Kalli Talonpoika – Kuidas me saame üle vee? (Degenerate Underground, 2026)

Kui oleksin veel 14, siis Kalli bänd võiks tõesti olla minu elu.

Kui oleksin veel 14, siis Kalli bänd võiks tõesti olla minu elu.

★★★★★

Kui Kalli Talonpoika uue albumi „Kuidas me saame üle vee?” pealkiri ning lüürika poleks eestikeelsed, võiks esmalt arvata, et tegemist on kuskilt Dischord Recordsi ilmatust reservist päevavalgele ilmunud post-hardcore’i kuldajastu albumiga. Ent keset suvekuumust välja antud Kalli Talonpoika sooloprojekti kuusteist lugu kõlavad nii sõnade kui ka produktsiooni poolest niivõrd kodukootuna, et mõjuvad lausa ehmatavalt – kas Eestis tohib nõnda head kraami justkui niisama teha? Enesekindlus, mis albumi melodramaatilistest pooridest välja voolab, on lausa aukartust tekitav. Muidugi ei ole sellise albumi tegemine lihtsalt „stuudiosse-ning-päevaga-linti-paugutada” ettevõtmine, kuid teost ühendav kõikehõlmav visioon tekitab tunde, nagu see kauamängiv oleks läbi mõne aegruumis oleva augu siia universumisse kukkunud ja täiuslikult maandunud.

Muusikaliselt on plaat selgelt võrreldav juba mainitud Dischordi raskekaallastega – suur osa albumist võiks tunda end koduselt Embrace’i või Rites of Springi laulude panteonis. Kuid tegemist pole vaid pelga järeltulijaga ning siit leiab sugemeid ka muudest liikumistest. Närviline kitarritöö meenutab Treepeople’i stiilis altrokki, surmtõsised vaiksed momendid Metro Luminali parimaid hetki, mõned crescendo’d isegi black metal’it. Otsus liikuda eestikeelsete tekstide peale annab albumile veelgi rohkem vahetut siirust, mis on sellises žanris ülioluline. Kogu kompott ei jää peatselt vanaks, kui seda ei-tea-mitmendat korda kodus arvutitoolil õõtsudes kuulata; jääb vaid ette kujutada, millise energiaga neid palasid laivis mängitakse. Külm ning antikommertslik produktsioon paneb veel rohkem tundma, et kuulad midagi erilist. Igatahes – ning mõtlen seda vaid täieliku komplimendina –, kui oleksin veel 14, siis Kalli bänd võiks tõesti olla minu elu.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Oumeen – Näitus (2026)

Oumeen – Näitus (2026)

„Telekas sisse, „Nurgakivi” juba käib!” teavitab Timo Tiivas alias Oumeen tänavu septembris ilmunud albumil „Näitus”. Nostalgilist 2000. aastate telekavahtimise atmosfääri albumi kõlapilt esile ka kutsub, silme ette kangastuvad välismaised noortesaated ning relvituks tegevalt cool’id reklaamid. Oumeeni garaažirokilik toon on soe, hooletu ja elav. Ning hirmus…
Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Nagu ka muidu, on seda lühialbumit keeruline žanriliselt ühte kasti panna, kuid on ilmne, et selle reliisiga tahab Luurel Varas tabada tantsupõrandat.
★★★☆☆
Luurel Varas õnnistab meid tänavu juba kolmanda plaadiga. Aasta algul pani ta välja EP „Crank” ja suvel väljastas ta oma kaheksanda(!)…
Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Üldiselt ajavad liiga osavad ja haritud muusikud mind närvi. Mis te eputate siin, minge tehke oma osavat ja haritud muusikat kuskil pimedas toas teki all, mitte minu laste ees! Mamu Thao puhul aga ei teki mul kiusatust neid silma-kõrva alt ära kupatada, mängigu nad…
Müürileht