Viljandi uutele linnakaartidele on märgitud kaltsukate asukohad, mida on omajagu. Neid kammides leiab imepäraseid asju, mille funktsiooni on võimatu aimata. Nii on ka kunstiteostega. Mis elu elavad „kasutatud“ kunstiteosed, käisid Viljandi peal uurimas Laineli Parrest ja Mari Vallikivi koos fotograafi Kevin Kohjusega.

Võib leida halbu ja häid reprosid tuntud ja tundmatutest kunstiteostest, maalivabrikute toodangut, vildikatega värvitud pildiraamatute lehti, tikitud pilte, raamitud vintage-afišše, Vahitorni-laadseid pildikesi ning ka ühe kuldse sildi ja paksu raamiga põdramaal-valgusti. Nagu üksikud õnnelikud leiavad kasutatud riiete taskutest raha, võib teise ringi poodides otsa komistada mõnele hinnalisele kunstiteosele, mille hind on tavaliselt pildipinna suuruse või raami paksuse järgi määratud ega erine ülejäänutest. Mida ikkagi peale hakata kõigi nende miljonite ja miljonite maailmas loodud keskpäraste ja kehvade kunstiteostega ning nende reprodega? Kuulutada probleemprügiks või jätta elama? Viljandis, kus on valdavalt Skandinaavia päritolu teosed, veendusime, et hüljatud kunstiteoste turvakodusse tasub kindlasti aeg-ajalt sisse astuda ja vaadata, kuidas neil seal läheb.

Fotod: Kevin Kohjus

Mari Vallikivi on kunstiteadlane, kes on alates 2003. aastast juhatanud peaasjalikult Viljandis Kondase Keskust. Ta on kureerinud näituseid Viljandi Linnagaleriis ja Kondase Keskuses, uurinud autsaiderkunsti ning alates 2004. aastast teostanud välitöid Eestis uurimaks erivajadustega inimeste, naivistide ja harrastuskunstnike loomingut.

Laineli Parrest on õppinud EKA interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuris, toimetanud performance’i-kunstniku ja restauraatorina. Kuid ühteaegu on ta ka galerist, kunstikooli õpetaja ja Viljandis ringisahmerdaja.