Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Halvim, mida praegu teha, on meeleheitele alla vanduda või mõelda, et meid see ei puuduta.
Elame liigagi huvitaval ajal ja psühholoogiline atmosfäär on valdavalt pinev. Peamiselt teeb nii sise- kui ka välispoliitilisi rohmakaid ja hävituslikke otsuseid president Donald Trump – nende ebakindel kaja kostab aga siinsessegi maailmanurka. Mitmed ennustasid, et Trumpi uus valitsemisaeg tuleb kordades hullem kui eelmine. Härra president ongi näidanud oma ausamat ja kurjemat palet – viimati raputas läänemaailma Zelenskõi, Trumpi ja asepresident JD Vance’i vahel ovaalkabinetis toimunu. Tõsi, suur osa avalikkusest arvab, et tegu oli häbiväärse kiusamise ja alandamisega, mis on kõige muu kõrval ka piinlik. Selle tulemusena vohavad meemid ja sketšid, mis viskavad nalja just Trumpi üle. Huumor on küll võimas tööriist, pakkudes ses peadpööritavas igapäevas näiteks lohutust, ent ei maksa unustada, et tolategemine ei ole kahjutu ja Trumpi mõju tuleks võtta tõsiselt. Nagu The New Yorkeri kolumnist Susan Glasser hiljuti välja tõi, ei ole kahtlustki, et Trump power-trip’ib nagu ei kunagi varem ja seda toidavad teda ümbritsevate inimeste matsakad meelitused, mis on talle ilmselgelt mokkamööda. Vabariiklased on näiteks käinud välja mõtte lisada kalendrisse Trumpist inspireeritud riigipüha ja panna ta oranž näolapp 100-dollarilisele rahatähele. Seega pole ime, et meelitamismänguga kaasa minemata jätmine ovaalkabinetis ajas Trumpil ja ta kaaskondlastel harja punaseks – kuidas Zelenskõi julges?! Aitäh ei ütle ja ise veel niimoodi riides! Glasser osutab, et on naiivne loota, justkui selle kaose – võttes arvesse muidugi kõike, mida Trump on vaid nädalatega teinud, sh transinimeste õiguste piiramine, ajakirjandusvabadusse sekkumine, kliimameetmete tagasilükkamine, dokumentideta immigrantide riigist väljasaatmine jne – kokkulappimine on nelja aasta pärast lihtne ja valutu. Ta küsib, miks ameeriklased tänavatel ei ole.
Raamatu „How to Stop Fascism”[1] autor Paul Mason rõhutabki, et „lihtsaim viis fašismi peatamiseks on panna oma keha – mitte oma veebiavatar – fašistide ja nende eesmärgi vahele” (lk 19). Tema sõnul on praegusaegse fašismi kese klaar: etnilist enamust on kujutatud multikultuursuse ja migratsiooni ohvritena; arvatakse, et feminism ja vähemuste õigused tuleks kuu peale saata; leitakse, et teadus ja meedia pole usaldusväärsed ning et demokraatia ei toimi ja tuleks millegagi asendada, taastada „endisaegne suurus” jne. (lk 12) Masoni arvates vajame sellele vaenulikule utoopiale elavat alternatiivi ja saame tuua fašismivastasuse igapäevaellu kas või pidevalt rõhutades, et oleme rassismi, misogüünia ja fašismi vastased. Saame astuda vestlusesse rassistliku taksojuhi või trumpistist sugulasega sünnipäevalauas kartulisalatikausi taga. Kaitstes valjuhäälselt vähemusi, võttes sõna, korraldades proteste ja vastuproteste ning osaledes neil oma kehaga, on võimalik astuda samme fašismi vastu.
Trumpi eelmisel ametiajal oli tema uljaste sõnavõttude ja retoorika mõju Eesti sisepoliitikale käegakatsutavam, muidugi oli siis ka EKRE mõnda aega valitsuses. Ent nüüdki tasub valvel olla, sest kuigi EKRE on küll osati murenenud, on erakonna poliitikute sõnavõtud ja kihutuskõned jätkuvalt murettekitavad, nende trumpism ei ole küll peavoolumeedias pidevalt kohal, mõjudes seetõttu varjatuna, ent see eksisteerib endiselt ja on jõulisemgi kui varem. Seetõttu on oluline olla kursis, jälgida, mida öeldakse ja kuidas öeldakse. Netti Nüganen toob Mariliis Mõttusele antud usutluses välja, et eestlastele omane eskapism ja rahu otsimine ei ole globaliseerunud maailmas põhjendatud. Nõustun, et peame hoidma kätt pulsil ja seepärast on mulle tulnud üllatusena, kui mõned lähikondlased on teatanud, et nad on lõpetanud igasuguse uudiste lugemise. Tõsi, mõningane paast teeb head, ent õnnis teadmatus tundub mulle kohati isegi ohtlik.
On teada, et üha suurem osa meediatarbimisest on kolinud sotsiaalmeediasse ning et eriti haavatavad on valeinfo ja propaganda suhtes noored mehed, kes kalduvad aina enam paremäärmuslusse. Just seda kinnitas ka Katarina Budrik Müürilehe jaanuarinumbris. Selles numbris toob Budrik jätkutekstis välja, et üks viis, kuidas peatada demokraatia nõrgenemine lääneriikides, on suurendada koolides ühiskonnaõpetuse tundide mahtu. Praegu on meie gümnaasiumites riikliku õppekava kohaselt kohustuslikke ühiskonnaõpetuse kursusi pelgalt kaks, samal ajal kui näiteks kehalist kasvatust on viis kursust. Ühiskonnaõpetus on selgelt seotud demokraatia jätkusuutlikkusega, mida on ses ühe demokraatliku suurriigi autokraatiasse kalduvas ajas aina enam tarvis.
Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Mulle näib, et halvim, mida praegu teha, on käed üles tõsta ja meeleheitele alla vanduda, infot eirata, mõelda, et meid see ei puuduta. Usun, et ka võitluses kohaliku fašismijuurika vastu – isegi kui see on praegu ehk pisut rohkem peidus – aitavad igaühe pisikesed sammud.
Helena Aadli, kultuuritoimetaja
[1] Mason, P. 2021. How to stop fascism: History, ideology, resistance. Penguin UK.
