Tartu uulitsatel ristsed saanud tänavakunstnik Edward von Lõngus on oma teostega liikunud hiljuti laia maailma vallutama, kuid jäänud siiski ka Maarjamaa seintele truuks. Viljandi kunstifestivalil QQ saab 1.–3. septembrini Vilma maja hoovis jälgida tänavakunstnikke aktsioonis.

Edward von Lõngus ööpimeduses Brüsseli tänaval. Foto: Ruudu Rahumaru

Edward von Lõngus ööpimeduses Brüsseli tänaval. Foto: Ruudu Rahumaru

Alles olid Brüsselis, edasi plaanid olla Roomas, Helsingis ja Berliinis. Milline on tänavakunstniku argipäev?
Praeguses globaalmaailmas ei tunne ma erilist vahet, kas Tallinn või Brüssel või Rooma. Euroopa tundub juba omaenda tagaõuena. Tööpõllu laiendamine oli sellest lähtuvalt loogiline samm. Tänavakunstniku argipäev on hoolimata selle valdkonna romantiseeritusest täidetud samasuguse tööga nagu teistelgi. Praegu valmistame ette ja viime läbi välismissioone. Õnneks on mul väga tugev tiim, kes seda kõike hallata aitab.

Mis on Sinu jaoks tänavakunst täna? Kui 20. sajandil rääkisime grafitist ja 21. sajandil räägime tänavakunstist, siis millest räägime 22. sajandil?
Toimuva perioodistamine-sildistamine jäägu tuleviku kunstiajaloolaste hooleks. Olevikupositsioonil neis protsessides osaledes on samaaegne objektiivne analüüs suhteliselt võimatu. Tänavakunst oma praegusel kujul tekkis paradoksaalselt tänu internetile, mis võimaldas kohaspetsiifilist loomingut laia maailmaga jagada. Kui praeguseid tehnoloogilisi arenguid pidi edasi mõelda, siis liitreaalsusel põhinev kunst tundubki loogilise järgmise sammuna. Aga eks me näe.

Mis Sa arvad, kui palju rohkem tuntum Sa oled tänu sellele, et oled isikuna tundmatu?
Iga kunstnik defineerub lõppkokkuvõttes oma teoste kogumina. Edward von Lõnguse identiteet esindab sedasama ideed. Oluline pole mitte isik, vaid looming. Indiviid on omakorda ühiskonna looming. EvL on spetsiifiliste kultuurievolutsiooniliste tingimuste tulem, kes poleks saanud üheski teises aegruumi punktis sellisel kujul tekkida. Minu kunst seisneb olemasoleva kultuuriruumi tagasipeegeldamises teatava nurga alt, ning peegel on seda efektiivsem, mida vähem teda ennast näha on.

Hiljuti ilmus ajalehes Postimees Janar Ala artikkel „Riik tahab olla cool”. Kuidas artiklit kommenteerid?
See ongi riigist väga cool, kui ta toetab ühe tänavakunstniku hullu plaani terve Euroopa üle värvida. Ausalt öeldes olin ma väga üllatunud, kui EV minu vallutusplaanidele oma toetuse andis. Ma ei tea ühtegi teist riiki maailmas, kes oleks midagi sellist julgenud teha.

Kes on need kolm tänavakunstnikku Eestis ja maailmas, kellel Sina silma peal hoiad?
Banksy on väga elementaarne vastus, kuid ei saa siiski mainimata jätta. Tal on õnnestunud mängu mängida kompromissitult kõrgeimal võimalikul tasemel. Muus osas meeldivad mulle need kunstnikud, kes näevad tänavat mänguvahendina. Oakoak näiteks on äärmiselt leidlik tänavaelementide ümbermõtestaja. Eesti kunstnikest on väga omanäoline Kairo, kes toimetab tänavatel traditsioonilise maalikunsti tehnikatega.