Edasipüüdlikus ühiskonnas tuleks rangelt piiritletud ja paiguti iganenud definitsioone laiendada. Meestel on kanda suur koorem, et olla „ideaalne isane“, keda ühiskond näha ootab. Tegelikkuses aga on soorollid ideaalid meie peades, mis ei ole päriseluga alati kooskõlas.

Andri Küüts. Foto: Eva Nõmme

Helis Sikk, Gillespie külalisprofessor Woosteri Kolledžis Ohios, esines oktoobris interdistsiplinaarse internetiuurijate võrgustiku konverentsil Tartus. Sikk keskendub oma uurimistöös muu hulgas maskuliinsusele ja feminiinsusele ajaloolises kontekstis ning parasjagu kirjutab raamatut soorollidel ja seksuaalsusel põhineva vägivalla kujutamisest USA meedias alates 1960ndatest. Sikk uurib, kuidas on soorollid (eelkõige Ameerika Ühendriikides) 20.–21. sajandi kontekstis muutunud ning kuidas neid kujutatakse visuaalmeedias, arhitektuuris, kirjanduses ja kunstis. Niisiis uurib Sikk keskkonda, mis meid maskuliinsusest-feminiinsusest igapäevaselt informeerib ning mida peame meeste ja naiste käitumise puhul „normaalseks“.

Visuaalkultuuris on olulised pildid, mida igapäevaselt näeme. Pildikeel, mida näeme meedias, saadab sõnumeid ja peegeldab meie kultuuri ka üldiselt. „Praegu on meil piiritletud ja kitsad definitsioonid selle osas, mida tähendab olla mees või naine meie ühiskonnas. Kasuks ei tule see mitte kellelegi,“ selgitab Sikk oma uurimissuuna olulisust.

Maskuliinsuse definitsioon

Kuigi eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et sõna „maskuliinne“ tähistab meessoole omast ja mehelikku, ei ole maskuliinsus seotud vaid meeste isikuomadustega. Helis Sikk näeb seda mõistet laiemalt ja komplekssemana. „Maskuliinsus tähendab eelkõige domineerivaid käitumis- ja eneseväljendusviise, mida ühiskond premeerib ja väärtustab,“ leiab Sikk ja laiendab, et maskuliinsus funktsioneerib vaid tänu sellele, et eksisteerib feminiinsus, mis pole konkreetses kontekstis domineeriv.

Sellel, kuidas mehed oma maskuliinsust igapäevaselt konstrueerivad, on mitu tegurit. Üks faktor, mis maskuliinsuse-feminiinsuse väljendamist mõjutab, on eriala, millel mees töötab. Näiteks aktsepteeritakse elukutselise tantsija juures feminiinseid jooni rohkem kui jalgpallitreeneril. Teisest küljest on aga gei-mehel lihtsam end feminiinselt väljendada, kui tal on nõndanimetatud maskuliinset kapitali: „Hästi tasuv töö, elu suurlinnas, võib-olla äge auto. Relva omamine Eesti kontekstis ehk mitte niivõrd kui Ameerikas,“ muigab Sikk ja leiab, et geimeeste juures aktsepteeritakse feminiinseid jooni seda rohkem, mida lähemal ollakse hegemoonilisele maskuliinsusele teistes valdkondades.

Maskuliinsuse kujutamine ajas

Kui vaadata, kuidas on aja jooksul maskuliinsust (re)presenteeritud, ei saa me öelda, et mehed oleks maskuliinsust järjest vähem väljendanud. „Ajas on see pigem laineline fenomen, kuidas maskuliinsust väljendatakse ning ühiskonnas enim väärtustatakse,“ näeb Helis Sikk.

1920ndate alguses, kui hakkas elavnema gei-kultuur, tekkis rohkem eneseväljendusviise ning kitsas, toksiline maskuliinsus* ei olnud hegemoonilisel kohal. II maailmasõda tootis n-ö sõdurlikku maskuliinsust. 1950ndatel mindi tagasi väga traditsiooniliste soorollide peale: „Norm oli see, et mees käib tööl ning naine toimetab kodus,“ selgitab Sikk. 1960ndad läksid jällegi vabamaks: hipikultuuri, gei-liberatsioon, naisõiguslased ja feminismi teine laine. 1980ndatel tuli meeste ja soorollide osas tagasi konservatiivne vaade. Uus muutus toimus 1990ndatel: naised olid eri eluvaldkondades aktiivsemad, muu hulgas ka valitsustöödes nii kohalikul kui ka riigi tasandil.

Praegust aega näeb Sikk järgmise lainena. Kui vaadata viimaseid paari aastat, Trumpi valimisi ja natsionalistlike parteide esilekerkimist, näib maailm taas agressiivset maskuliinsust rihtivat. Nagu näha, on maskuliinsuse kujutamises eri aegadel toimunud erinevad muutused. Seetõttu ei saa me siinkohal progressinarratiivist rääkida.

Helis Sikk ütleb, et ajaloos on see, mida mehelikkus tähendab, palju muutunud. Foto: erakogu

Maskuliinsus gei-identiteedis

Öeldakse, et kui Ameerika aevastab, saab ülejäänud maailm nohu. Kui vaadata globaalset gei-identiteeti ja maskuliinsust, näib ka LGBTQ-kultuuri puhul Ameerika olevat see, kes defineerib normi. Siin kontekstis võib leida põhjuse (kultuuri)kapitalist: suurem osa meediast, mis kujutab ja representeerib erinevaid identiteete, seksuaalsusi, maskuliinsusi ja feminiinsusi, tuleb peamiselt USA-st. Ühelt poolt on põhjus meedias, mida toodetakse. „Kui vaadata lisaks, milliseid õigusi on inimesed nõudnud, on ka selles osas Ameerika esirinnas,“ nendib Sikk. Mis puutub LGBTQ-kultuuri, algas selle arengusse panustav õigustasandiline debatt Ameerikas juba 1960ndate lõpus.

Sikk leiab, et ühiskond väärtustab maskuliinsust rohkem kui feminiinsust. „Euroopas on see natukene rohkem komplitseeritud kui Ameerika kontekstis – kui vaadata, millised on normatiivsed käitumislaadid meestele ja millised naistele.“ Kindlasti on seal vahe sees, ent üldjoontes näeb Sikk hegemoonilist maskuliinsust kehtimas ka Euroopa ja Eesti kontekstis.

Mis puutub geimeestesse, on nemad oma maskuliinsuses ja selle väljendamises eneseteadlikumad kui heteromehed. „Üheti seetõttu, et ühiskond sunnib neid selleks: kas ikka ollakse piisavalt mees ja väliselt maskuliinne viisil, mis oleks ühiskonnas aktsepteeritav,“ seletab Sikk. Küll aga ei ole sellist maskuliinsus-feminiinsus skaalat, millel oleks isikuomaduste ja eneseväljenduse mõistes lineaarne üleminek ühelt teisele. See skaala on kultuuriliselt ja eri kontekstides erinev.

Ideaalse gei stereotüüp

Olen oma eakaaslaste ehk 20ndates noorte seltskondades lahanud gei- ja LGBTQ-kultuuri temaatikat Eesti kontekstis. Kui rääkida geimeestest ja sellest, kuidas nad end praegusel ajal presenteerivad, lahknevad minu tutvusringkonna arvamused täielikult. Ühed leiavad, et tänapäeval on in see n-ö toksiline maskuliinsus, mille poole näivad mehed enese presenteerimisel pürgivat. Teised aga leiavad oma gei-tuttavate näitel, kuidas nood on viimasel ajal justkui õide puhkenud ning oma feminiinsete omaduste väljendamisel ollakse vahetumad ja enesekindlamad kui kunagi varem.

Sikk arvab, et ideaal-gei stereotüüp, mille poole näivad geimehed sotsiaalse surve tõttu pürgivat, kaldub praegu globaalselt olema pigem maskuliinne mees. Küll aga sõltub see asjaolust, kuidas me maskuliinsust defineerime. „Kui mees on gei, omistatakse talle automaatselt feminiinseid jooni,“ seletab Sikk tendentsi, et üldsus näeb geimehi enamasti heteromeestest naiselikemana. „Sooidentiteet ja seksuaalne orientatsioon on aga kaks eri asja,“ seletab Sikk.

Inimesed kalduvad arvama, et normid – ka need, mis puudutavad sooidentiteeti ja seksuaalsust – laienevad iseenesestmõistetavalt ja ühtmoodi kõigile. „Tegelikult on aga normid konstrueeritud, pidades eelkõige silmas mehi. Elame patriarhaalses ühiskonnas,“ tõdeb Sikk. Patriarhaalsus kipub väljenduma väga erinevates kontekstides, alates materiaalkultuurist ja kõigest, mis meid ümbritseb ning lõpetades sellega, kuidas on organiseeritud meie igapäevakeskkond.

LGBTQ-kultuur Eestis

Helis Sikk arvab, et LGBTQ-kultuuri normaliseerumiseni on Eestil veel pikk maa minna. Üks oluline põhjus peitub sovetiajas, mil gei-identiteeti maha suruti. Tolle põlvkonna suhtumised gei-temaatikasse on üldjuhul tagurlikud tänini. See pärand ilmneb näiteks kommentaariumides, kui soorollide teemal avaldatakse arvamust. „On depressiivne, kui homofoobne ja šovinistlik suhtumine meil valitseb,“ tunnistab Sikk.

Nüüd näeb Sikk lootust noortel inimestel, kes võiksid Eesti kultuurimaastikku, arusaamu ja seadusi muuta. „Kui vaatad endast väljapoole ja ei näe end mitte kusagilt vastu peegeldamas, on see ju üksildane tunne,“ arvab ta ning lisab, et positiivsed representatsioonid ja eeskujud võiksid aidata LGBTQ-kultuuri normaliseerumisele kaasa. „See on teie, kahekümneaastaste kätes,“ lõpetab Helis Sikk jutu.

*Sotsiaalteadlased näevad toksilise maskuliinsusena tänapäeva Ameerika ja Euroopa ühiskonnas kehtivaid traditsioonilisi meeste käitumismudeleid, millega seostatakse kahjulikke sotsiaalseid ja psühholoogilisi mõjusid. Toksilise maskuliinsuse normide hulgas on näiteks domineeriv käitumine, äärmuslik enesekindlus ja emotsioonide mahasurumine. – A.K.

Andri Küüts on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala. Ta on väljaande Neljas Dimensioon toimetaja ning päevatööd teeb Eesti Maaülikoolis kommunikatsioonispetsialist-veebihaldurina. Soovitab tutvuda Mark Mansoni elukäsitlusega.