2012. aastal sündinud eesti indie-roki ja dreampop’i klassikute (Pia Fraus, Dreamphish, Wolfredt) mitmest liikmest ja kirjanik Jan Kausist koosnev sõpruskond-rokigrupp hoiab eesti indie-loomakest kenasti kaitse all. 2019. jaanuaris ilmunud LP „Käed” tatsab oma olmepoeetilist eksistentsi kindlatel radadel ega lase neil rohtuda.
Kui kõrvad oleks silmad, siis nad kissitaks, püüdes leida sellelt plaadilt midagi, mis kohe rabaks nagu omal ajal Pia Fraus. Elu on edasi läinud, troonivad mõminaräpp ja hektilisus. Ei maksa siin aga kohe käega lüüa. „Käed” käitub pisut nagu stereotüüpne eestlane – vaja on aega, et atra seada, end avada ja meeldivaks kaaslaseks muutuda. Ja siis löövad paksu dreampop’i loori alt läikima vahvad laulusõnad ning rodu viisijuppe ja mängutehnikaid, mis võivad kummitama jääda.
Kohene lemmik on albumi lõpupoole esinev „Tere”. Selge ja siiras ning veidi häbelik meesvokaal (porgandihääl?) vahelduseks Kristi Kindla kohati veidi Agent Mi meenutavale laulmisele. „Tere, mina siin / kuidas läheb elu täna sul? / Loodan, et pole väga hull või nii.” Kelle nunnumeetri seierid ei hakkaks liikuma?
Laulus „Ärka üles” on olmepoeetika minu jaoks kõrgpunktis. Lihtsad, aga tugevad kujundid väikese kõditusega (nt „igapäevast võileiba”) laulusõnades panevad hetkeks elu üle järele mõtlema. Treppidest üles ja alla kiirustamine ning päikesevalguse ja vee keemamineku ootamine on momendid, millega suhestumine pole raske. Reaalselt, kokkuvõttes läheb sellele üsna suur osa inimese eluajast.
„Kätel” on kuidagi rohkem vanade nunnukate Agent Mi ja Paha Polly hõngu kui eelmisel albumil „Kajalood”. Teatav kodumaine ehedus. Sümpaatne on teada, et semud saavad looduskaunis kohas üle pika aja kokku ja hakkavad jämmima. Justkui tore kõrvalprodukt see plaat ongi.
