Vaatasin näoraamatust, kuidas #MeToo tõi väga igapäevases kontekstis esile häirivaid lõimesid, ja kuulsin nokude vaikimist. Kohatu vaikus. „What’s on your mind?” küsib näoraamat. Ütleks ise?

Madis Katz. Foto: Patrik Tamm

Looma ja kultuuri pingeväli sugutungi ümber on keeruline kant navigeerimiseks. Tundub, et oled õigel teel, ja mauhh! – kukud vööni laukasse. Nüüd peaks ligimene tulema ja käe ulatama, ometi juhtub, et too hüppab oma kindlaid mättaid pidi mööda ja parastab ka veel. Isegi näoraamatu näiline sõpradering tundus liiga suur auditoorium. Ma ei tahtnud, et öeldu kukuks välja naljana või kuidagi solidaarselt.

Aga #MeToo mõjus mulle jõustavalt. Nemad julgevad, mina ka. Postitasin, lihtsalt – #MeToo. Meeldimisi ma justkui ei oodanudki, kohatu, eksole, kui nalja ei tee, kuid paar saadud pisaraemotikoni tõmbasid ka vaiba alt. Jah, minu kogemused kvalifitseeruvad. Ei, pisaraid need ei vääri. Ei kannata võrdlust naiste kogemustega? Ma ei tea. Siin on soo keeruline koht.

Ma olen mees ja niimoodi üles kasvanud. Kuskilt vestlusest jäi kõrvu naise vastus ahistamisteemadel sõna võtnud mehele. Mida teete teie, mehed, igapäevaselt, et seksuaalset ahistamist vältida? See küsimus tõmbab keskmisel mehel juhtme kokku. Midagi ei tee. See ei tähenda, et seda ei juhtu. Ometi meie #MeToo justkui kahvatuks.

#MeToo. Töötasin kunagi Õllesummeril ja jooksin mööda meie õlletorni tegusalt kandikuga ringi – ülakeha paljas, patsid pähe punutud; noor, ilus ja sale. Üks suur soome naine näpistas mind persest. #MeToo. Jalutasin Thbilisi tänaval kodu poole. Üks mees ütles mulle midagi, peatusin, ta pani käe mu genitaalidele ja sosistas veel midagi. Arvatavasti sellepärast, et olin juhuslikult teatud tänavanurgal, mul on kõrvarõngas ja mu stiil ei sobinud sealsesse konteksti. (#MeToo jne.)

Hädaldan, et feminist tuli mulle kallale? Gei ründas? Hahahahaa. Provotseerisin palja ihuga ja läks õnneks? Kontekst soodustas? Olin ju „sellel” tänavanurgal? Ma olen mees ja niimoodi üles kasvanud. Olen võtnud oma kogemusi kui obskuurseid elujuhtumeid. Peaaegu naljaga, pigem süütu naljana, nagu kohmakaid tähelepanuavaldusi, ebaõnnestunud sõnumeid. Võtsin neid nii, nagu mehed tihtilugu naiste kogemusi kõrvale pühivad. Võtsin neid nii, nagu ainult mehed saavad neid võtta. Ja just seepärast, et suudan ega kanna neid tumedana kaasas, seepärast ei väärinudki mu postitus pisaraid.

Võib-olla me, mehed, ei räägi, sest me ei oska, meil ei ole sõnavara. Soouuringud on kreenis – naine uurib naist, mees on maasse löödud konstant, igavene mätas, millega kandvust võrrelda ja kust alates mõõta. Natuke räägitakse mehe olemusest ka, kuid sellest ei piisa. On tehtud suur töö, kaardistatud sood, kuid meeste pool on tõsise, võrreldava, võrdse uurimise osas üsna lage. Meesuuringute maja karkass on püsti, katus peal, sest naisuuringud eraldas krundi ja tekitas loogilise vajaduse ehitada. Kuid tubades ulub tuul ja kakeldakse ikka soos, aeg-ajalt laukasse kukkudes. Veel hullem, rabast on tuppa trüginud EKRE värvides isane, kes mööbeldab seal, kuidas ise tahab, ja hegemoonitseb nagu mees muiste. See on meesõigusluse mees, natuke nagu feminism, kui too veel punkar oli, kuid uurimiseks tuleks maha rahuneda ja tuppa loosungite asemel raamatuid tuua.

Hiljutisel korteripeol saabus suitsunurka oma tüdruksõbra kõrvale tema kätt võtma väga vihane noormees, kes lärmas verbaalselt ühe teise tüdruku kallal, kes oli tema suhtes vahetult varem konkreetseid ja füüsilisi seksuaalseid lähenemiskatseid teinud. Keegi suitsunurgas ei osanud kuidagi olla ega midagi öelda. Mehe moodi „tahan ja võtan” väljendus? Eee… Jõuline ja eneseteadlik naine? „#MeTüraToo” oleks ta võinud südametäiega karjuda.

#MeToo lood on nii lähedal, et on pannud ehk inimesed mõtlema, just need Jürid ja Marid, kes kummagi poole eest igapäevaselt ei võitle, aga tunnevad üksteist.

Selle teemaviite jõud peitub argisuses, äkitselt eredad lõimed turvalises ja tuttavlikus infokanalis osutavadki sellele, mida postituse algne kaaskiri tahtis – probleemi ulatusele ühiskonnas, kultuuris, ilma (liialt) süüdistamata. Meedium on küllaltki argine, peetakse kümneid ja sadu mikrovestlusi just selle õige ja toetava seltskonna sees, rahumeelselt. See on hea, sest paraku on suure sooüldistuse kandis palju labast kaklemist – tugev mees ahistab nõrka meest, eelkõige, ja, nagu ikka, võimutseb ja ütleb, et ole vakka; ja nüüdisaegne naine lajatab traditsioonilisele mehele vastu hambaid, kui too liiga isane on; emantsipeerunud naine kisub „traditsioonilisega” tüli ja ütleb, et too on loll ja armastab ahvi; tavalisem loom kiusab imelikumat. Kuulge, see kaklus, soouurimine ja võrdsus, mille poole näime püüdlevat, üldise emantsipeerumise maha märgitud ja valgustatud rada, see on liialt „meeste moodi”. Pyrrhose võit juba paistab!

Mees seisab ikka samal vanal soomättal – natuke ehmunult ja kangestunult –, mille otsa äkki kõik ronivad, ja tal ei olegi keelt, et midagi oma kodusoo elurikkuse kohta öelda, sest ta ei ole kunagi pidanud ja nüüd on laukad ümberringi. Kuskilt tuleb ikka laks ära. Või vaadatakse imelikult.

#MeToo. Olen ahistanud, mind on ahistatud, kuid mul oleks ka vaja keelt, et sest soost ja rollikollist sotti saada.

Madis Katz, kujundaja