22. aprilli Kuku raadio saates „Olukorrast ajakirjanduses” ütles Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, et Müürileht on parteipoliitiline väljaanne, ja Facebookis on ta varem kommenteerinud, et Müürilehele kirjutamine on kommunismiflirt (sic!).
Olukorras, kus Eesti juhtiva päevalehe vastsele peatoimetajale endale heidetakse ette parteipoliitika kannupoisiks olemist, võiks ju oodata märksa sügavamat süvenemist, aga ei. Alles aprilli alguses oli Helme ise sunnitud tunnistama, et Postimehe juhtkiri, mille sõnastust hiljem veebiväljaandes muudeti ning milles ei suudetud oma sümpaatiaid uue võimuliidu vastu vaka all hoida, oli hinnanguline ja küsimusi tekitav. Kõnealuse raadiosaate toimumisega samal päeval teatas aga peatoimetajaga tekkinud erimeelsuste tõttu Postimehest lahkumisest ajakirjanik Vilja Kiisler, kes oli teadupärast hambus peamiselt EKRE poliitikutel ja nende propagandakanalitel. Siinkohal oleks paslik küsida, et kui Postimehe peatoimetaja ise kriitikat neoliberalismi suunal silmagi pilgutamata kommunismiihaluseks tituleerib ja varmalt parteipoliitikaga seob, siis miks peaks keegi teine Postimehes toimuvasse kuidagi leebemalt või mõistvamalt suhtuma. Kui võtta Peeter Helme algatusel lähemalt vaatluse alla eesti ajakirjanduse seotus parteipoliitikaga, siis pole mingi saladus, et Postimehe omanik on Isamaa liige ja suurtoetaja Margus Linnamäe, kelle kohta on teada, et ta ei pea paljuks sekkuda ka Postimehe toimetuse töösse eesmärgiga kujundada sellest konservatiivse maailmavaate lipulaev. Sellel kaalutlusel kutsuti Postimehes ellu lisaleht ja rubriik „Meie Eesti”. Siiani pole suudetud hajutada ka kahtlusi, et Isamaa viimaste valimiste peamised reklaamikanalid – Eesti Meedia kontserni kuuluvad Postimees ja Kanal 2 – tegid erakonnale soodustusi. Nii et kui Postimehe peatoimetaja südamemureks on ajakirjanduse seotus parteipoliitikaga, võiks ta alustada tööd kõigepealt oma kapsaaias veidi hoolikamalt ringivaatamisest.
Kriitilist seisukohta Müürilehe suhtes on väljendanud varem muidugi ka Ekspress Grupi omanik Hans H. Luik, kes rõhutas aga sealjuures sõnavabadusele apelleerides, et „Müürilehe marksistidel tuleb siiski kõneleda lasta”. Olgugi et ka Luige toonane sõnavõtt oli hinnanguline, on oluline tähele panna, et tolle meediamaja suuromanikul on siiski selge arusaam ajakirjandus- ja sõnavabadusest ning erinevalt Linnamäest ei tõmba ta halli kardinalina niite, vaid esitab oma arusaamu arvamusartiklites. Muide, ei saa väita, et Müürilehe toimetus suhtub kriitikasse kuidagi ükskõikselt, aga siin ei ole võimalik siiski mööda vaadata ka tõigast, et ei leidu ühtegi ajalehte, kellele ei heidetaks ette nn ideoloogilist kallutatust. Taolise kriitika puhul tasub vaadata ka ajakirjandusvälja maailmavaatelisust laiemalt ning üksik väljaanne või ajakirjanik võib sellisest perspektiivist hoopis ühiskonnas levivatele ideedele tasakaalustavaks jõuks osutuda. Olen enam kui veendunud, et Vilja Kiisler konstrueeris oma sõnumit väga teadlikult ja professionaalselt ning valis sellest lähtuvalt ka vastava terava stiili. Tuleb tähele panna, et ebasobiva sõnumiga ajakirjanike marginaliseerimine on poliitiline relv ja juba äärmusliku kuvandiga ajakirjanikku pole raske tema kohalt lahti kangutada. Hirm sotsiaalse tõrjumise, aga ka töökoha kaotamise ees loob omakorda soodsa pinnase ajakirjanike enesetsensuuriks.
Terve ühiskonna toimimise alus on mõtteviiside paljusus ja pidev arutelu nende üle, aga samaväärselt tuleb vaenukõne praktiseerivaid, faktidega manipuleerivaid või lausa valet kõnelevaid poliitikuid, ettevõtjaid ja teisi mõjukaid inimesi nende väljaütlemiste ning tegude tõttu avalikkuses järjepidevalt liistule tõmmata. Selline ajakirjandus on palju olulisem kui omamehelik õlale patsutav mõmisemine kuskil raadioeetris, nagu juhtus ka tolles nimetatud „Olukorrast ajakirjanduses” saates, kus Peeter Helme esinemas käis, või mida näikse eelistavat ka ERRi juhatuse liikmed, kes püüdsid Ahto Lobjakale enesetsensuuri peale suruda, mistõttu too ei jätka R2-s „Olukorrast riigis” saatejuhina. Teravate teemade mahavaikimine ja nende tõstatajate diskrimineerimine ajakirjanduses ei aita lappida kinni ühiskonnas tekkinud lõhesid, vaid süvendavad neid veelgi. Olukorras, kus kogu läänemaailmas pead tõstnud parempopulistlikud poliitilised jõud on asunud süsteemselt nende suhtes kriitilisi ajakirjanikke marginaliseerima, ei kujuta Eesti demokraatiale tõelist ohtu hetkel ühegi ajakirjaniku stiil, vaid meediajuhtide ähmane arusaam ajakirjandus- ja sõnavabadusest ning selgrootus nende väärtuste eest seismisel.
Helen Tammemäe, peatoimetaja
Käesoleva nädala lõpus ilmub Müürilehe sõnavabaduse erinumber. Teemaleht võtab muu hulgas põhjalikult vaatluse alla poliitkorrektsuse, vaenukõne ning avab mõisteid „no-platforming” ja „deplatforming”. Värske lehe saab soetada hästivarustatud Lehepunkti müügikohtadest üle Eesti. Vaata lähemalt siit.
