Kui saksa näitlejalt, 20ndate lõpu Berliini elu kujutava draamasarja „Babylon Berlin” peaosatäitjalt Volker Bruchilt küsitakse ajakirja 032c intervjuus, kuhu ta ajas rännates kõige parema meelega maanduks, vastab ta lakooniliselt: „Me kaldume ajaperioode romantiseerima. Meie ettekujutused on alati väga emotsionaalsed.”

Mariliis Mõttus. Foto: Aleksander Kelpman

Arvan, et igaüks meist on üritanud vähemalt kord elus vastata oma peas või mõnes vestluses sellele küsimusele, millest Bruch elegantselt mööda libiseb. Olen isegi kujutlenud end barbaarsesse viikingiaega, viktoriaanlikule Inglismaale ning sinnasamasse 20ndate Berliini, hoolimata nende aegade iseärasustest, näiteks end lahinguväljal Valhallasse võidelda või kõik oma õigused abielludes mehele kinkida. Olen kuulunud ka Elizabeth I õukonda, pagenud Vlad Teivastaja käest ning istunud 19. sajandi eesti talupoja toidulaua taga, viisakalt silgust keeldunud ja selle peale kurje pilke saanud. Muidugi on ka neid, kes eelistavad minevikule tulevikureise kohtadesse, kus keegi pole veel käinud; kes on plaaninud kohtumisi tuleviku inimsooga või tutvumist tehnoloogiaga, mis on praegu alles meie peades küpsemas.

Selles, et minevik ja tulevik nii kangelaslikku oreooli kannavad, müstilist pimedust kiirgavad, särava dekadentsi või lihtsama elu järele ihalema panevad, võib ühelt poolt süüdistada ja tänada filme, sarju ning raamatuid kangelastegudest, suurkujude eludest või lihtinimeste tegemistest, mida me ise pole saanud tunnistada ega kogeda. Teisalt on ameerika teaduskirjanik ja -ajaloolane James Gleick seletanud meie huvi ajarände vastu üsna inimliku põhjusega: aeg on meie ühiskonna kinnisidee. See juhib meie elusid, loob võimalusi ja nullib neid samal ajal. Me võitleme sellega iga päev, rohkem nüüd kui kunagi varem. Niisiis on meie jaoks loomulik pöörduda nende lugude poole, et leida vastuseid või otsida kergendust keerulises reaalsuses.

Kas tulevad tuttavad ette need igapäevased võitlused ajaga, mida me vahepeal isegi tähele ei pane? Kui palju oleme veetnud aega, oodates sõnumeid kelleltki, kellelt neid kunagi ei tule. Pööranud pilgu tabloole, et saabuv tramm meid lumetormist või hilinemisest päästaks. Lugenud minuteid, et koolitunnist pageda. Sättinud äratuse viis minutit hilisemaks, et natuke veel õndsat und nautida. Palunud sisimas, et päevas oleks rohkem tunde, et oma tegemistega ühele poole jõuda. Soovinud aja möödumist, et see haavad parandaks.

Kogu selle mineviku- ja tulevikuihaluse juures võime kohati unustada, et oleme saanud aastate jooksul isegi osaks ajaloost ning sellest, mida kirjanikud ja filmimehed on paberile pannud ja visualiseerinud. 80ndad, 90ndad ja 2000ndad tunduvad juba kauge aeg, mille iseärasused on läinud teisele ringile näiteks nii moes kui ka filmikunstis.

Olles astunud äsja aastasse 2020, tasub meenutada, mis on see, mille oleme oma varasematest isiklikest kümnenditest kaasa võtnud. 90ndatest ehk kollased telekamängukassetid, päkapikudisko, katkised põlved ning hambutud fotod lapsepõlvest. 2000ndad kui hägune teismeiga, mille tahaks pigem unustada, ning 2010ndad kui esimene samm läbi raskuste eneseleidmise ja tõdemise poole, et enne ei õpi, kui oled (vahel isegi mitu korda) kõrvetada saanud. Seda, kuidas näevad tulevased põlved meid saja aasta pärast, võib vaid fantaseerida, kuid suure tõenäosusega oleme me need, kes saatsid planeedi katastroofikursile ja kemplesid ikka veel selle pärast, kas kõigil peaksid olema võrdsed õigused. Või äkki oleme hoopis armsad digitalunikud ajast, mil fotod polnud kohe töödeldud, inimesed juhtisid veel ise autosid, ühest riigist teise reisimiseks kulus vähemalt tund, faktide kinnitamiseks pidi otsima abi Vikipeediast, selle asemel et oma peas peituvast arhiivist millisekunditega vastus leida, armastus tegi haiget ning… elu polnudki igavene. Ja kui inimloomus just suuremaid vangerdusi ei tee või ajas reisimine reaalsuseks ei saa, igatsevad nemadki piiluda ja kogeda elu aastal 2020 nagu meie praegu oma esivanemate puhul. Head uut aastakümmet!

Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja