Vestlus rakkudest ja rakukoest, indiviidist ja kogukonnast, empaatiatreeningust, pühast vihast, magneesiumisoolast, kollektiivsest enesehoolest ning lõpuks sellest, kas rahu on võimalik.

Oleme juba kaheksa aastat bestikad olnud. Kohtusime riigikaitselaagris, valvasime öösiti koos lõket, saime sõpradeks ja mõistsime, et meile meeldib maailma üle mõtiskleda, lihtsalt mitte üksipäini. Viimased viis aastat oleme elanud eri riikides, koos ja eraldi palju ringi reisinud ning teineteisest kaugel viibides pidanud maha pikki telefonikõnesid. Augusti keskpaigas helistasime, et arutleda küsimuse üle, mida tähendab meie jaoks kollektivism.

Inge: Kas sa mäletad, millal see oli, kui teadlikumalt kollektivismi teemal arutlema hakkasime?

Anette: Ma arvan, et see oli kuskil paar aastat tagasi. Mäletan, et tulime baka kolmanda aasta talvel Manchesterist ja Tartust Tallinnasse kokku ning igast teisest vestlusest käis ühtäkki läbi tunnetus, et modernne läänelik elukäsitlus on altar individualismile. Mulle tundub, et mõtted kollektivismi teemal said ennekõike alguse, et vastanduda vägivallale, mis ühtäkki ühiskonna lummuse kaotanud ja lihast puhtaks nülitud alasti skeletilt vastu vaatas – toimetulek üleilmse pandeemiaga, sõjad, parempopulistide edu poliitilisel areenil, kliimakriis ja liikide kadu, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, vaimse tervise kriis jne. Oli selge, et need eurotsentristlikud ja kapitalistlikud lubadused maailma lõputust progressist on üks suur valge vale ning üksinda selle vale vastu ei saa. On tarvis kollektiivset tegutsemist. 

Inge: Jaa, see oli ka aeg, kui korraldasime Biotoopia kunstipäeva ning olime ümbritsetud aruteludest ja praktikatest, mis kandsid endas tugevat ökoloogilist perspektiivi ja kriitikat antropotsentrismi suunal. Pealisküsimuseks sai inimese paigutamine liikideülesesse kollektiivsesse võrgustikku, oma kitsaste ontoloogiliste piiride laiemaks venitamine ja nihestamine. 

Aga ma arvan, et esimene kord, kui mina kollektivismist mõtlema hakkasin, oli millalgi neuroteadust õppides. Vaatasin inimaju ja pidin analüüsima eri rakke – igal keemilisel ühendil, rakul ja koel tundus olevat ühine pealisülesanne, milleks on tervikorganismi võimalikult efektiivse koostöö käigus toimima panek. Need mõtted olid tol hetkel muidugi palju tooremad, umbes et aa, üks rakk ei moodusta veel südant, aga no miljon lihasrakku juba moodustavad süsteemi, mis saab hakata verd pumpama. Et rakul kui üksikosal ei ole seda võimekust, aga „tervik on suurem kui osade kogusumma”. Ja inimest poleks olemas, kui miljonid mikro- ja makroolendid kollektiivselt koostööd ei teeks.

Inge: „Kollektivism on inimeste koostegutsemine, mis toimub teatavas piiritletud kontekstis ning jagatud eesmärgi korral.”

Anette: Nii tore, et see teema praegu üles tuleb! Minu jaoks oli semiootikat õppides üheks suurimaks heurekaks kokkupuude Juri Lotmani tekstidega, mis kõrvutavad kultuuri toimimist ja semiosfääri füüsikast tuntud iseorganiseeruvate komplekssüsteemidega. Ma olin nii võlutud sellest taipamisest, kuidas kõiki maailmas eksisteerivaid fenomene saab vaadelda emergentsena – nende olemasolule on eelnenud ühe ja teise ja kolmanda fenomeni ristumine või lõimumine, mis on seejärel sünnitanud selle miski uue. Ka kultuuri võib käsitleda dünaamilise süsteemina, mis loob end kogu aeg üha uuesti, ning mistahes ajaloosündmuste kulg mõjutab semiootilise tervikorganismi toimimist. Kultuur on kollektiivne ja igavene vormumine. 

Inge: Need esimesed mõtted kollektivismi teemal tulid meie mõlema jaoks vist vägagi sellise hurraa-emotsiooni pealt – et see ju ongi maailma üldine alustala ning lahendus kõikidele võimalikele probleemidele! Nüüdseks on see kõik ehk veidi kihilisemaks ja keerukamaks muutunud… 

Anette: Aga kuidas sa üldse kollektivismi oma praeguse arusaama kohaselt kirjeldaksid?

Inge: Kollektivism inimtasandil… see on inimeste koostegutsemine, mis toimub teatavas piiritletud kontekstis ning jagatud eesmärgi korral. Mulle tundub, et kollektivismi üheks omaduseks on teatav suunitletus – kas jagatud igapäevane toimetulek, mõne ühise sihi nimel tegutsemine või koostöö kriitilistes olukordades. Ja see suunitletus peaks olema midagi muud ja laiemat kui puhtisiklik ambitsioon või agenda. Kollektivism ei ole ainult idee või aade, vaid jagatud tegevus. 

Anette: Minu jaoks on kollektivism muutunud ka omamoodi katusterminiks, mille alla kuuluvad sellised mõisted nagu solidaarsus, õiglus, võrdsus ning radikaalne empaatia. Ma tunnen, et kollektivism on oma olemuselt loomuldasa poliitiline ja selle alustalaks on paratamatult piiritletud sotsiaalne kontekst, kus inimestel on tarvis organiseeruda ja üksteisest hoolida. Ei piisa pelgalt inimeste paralleelsest tegutsemisest, vaid tarvilik on nende koostöö ja ühinemine. 

Anette: „Minu jaoks on kollektivism muutunud ka omamoodi katusterminiks, mille alla kuuluvad sellised mõisted nagu solidaarsus, õiglus, võrdsus ning radikaalne empaatia.”

Inge: Ahh, radikaalne empaatia, see on mu täielik lemmiksõnapaar! 

Anette: Sama! Ja ma arvan, et kollektivismi paljud avaldumisvormid toimivad väga kasuliku kognitiivse ja tegevusliku tööriistana, mis aitab tänapäevastele laia tasandi probleemidele otsa vaadata. Samas olen aga välja murdnud romantiseeritud ettekujutusest, nagu see oleks võluarstim kõigile sotsiaalpoliitilistele probleemidele.

Ja kollektivistlike ideede levimise varjukülgedest rääkides… Mind tohutult häirib see kollektivismi romantiseerimine, selle praktiseerimine ainuüksi mugavates ja steriilsetes tingimustes ning selle kattevarjus tegelikult isiklike – ja tihtilugu vägagi kapitalistlike – asjade ajamine. Keegi räägib sulle mingisugust kaunist sädelevat mulli kokku, aga see jääb ainult filosoofilisele või poeetilisele tasandile, oma sõnu päriselt ja eetiliselt praktiseerimata.

Inge: See on täielik new age capitalism. Kõik need retriidid ja töötoad, naiseliku ja meheliku energia äratamine, päikeseloojangusse loitsimine. Kõik räägivad armastusest ja headusest ja ühtsusest, aga õhtu lõppedes paneb üks inimene endale kopsaka summa taskusse. Minu jaoks ei ole see mingisugune kollektivism, see on konsumerism. Ning sellisel tegevusel puudub ka poliitiline mõõde. Olukord, kus tuleme oma parimas vormis, riietuses ja tujus lühikeseks ajaks kokku, on midagi hoopis teistsugust kui see, et õpime teisi inimesi tundma kas pikemaajalises suhtluses, kus ei ole võimalik esitleda end igal hetkel ideaalse inimesena, või siis ootamatustes, kus vajame üksteise abi. Või kui oleme ühiselt täidetud püha vihaga, mis paneb meid sama eesmärgi suunas tegutsema.

Anette: Küsimus, mis mind praegu kollektivismiga seoses eelkõige huvitab, on see, kuidas keerulistes olukordades iseendale ja teistele päriselt toeks olla. On väga sümpaatne, kuidas Audre Lorde kirjeldab enesehoolt kollektiivse ja poliitilise aktina, vastandudes peavoolus levinud enesehoolekultuurile, mille baasühikuks on enesesse suletud indiviid, kelle suust kõlab deviis „sinu heaolu on sinu enda kätes”. Millistest vähestest privilegeeritud kätest me siin õigupoolest räägime? 

Kollektiivne enesehool on aga arusaam sellest, et inimene paikneb oma keha ja psüühikaga alati teatavas sotsiaalses kontekstis ning tema „toimetulek” ei ole usinuse või laiskuse küsimus. Väga raske on kanda enda eest hoolt maailmas, kus on nii palju struktuurset ebavõrdsust. Inimene võib osata ükskõik kui hästi endaga toime tulla, endale ärevuse leevendamiseks õhtul magneesiumisoolaga jalavanni teha ning kaks tundi mediteerida, aga kui ta elab süsteemis, mis on kõigi oma vahenditega tema heaolu vastu, saab enesehoole nõudlusest poliitilise ignorantsuse ja silmakirjalikkuse käepikendus. 

Kollektiivne enesehool toetab inimest olukorras, kus poliitilised süsteemid teda alt veavad. Intersektsionaalsuse teadvustamine kasvatab empaatiat ning tahet end ümbritsevaid inimesi nende headel ja halbadel hetkedel toetada – täna hoiad sina minu kätt ja homme mina sinu ja me mõistame, et meie valu võrsub ühisest allikast. Käsi (p)aitab kätt. Ning ei, see ei ole kellegi isiklik psühhopatoloogia, kui õues käib sõda ja inimesel diagnoositakse ärevushäire. See ärevus ja paanika ei ole tema isiklik vastutus. 

Inge: „Kõik räägivad armastusest ja headusest ja ühtsusest, aga õhtu lõppedes paneb üks inimene endale kopsaka summa taskusse.”

Inge: Sellega haakub ka mõiste mutual aid, mis on juba palju aastakümneid anarhistliku liikumise kontekstis üheks keskseks terminiks ja praktikaks olnud, kuid jõudis pärast koroonaaega ka laiemasse teadvusesse. Ühe näitena meenub Facebooki grupp Host A Sister, mille liikmeteks on rohkem kui 700 000 naist üle maailma, kes otsivad ja pakuvad üksteisele öömaja, võõras riigis reisides seltsi ja tuge. Näen seal iga päev mõnd postitust stiilis „olen seitsmendat kuud lapseootel ning raha on vähe, kas keegi saaks mulle palun järgmisteks kuudeks kodu ja tuge pakkuda?”. Ning juba paari minutiga on seal alati keegi, kes reageerib ja abi pakub. Või kui Põhja-Ameerikas olid eelmisel aastal suured metsapõlengud, nägin päevas kümneid postitusi, millega kutsuti kannatanuid enda juurde elama. Ma ei ole kunagi näinud, et keegi seal grupis hätta jäetaks. Sellises abistavas maailmas tahangi elada!

Rebecca Solnit kirjeldab kriisisituatsioonides organiseerumist mõistega disaster collectivism, tuues näiteid olukordadest, kus väiksemad kogukonnad on suutnud spontaanselt tegutsedes suured katastroofid hästi üle elada. Solniti mõiste elite panic iseloomustab aga hoiakut ja olukorda, kus võimupositsioonidel olevad inimesed reageerivad kriisidele mitte rahva abistamise ja usaldusega, vaid hirmuga kaose ja masside ees. Tegelik elu on aga näidanud, et inimesed käituvad kriisiolukorras sageli solidaarselt, empaatiliselt, pakkudes toimivat kogukondlikku tuge.

Anette: Tunnen, et see individualistlik kultuuriruum, milles elame, sisendab meile alaliselt, et inimkannatus on justkui „loomulik paratamatus” ning teise inimese valu ei ole minu asi. Struktuurse ebavõrdsuse kontekstis ei ole kannatus tihtilugu aga mitte paratamatus, vaid seotud privileegi või selle puudumisega. See taipamine teeb väga kurvaks. Samas saan aga üha rohkem aru, et see tihtilugu valulik tundlikkus, millega elan, on igati normaalne ja tervislik psühholoogiline seisund – miski oleks väga valesti, kui näeksin kannatavat inimest ega tunneks selle üle sügavat kurbust. Kõige rohkem kardan isiklikku ja kollektiivset tömbistumist, hetke, kui valu on ümberringi nii palju, et me ei pane seda enam isegi tähele. Olen tihti olnud olukorras, kus tunnen kannatust nähes abitust, sest ei oska selle leevendamiseks midagi ette võtta, kuid vähim, mida sellisel juhul teha, on teist inimest siiski märgata ning seejuures oma abitust teadvustada. Otsustada, et ei, mu tundlikkus ei ole mul ees. Ta on väga õige koha peal.

Anette: „Kollektiivne enesehool on arusaam sellest, et inimene paikneb oma keha ja psüühikaga alati teatavas sotsiaalses kontekstis ning tema „toimetulek” ei ole usinuse või laiskuse küsimus.”

Inge: Mulle tundub, et empaatia puhul on küsimus eelkõige selles, kuidas seda inimesest juba varases eas mitte välja treenida. Võib-olla olen idealist, aga mina usun, et inimesel on igatine pädevus olla sõbralik, kaastundlik ja altruistliku loomuga liik. Äkki kirjutaks juba ümber selle narratiivi, mille kohaselt on inimese loomuseisund sõjapidamine, et inimelu on brutish, short ja nasty ning et „tugevamad jäävad ellu”. Bullshit! Kultuuriruumis, kus inimesed kasvavad üles uskumusega, et omakasu ja individualism on tee eduni, ei saagi imestada, kui nad hiljem koostööks valmis ei ole. 

Anette: Meenuvad Kalevi Kulli biosemiootikaloengud, kus ta ikka ja jälle rõhutas, et kõik põhilised elusolendite rühmad – bakterirakkudest hulkrakseteni välja – on tekkinud sümbioosi, mitte omavahelise sõja tulemusel. Niisamuti ka inimene. Koostöö ja grupikuuluvus on inimevolutsioonis ühed olulisimad eeldused isendi ellujäämiseks. Elades keset modernse maailma kõrgtehnoloogilisi infrastruktuure on „grupp” või „kogukond” võib-olla paljude jaoks abstraktne mõiste – pigem midagi nunnut ja sekundaarset, mitte eluks vajalikku… Ei tohiks aga unustada, et isegi maailmas, kus tooteid ja teenuseid ja inimlähedust on võimalik osta, on selle kõige tingimuseks siiski teiste inimeste olemasolu. Maailmakäsitlus, mille keskmes on üksinda ja eneseküllaselt funktsioneeriv indiviid, on lihtsalt ebatõene.

Inge: Selliselt väga laialt tasandilt vaadelduna on inimeksistents tõesti loomuldasa kollektiivset laadi… Aga mulle tundub, et mõte inimliigist kui hiiglaslikust kollektiivist on lihtsalt nii hoomamatult lai ja abstraktne, et sellega ei ole just lihtne tähenduslikku kontakti saavutada. 

Mõte naabrist, kellel on nimi ja nägu, on kollektivismist mõeldes ehk veidi tulemuslikum. Ja sellise isikliku käegakatsutava kogemuse kaudu selgub ka, et kuigi kollektivism kõlab tihtilugu teoorias lihtsa ja toreda asjana, on selle rakendamine tegelikult ikka päris keeruline. Teiste inimestega kõrvuti toimides on tarvis nii palju alandlikkust praktiseerida, osata oma ego ja isiklikku ambitsiooni taltsutada. Selgub, et kollektivism on tegelikult väga valulik protsess ning tähendab elukestvat õpet selles, kuidas eriarvamusel olevad inimesed võiksid kokku tulla ning sõbralikult koostööd teha. 

Anette: „Struktuurse ebavõrdsuse kontekstis ei ole kannatus tihtilugu mitte paratamatus, vaid seotud privileegi või selle puudumisega.”

Anette: Oskad sa ehk mõne näite tuua?

Inge: Isiklik kogemus: elan praegu Londonis koos 12 inimesega ühes vanas suures laohoones. Meie igapäevaelu toimib lihtsalt nii külg külje kõrval, et me peame oskama omavahel kompromisse teha, tekkinud konfliktid ära klaarida. Üksteise kõrval elamine on paratamatus ning me ei saa iga eriarvamuse järel kotte kokku pakkida ja ära kolida. See on sedalaadi piiritletud kontekst, mis nõuab üksteisega hakkamasaamist. Netikommentaariumis rabeleval Maiel ei ole nägu ega lugu ja temaga ei pea ilmselt kunagi kokku puutuma – sõima või lolliks. Aga kui Maie elab sinu kõrvaltoas ja te endale iga hommik köögis kõrvuti muna praete, siis on tarvis oma tegude ja mõtete eest vastutada. 

Olen mõistnud, et enamiku olukordi saab lahendada teist tähelepanelikult kuulates ja rahuliku mõistva meele abiga. Dialoogi pidamise oskus on pidev treening! Kõik need inimesed, kellega koos elan, ei pruugi olla mu sõbrad, kuid jagan nendega siiski ühist elu. 

Muidugi on ka äärmuslikke olukordi, kus keegi astub räigelt üle piiri ja leppimisele ei ole ruumi. Sest alati on suuri karaktereid, isiksusi, kes ei nõustu olema osa kollektiivsest tegutsemisest, kellel on kas nii tugev isiklik ambitsioon või kes eristuvad grupist drastiliselt oma mingite käitumuslike tunnuste poolest… Mis sa arvad, kuidas sellistes olukordades koostööd arendada?

Anette: Selle isikliku ja teistest tihtilugu ülesõitva ambitsiooni puhul… Jah, see on vast säärane omadus, mille juurpõhjused on niivõrd komplekssed, et võivad ulatuda nii ühiskondliku saavutamiskultuuri, lastetoa või neuroloogiliste eripäradeni. Erisuste puhul tundub aga oluline mõelda, et kollektivism ei tähenda ju samasust, kõigi individuaalsete omapärade eemaldamist ega vaadete või arvamuste unisooni. Samuti ei tähenda koostegutsemine seda, et selles puuduks rollide jagunemine, ühele või teisele ülesandele spetsialiseerumine või hierarhiline tööjaotus. Minu jaoks tähendab sõna „kollektiivsus” eelkõige olukorda, kus rühm indiviide tegutseb ühise eesmärgi nimel, seejuures üksteist austades ning kooseksisteerimise käigus paratamatult ilmnevaid lahkhelisid lahendades.

Inge: „Teiste inimestega kõrvuti toimides on tarvis nii palju alandlikkust praktiseerida, osata oma ego ja isiklikku ambitsiooni taltsutada.”

Ja kollektiivi osa olemine ei tähenda seda, et inimene lakkaks seejuures olemast indiviid. Pigem on tegemist indiviidide ühinemisega, mille koosmõjul tärkab suurem sotsiaalne organism. See on täpselt seesama osa ja terviku suhe, millest ennist rääkisime – rakk ei lakka olemast rakk, kui tekib rakukude. Nüüd on ta lihtsalt rakk, kes on osa rakukoest ning toimib viisil, mis oleks ühtaegu kasulik nii talle enesele kui ka koele. Ja olles osa sellest koest, peab ta ka mõistma, et isiklik ambitsioon, mis kahjustab kollektiivi, pöördub lõpuks varem või hiljem tema enese vastu. Lõputult laienev omakasu on vähkkasvaja. 

Inge: Jah. Minu tänane omakasul põhinev võit, mis ei võta arvesse terviku toimimist, võib tähendada meie kõigi homset kaotust. Jei! Helge. 

Anette: See kõik on natuke nagu küsida, et kas rahu on võimalik… aga ega vähemaga ei saa leppida ka. 

Anette Pärn on paberitega semiootik, kes seikles vahepeal neli kuud Kolumbias, õpib praegu CPPMis kaasaegset etenduskunsti ning on üheskoos Ingega TUBLI: auhinna looja. Instagram ja Substack: tubli_awarded. You are awarded!!

Inge Ivaste õppis Manchesteris neuroteadust, hääletas Kreekast Inglismaale, töötas superjahil ning sattus nüüd neljaks kuuks Hiina elama.