nutiseadmetega probleemi justkui poleks. – heureka.postimees.ee, 24.05.

Maiken Staak on fotograaf, kes rabab praegu Berliinis tööd teha. Kui ta parasjagu oma vannitoas filmi ei ilmuta, meeldib talle pargis raamatut lugeda ja oma taksi Nuudliga linna avastada.