Kui uurisime Müürilehe rituaalinumbri tarvis erinevatelt inimestelt, mida rituaal nende jaoks tähendab, kirjeldati huvitaval kombel ennekõike argiseid harjumusi, millel on muude toimetuste kõrval tähenduslik roll – olgu siis tegu hommikukohvi joomiseks aja võtmisega või muul moel teadvustatud hingetõmbega enne tegudele asumist.

Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Samuti on märkimisväärne, et meenutati ennekõike omaette tehtavaid toiminguid. Kollektiivseid rituaale näikse meie sekulaarses ühiskonnas vähem teadvustatavat või isegi pigem peljatavat, kuigi see ei väljendu näiteks laulu- ja tantsupeo pidustustest osavõtus. Iseasi kui paljud mõtestavad seda rahvusliku rituaalina. Umbusu juuri seoses kollektiivsete rituaalsete kombetalitustega võib ehk otsida ajaloost, kus rituaale on rakendatud korduvalt võõrvõimu ja religioonide propaganda teenistusse ning kasutatud inimeste allutamiseks erinevatele võimumehhanismidele. Pole siis ime, et eestlane on otsinud nende eest varju saunas või metsas ning eelistanud kujundada välja rituaalsed kombed, mida on turvaline täita pigem omaette hoides. Ajalooline katkestuste kultuur on jätnud jälje meie rituaalsesse mällu ning paljud just perekonda ja isiklikku puudutavad traditsioonilised kombed on kaduma läinud või hääbumas, samas kui tekkinud puudujääki püütakse nüüdisajal pahatihti kompenseerida kahtlasevõitu tarbimispühade või esoteeriliste õpetustega. Siinkohal tekib küsimus, miks on sakraalsed toimingud inimesele üleüldse vajalikud.

National Geographicust nähtud Paapua Uus-Guinea meheks saamise siirderiitus, mille käigus meesliikmed eraldatakse kuueks nädalaks kogukonnast, nendega sooritatakse sümboolne emaga sideme katkestamine ja nad juhatatakse erinevate riitustega täiskasvanuikka, paneb mõtlema kõigile neile Lääne ühiskonna noortele, kes ei paistagi kunagi täiskasvanuks saavat ning kellele näivad iseseisvumine ja vastutuse võtmine ka endale suurt segadust tekitavat. Kohalikus kultuuriruumis võib noormeeste jaoks täita seda eesmärki osaliselt kohustuslik väeteenistus, ent seda pigem juhuslikult kui kavatsetult. Heili Sepp kirjutas Müürilehe 2018. aasta mainumbris ilmunud „hinge pimedast ööst” kõnelevas artiklis, et isiksuse arenguks on vaja initsiatsiooniprotsesside läbimist, ning kuna meil ei ole väljakujunenud täiskasvanuks saamise rituaali, siis enamiku jaoks annab võimaluse initsiatsiooniks mingi valus elukogemus, näiteks lahutus, haigus või lähedase surm. Ent ilma kogenud juhatuseta võivad sellised eluraskused inimese sootuks ummikteele viia.

Kindlaksmääratud kombestikuga rituaalid pakuvad üleminekufaasis olevale inimesele kindlustunnet ja selgust ning moodsas postmodernistlikus maailmas võib rituaali eestvedajaks olla nii preester, šamaan kui ka psühholoog. Aga seda eeldusel, et ta tunneb hästi inimpsühholoogiat ja on protsessist teadlik, sest kui jäljendada rituaalseid kombeid, mille tähendust sügavuti ei mõisteta, on tegu lihtsalt ebausuga, mille järgimine – lisaks asjaolule, et see eesmärgini ei vii – võib olla oma hinge pimedamate soppide avastajale isegi ohtlik. Ehk on religiooni tähtsus vähenenud läänemaailmas just selle tõttu, et sellest on aegamisi paljude jaoks sisu ja tähendus kaduma läinud. See võib juhtuda, kui müüt muutub kaasaegsete jaoks krüptiliseks ja mõistetamatuks – kui jutustatav lugu ei klapi enam tajutava maailmaga. Aga see ei tähenda, et inimloomus ei januneks sellegipoolest millegi püha järele. Elu ilma pühaduseta tundub sisutühi – raske on taluda mõtet, et kogu see kannatamine on täiesti ilmaasjata.

Kätte on jõudnud aasta pimedaim aeg, mil sisekaemus võib ebasoodsatel asjaoludel hõlpsasti sisekaamoseks kujuneda. Selle vältimiseks tasub teadvustada, mis tegevused ja kombed kannavad meie jaoks tähenduslikku ja rituaalset rolli ning mõista väärtust, mis nendel meie jaoks on. Ehk aitab see meie kultuuriruumis teadlikult rituaalsust kujundada ja taaselustada, et õppida ühiskondlikul tasandil taas hindama kogukonna tähtsust, lugupidamist teiste inimeste ja keskkonna vastu ning pakkuda igaühele võimalust läbida ka isiklikke eluetappe mõtestatud ja toetatud viisil.

Helen Tammemäe, peatoimetaja