Küberruumis toimuv pidev ideede, sümbolite ja tekstide remiksimine ehk kultuuriline kannibalism tekitab oma võitjad ja kaotajad. Z-generatsiooni kui digiühiskonna pärismaalasi vaadatakse sestap kord ihalevalt, kord põlastusega.

Kannibalism kui kultuuriteoreetiline kontseptsioon debüteeris 90 aasta eest, mil Brasiilia poeet Oswald de Andrade avaldas koos mõttekaaslastega rajatud ajakirja Revista de Antropofagia (Inimsöömise Ajakiri) avanumbris kahel leheküljel 52 sõnamängulist deklaratsiooni koondpealkirjaga „Manifesto antropófago” ehk „Inimsööja manifest”. Andrade sürrealismimõjulisest kirjatükist lähtuv lennukas mõiste, millest kujunes üks Ladina-Ameerika kultuuriteooria nurgakive, ei tugine koherentsele akadeemilisele teooriale ega ole üldse kuigi selgelt piiritletud, ent just avatus ja mitmeti rakendatavus on aidanud kaasa selle populaarsuse püsimisele.

Metafoorne inimsöömine, millest rääkisid nii Andrade ja tema modernistidest sõbrad kui ka järgmised põlvkonnad, sh Tropicália liikumine, viitab identifitseerumisele mujalt tulnud ideid ja mõjutusi taaskasutava, neid kohaliku materjaliga miksiva ja ümbermõtestava, detsentraliseeritud, antihierarhilise ja hübridiseeriva kultuuritarbimise ja -tootmise viisiga. Lühidalt öeldes viitab see kultuurile, mis toitub kultuurist, jahtides ja tarbides ringlevaid ideid ning impulsse iseenda elatamiseks. Ja ehkki kultuurilise kannibalismi kontseptsioonil on selge ajalooline side Ladina-Ameerika mõtteloo ja postkolonialistliku teooriaga, on see samas piisavalt plastiline ja utoopilise ambitsiooniga, et seda võiks laiendada katseliselt globaalses digikultuuris osalemise kirjeldamiseks.

Eeskätt peab see muidugi paika sünnipärase digipõlvkonna kohta – inimeste kohta, kes ei mäleta aega enne internetti. Nemad on pärismaalased, kelle kõrval jäävad varasemad põlvkonnad tahes-tahtmata digidžunglis kobavateks kolonistideks, kes kohanemispüüdlustest hoolimata piidlevad mingeid aspekte kohalike eluviisist ikka mõistmatuse ja umbusuga. Kannibalistliku digikultuuri esindajad on aga ökosüsteemi loomupärane osa, korraga tootjad ja tarbijad kõikehõlmavas, tormiliselt pöörlevas ringluses, mis lõputult laenab (kui eelistada leebemat sõnastust), peegeldab, kohandab, muundab jne. See on keskkond, kus tuletuslikkuse ja originaalsuse harjumuspärased positsioonid väärtusteljel ilmselgelt enam ei kehti. Üksluisust pole karta, kuna valitseb materjaliküllus, vähemalt pinnaline ligipääs näiliselt kõigile teadmistele – globaalset, hetkega kättesaadavat, piiramatut digimälu hoiavad püsti süsteemid, mille mõistmisega ei pea kasutajad end vaevama (umbes nõnda kirjeldas nüüdset reaalsust juba paarikümne aasta eest prohvetliku kuulsusega ulmeautor William Gibson).

Z-generatsioon on kogenud imikueast peale seninägematult agressiivset taotlust nende eksistentsi monetiseerida.

Igavus kui käivitav jõud

Osutagem siinkohal vaid paarile fragmendile, mis digidžunglis ringlevat kultuuritoodangut iseloomustavad. Tundub pisut paradoksaalne, et suurt osa piiramatult kättesaadava info ruumis loodavast näib kujundavat igavus. Inimsöömismetafoori venivust proovile pannes võiks väita, et igavus täidab digitaalsete kannibalide kultuuri puhul nälja funktsiooni – see on käivitav jõud. Igavusest sünnivad katsetused ja nende jagamine teiste igavlejatega. Sõjamaalingute mängutoomise juures tundub küll olevat see kriitiline piir, kus inimsööjate metafoor katki läheb, aga siiski, sümptomaatilisena saab osutada tõsiasjale, et meigitööstuse viimaste aastate menutooteks on kerkinud lauvärvipaletid. Asi on selles, et kümmekonda või ka enamat tooni sisaldavatel karbitäitel on rakenduslik väärtus mitte rutiinse igapäevameigi, vaid just igavleva katsetamise seisukohast, mis omakorda sobib suurepäraselt sisu tootmiseks oma eelistatud sotsiaalmeedia platvormidele.

Digipärismaalased on mõistagi täiesti kohanenud ülinähtavuse, kolonistidele endiselt teatud raskusi valmistava keskkonnaoluga. Ka siinkohal saab osutada Gibsoni kirjeldustele tulevikumaailmast, kus staarid ei vanane, sest kõik nende eksistentsi vahendavad jäädvustused on digitaalselt kohendatud, ainult stilistika muutub moodsamaks. Sama efekt on staaride kõrval juba praktiliselt argipäevane ka Z-generatsiooni lihtinimeste jaoks – soovijad lihtsalt kohendavad endast tehtud jäädvustusi kõikvõimalike rakendustega, et luua sobilik enesekuvand erinevatel platvormidel esitlemiseks. Pole vist kokkusattumus, et lauvärvipalettide kõrval on teiseks menutooteks kerkinud särapuudrid ja -kreemid (nt üleöö kultustooteks kujunenud kullakarva särapuuder Trophy Wife Rihanna meigisarjast Fenty Beauty), mille otstarve on anda kandja palgele ebareaalne, digitaalse enesetuunimise efektidega sarnanev kuma.

Elamused omandi asemel

Nn digikolonistide ehk vanemate põlvkondade suhestumises nüüdisnoorusega võib samuti täheldada teatud kannibalismile viitavaid jooni, ehkki märksõna tähendusvarjundid on siinkohal teised. Eraldi äramärkimist väärib muidugi groteskse jumega, sõna otseses mõttes noort verd ihaldav subkultuur, millega on seostatud (väidetavalt ekslikult) kurikuulsat miljardäri Peter Thieli. Katsed hiirtel on nimelt osutanud, et vereülekanded noortelt vanadele organismidele võivad avaldada viimaste vaimsele ja füüsilisele tervisele noorendavat mõju, sellest ajendatuna on tekkinud ettevõtteid, mis pakuvad jõukatele inimestele võimalust kanda endale üle teismeliste verd (ambrosiaplasma.com pakub teenust hinnaga 8000 dollarit liitri eest). Ent nüüdisaegse maailma inimsööjalik iha nooruse järele ulatub otsesest vereimemisest sügavamale.

Kindlasti tuleb osutada klassikalisele saamahimule, soovile noorte pealt teenida. Globaliseerunud neoliberaalses majandusruumis jälgitakse raisakotkalikult ainitise pilguga, mis alaealistele meeldib. Z-generatsioon on kogenud sisuliselt imikueast peale seninägematult agressiivset taotlust nende eksistentsi monetiseerida, alustades juba vanematele turustatavatest beebikaupadest. Järgneb lastele eaomase piiratud otsustusvõime ja impulsiivsuse ärakasutamine (nt rakendusesisestele ostudele meelitamine nutiseadmetesse kolinud mängudes), samuti vanemate ostukäitumise mõjutamine lastele suunatud reklaami kaudu. Kuna samal ajal on aina kasvanud vanemate kujutlused lapsi avalikus ruumis valitsevatest ohtudest, tekib kergesti mõte, et parem oleks, kui nad püsiksid kodust ja koolist väljaspool n-ö „kontrollitud” avaliku ruumi territooriumil, näiteks ostukeskustes, kulutamisahvatluste miiniväljal. See olukord paistab surnud ringi moodi, kuid teisest küljest vaadates on alust kahelda Z-generatsiooni esindajate soovis ja võimalustes tarbimisühiskonna ootustele vastu tulla. Majandusarengud pole juba mõnda aega viidanud, et noorte ostujõud kasvaks, pigem vastupidi. Ühtlasi osutatakse tihti, et pakkumisest küllastunud keskkonnas üles kasvanud/kasvava põlvkonna nägemus on muutunud: ohtra rahateenimise ja -kulutamise asemel seatakse pigem sihiks aineliselt mõõdukamat ja paindlikumat eluviisi, elamusi omandi asemel.

Mingi osa täiskasvanutest otsib kas teadlikult või alateadlikult ettekäändeid, et noori halvustada ja kõigiti mutta tampida.

Teismelistehirmus kreeka koor

Veel üks silmatorkav vanematelt noortele suunatud ihalus on kompleks kinnisideelise jumega tungidest – ülevõimendatud tähelepanu, mida kannustab oma üleoleku tõestamise soov. Juba vähemalt Platoni ajast alates on vanemaealisem osa ühiskonnast nooremate tegutsemist kreeka koorina jälginud ja kommenteerinud, enamjaolt hukkamõistvas toonis, asetades iseend rutiinselt, aga mitte tingimata põhjendatult, autoriteedipositsioonile. Näiteks on päris kummastav, kui sageli peavad keskealised mehed vajalikuks kulutada oma aega ja energiat teismeliste tüdrukute kultuurieelistuste, muusikamaitse jne mõnitamisele, kuigi selle kasutegur on genereeritud soojast õhust, detsibellidest, tähemärkidest, kõrvalseisjate piinlikkustundest jne hoolimata nagunii null. Taolistes aktides on oluline osa performatiivsel komponendil, mis on suunatud eeskätt teistele koori liikmetele, et taastoota ja kinnitada jagatud hoiakuid.

Sarnast rida ajab ka klikiajastul eriti reljeefselt välja joonistuv, kuid kindlasti ajas palju kaugemale ulatuvate juurtega tendents ehk noorte tegevuse kohta sisuliselt libauudiste tootmine. Viidates uuesti eespool mainitud igavusele ja näomaalingutele, piisab sellest, kui kas või üks Instagrami kümnetest tuhandetest meigikunstniku ambitsioonidega teismelistest joonistab endale ajaviiteks sihilikult veidrad kulmud, et sünniksid kliktiklid „uskumatu uue ilutrendi” kohta. Tõik, et sellised „uudised” on läbinähtavalt tühja koha pealt tekitatud, halvasti informeeritud ja eksitavad, ei takista hämmastavalt paljusid neid sotsiaalmeedias tõe pähe levitamast ja negatiivses võtmes kommenteerimast (kasutegur on taas null).

Ülinähtavuse oludes paistab päris selgelt ära, et vähemalt mingi osa täiskasvanutest otsib kas teadlikult või alateadlikult ettekäändeid, et noori halvustada ja kõigiti mutta tampida. Eks iha käibki käsikäes hirmuga – mõned psühholoogid kõnelevad tõsimeeli täiskasvanute käitumist kujundavast efebifoobiast, teismelistehirmust ja nende vaenamisest. Digimaailma kontekstis hoogustab seda usaldamatust ja vaenu vististi äratundmine, et sellesse keskkonda sündinud noored on paremini kohandunud, omandanud vanematele kättesaamatud ja kontrollimatud võimed. Kuid kahtlustada võib, et kuldnokad tegelikult ei hooli, kas lennuvõimetu vaatleja jälgib nende parvlemisi õuduse või imetlusega.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Mari Laaniste (snd 1977) on kunstiteadlane, kes tegeleb visuaal- ja popkultuuriga, uurides põhiliselt eesti filmi ja animatsiooni. Mõnikord kirjutab ka kriitikat ja ilukirjandust.