Üle 30-aastased inimesed vabast tahtest võõrastega elupinda jagamas ei ole Eestis kuigi sage nähtus, kuid sellisel elutsemisvormil on väljakutsete kõrval ka piisavalt eeliseid. 

Sahvris on sahvrilõhn ja köögis on gaasilõhn, köögis on lisaks veel vana puupliit, mille ust ma pole julgenud avada, ja trepikoja seinad on kaetud salapäraste märkidega (Mattias + Kristiina =). Sügisel oli gaasileke, aga sellest polnud hullu, sest köögiaken on niikuinii katki. Vahel ma istun vannitoas ja pesen hambaid ning proovin aru saada, kas hääled köögis tulevad raadiost või on kellelgi hommikused külalised. Koju saabudes ei tea ma kunagi, mida oodata. Elan koos võõraste inimestega. Kui ema mul esimest korda külas käis, hakkas ta nutma. Kui ma talvel oma korterikaaslase järelt koristasin, hakkasin nutma. Ma olen siin elanud poolteist aastat ja endiselt juhtub, et avastan midagi uut. Praeahi tegelikult töötab. Korteril on viis või kuus eri haisu, mille tugevus sõltub ilmast ja tuule suunast, ma pole nende allikaid tuvastanud. Need võõrad, kellega koos elan, ajavad mind tihti närvi. Aga kui ma tulen õhtul hilja koju ja näen, et kõikides tubades põleb valgus, et kõik on kodus, on hea tunne.

Privaatne ja jagatud inimene

Kui ma mõni aasta tagasi kodust välja kolisin, et ühetoalist korterit üürida, siis läksin hüpoteesiga, et inimene ei peaks üksinda elama. Vähemalt mitte juhul, kui see inimene olen mina. Pikas perspektiivis. Mõnda aega kindlasti, esiteks on see õpetlik kogemus ja teiseks on väga meeldiv, kui kõik asjad on õiges kohas ja keegi ei sega. Aga mulle tundub, et kui kümme aastat järjest on kõik asjad õiges kohas ja keegi kunagi ei sega, muutub inimene veidrikuks. Paindlikkus kaob. Teiste inimestega koos elamine pakub lõputult võimalusi paindlikkuse ja kohanemisvõime harjutamiseks. Korterikaaslased meenutavad üksteisele iga päev – kas tahtlikult või tahtmata –, et ühe inimese arusaam vaikusest ja puhtusest ei ole universaalne ja see on okei. Et on mitu õiget viisi köögi koristamiseks. Et tegelikult on (päriselt ka!) päris mõnus jääda magama nii, et kõrvaltoas on väike pidu – nagu väiksena, kui vanematel olid külalised ja pärlendav jutuvada magava lapseni kostis. Lisaks on teistega koos elades kindel, et kui ma näiteks vannitoas libisen ja jalaluu murran, leitakse mind varem kui kuue kuu pärast.

Kui ema mul esimest korda külas käis, hakkas ta nutma. Kui ma talvel oma korterikaaslase järelt koristasin, hakkasin nutma.

Minu üksielamiseksperimendile järgnes eksperiment ühiskorteris. Seisin silmitsi suure sopilise korteri ning kolme võhivõõra inimesega, kõigil omad harjumused, eelistused ja rütmid. Ja lihast ja luust korterikaaslaste kõrval on mul tulnud tegemist teha ka oma toa endiste elanikega. Keegi on valinud tumepruuni tapeedi, keegi on riputanud lakke gloobuse, keegi on poetanud magamistoa radiaatori taha kaks 20 cm pikkust naela. Vahel juurdlen, kui palju selle korteri võtmeid linna peal leidub? Siin toas on elanud inimesed eri ajal, kuid oma eludes samas punktis – vahel ma mõtlen nii ja tunnen, kuidas kõik need erinevad elud mu toas korraga toimuvad. Põnev on muuta seda ruumi oma toaks, jättes samas alles ka eelmiste elanike toad. Sama põnev on vaadelda kõrvalruumide asukaid, imestada, kui kaua võib üks inimene suuta prügi mitte välja viia, rõõmustada nende hetkede üle, kui vahel kõik korraga hommikul köögis toimetada tahavad ja tekib pundar. Huvitav on õppida koduses keskkonnas tundma inimesi, kellega sind justkui miski ei seo. Ja eriti huvitav on nendega siis väljaspool kodu kohtuda. Hiljuti sain teada, et see, kes magab minust mõne meetri kaugusel teisel pool seina ja alatasa vett keedab, ei joogi teed, vaid niisama kuuma vett. Aga see selgus juhuslikult Burger Boxis, mitte kodus.

Kes me siis õigupoolest oleme? Võõrad enam mitte, aga sõbrad on ka palju öeldud. Kohtume hommikuti ja õhtuti köögis ja vannitoas. Räägime natuke sellest ja tollest, ilmast ja korteris elavast koerast ja tööst, vahel sellest, mida keegi teinud või näinud on. Aga ega ma tegelikult ei tea, kuidas teistel läheb, mis neile meeldib või kes nende sõbrad on. Tean ainult, mida nad söövad, mis kell magama lähevad ja mis hambapastat eelistavad. Olen mõelnud, et võib-olla on asi selles, et me ei ela välismaal ning, nagu mu ema kord tabavalt ütles, ega ma nii hirmus noor ka enam pole. See tähendab, et meil kõigil on Tallinnas piisavalt palju tegemist, inimesi ja elu, et mitte otsida korterikaaslaste seltskonda. Kui ma satuks samade inimestega koos elama kuskil mujal kui oma kodulinnas, siis küllap me tegeleks rohkem selle ühisosaga, mis meil kahtlemata on, käiks koos kinos ja toidupoes ja matkamas, jagaks rohkem igapäevaelu. Selles mõttes on see huvitav neutraalne olukord, et me saame väga hästi läbi, aga ei pea olema üksteisele turvavõrguks (välja arvatud juhul, kui keegi kukub üle vanniserva ja murrab jalaluu).

Mulle tundub, et kui kümme aastat järjest on kõik asjad õiges kohas ja keegi kunagi ei sega, muutub inimene veidrikuks. Paindlikkus kaob.

Tüüpilised ja ebatüüpilised kooslused

Meie korteris on seitse tuba, köök, sahver, vannituba ning eraldi ruum külmkapi ja tolmuimeja jaoks. Kui veel lisada, et teenijatele on ette nähtud omaette trepikoda ja sissepääs, võib aimata, mis sorti perekonnale see korter sadakond aastat tagasi kavandati. Tänapäeval ei ole eriti palju teenijate ja lasteparvega perekondi näha – 2021. aastal oli Eestis peres keskmiselt 2,94 liiget. Perekondadest leibkondade juurde liikudes selgub, et ka keskmise leibkonna suurus on sarnane – 2,35 inimest leivakoti peale – ning pea 40% Eesti elanikest elab leibkondades, kuhu kuulub kas üks või kaks inimest. Ühe liikmega leibkondi on enim, nimelt 37%, aga kõige rohkem inimesi elab kokku ikka leibkondades kahekaupa. Nonii, ja mõelge nüüd, meil on siin korteris neli ühe inimese leibkonda (ja üks sepik, mis juba mitu kuud sahvris hallitab ning mida keegi omaks ei võta). Üksinda korterit üürides ei elaks ilmselt keegi meist südalinnas seitsmetoalises. Ja uskuge mind, ilma meieta oleks see suur südalinnamaja demograafilises plaanis kõvasti vaesem.

See, et üle 30-aastased inimesed vabast tahtest võõrastega elupinda jagavad, ei ole Eestis kuigi sage nähtus. Tudengipõlves on paljud sõpradega korterit üürinud või ühikaelu proovinud, aga täiskasvanud tööinimesed eelistavad elada omaette või koos partneriga, nagu nähtub ülaltoodud andmetest. Ja selgelt eelistatakse elada endale kuuluval pinnal – kogu elanikkonna arvestuses elab oma leibkonnaliikmele kuuluvas eluruumis 71,9% inimestest, kolmandik Eesti elanikest elab eramajas. Jah, see on see kollektiivne unistus: oma maja oma aiaga, kus lapsed saaksid mängida, saun ja sõstrapõõsad, no ja tegelikult võiks ju kartuli ka maha panna. Need, kes ei saa või ei soovigi aiapidamisega tegeleda, eelistavad korteri osta, mitte üürida. Eluruumi üürivate inimeste osakaal on 18,3% rahvastikust, üksi elavate inimeste hulgas on üürilisi 25,9%. (Siinkohal soovin Statistikaametile teada anda, et olen neid tahtmatult eksitanud: elan üürikas, aga sisse olen kirjutatud lapsepõlvekoju. Karta on, et ma pole ainus.)

Siin toas on elanud inimesed eri ajal, kuid oma eludes samas punktis – vahel ma mõtlen nii ja tunnen, kuidas kõik need erinevad elud mu toas korraga toimuvad.

Samale järeldusele – eestlane eelistab olla koduomanik – jõuab 2022. aastal TalTechis magistritöö kaitsnud arhitekt Vincent Marquardt. Oma töös „Cohousing: shared living as a housing alternative” uurib Marquardt jagatud elamispindu ja kommunaalkortereid kui alternatiivi ühepereelamule. Ta kirjutab küll Eesti kontekstis, aga cohousing’u näiteid toob välismaalt, sest Eestist ta taolisi lahendusi teadlikult kujundatud kogukondadena ei leidnud.[1] Peamiseks põhjuseks peab ta meie lähiajalugu. Tõsi ta on, Nõukogude okupatsiooni ajal elanud inimestes ei tekita mõte ühiskorterist kuigi sooje tundeid. Olles endisaegsete ühisköökidega kokku puutunud vaid kirjanduse vahendusel, vaatan mina tänapäevaseid ühiskortereid ja sealt edasi kogukondlikku elamist teise pilguga. Mulle näib see kohati keeruline, aga paljutõotav lahendus.

Ühiskorter, kommunaalkorter, kommunaalne elamine, jagatud eluase – kuna see elamisvorm pole Eestis kuigi levinud, pole eesti keeles juurdunud ka nii täpset eristust, nagu inglise keeles pakub cohousing (ühiselamine) vs. communal housing (kommunaalne elamine). Esimene neist märgib pigem sellist lahendust nagu minu korter: jagame pinda ja arveid. Communal housing tähistab inimesi, kes pole seotud ei abielu- ega ka sugulussidemetega, kuid jagavad rohkemal või vähemal määral igapäevaelu, veedavad koos aega, söövad ühiselt õhtust jne. Siinkohal pean silmas (pool)kogukondlikku elamist just mitte vajadus-, vaid soovipõhiselt.

Jah, see on see kollektiivne unistus: oma maja oma aiaga, kus lapsed saaksid mängida, saun ja sõstrapõõsad, no ja tegelikult võiks ju kartuli ka maha panna.

Kellega ja kuidas?

Räägin jagatud eluasemetest Anuga, kes on elanud aastaid välismaal ja kodusid teistega jaganud. Anu tõdeb, et Londonis saavad omaette elada paarid või ootamatu päranduse saanud isikud. Enamiku jaoks on korteri või maja jagamine paratamatus, mitte valik. Nõnda võib juhtuda, et juhuslikult satuvad kokku sarnaselt mõtlevad inimesed ning tekib kogukond või lausa perekondlikku laadi üksus, aga ei pruugi.

Anul on mõlemast variandist häid ja halbu näiteid. Ta kirjeldab üht oma viimatist majajagamise kombinatsiooni, kus koos elasid kolm enam-vähem samaealist sarnaste iseloomude ja maitsetega naist. Lisaks koos kokkamisele ja ühisele telekavaatamisele said nad seega ka tõsisematel teemadel arutada ning vajaduse korral üksteise riidekappides tuulata. Samas tõdeb Anu, et mida lähedasemad on majakaaslaste suhted, seda suurem on oht, et üks tõrvatilk rikub kogu meepoti – kodune energia on palju vähem enda teha. Kas siis oleks parem hoidagi teadlikult korterikaaslastega distantsi? Sel teemal mõtisklevad informandid ühes Rootsi kogukondlikke eluasemeid uurivas artiklis. Seal kirjeldab üks vana naine, et tema jaoks on peamine erinevus võrreldes perega elamisega, et ta ei pea kellegi jamadega tegelema. Kui tahab, läheb oma toast ühisalasse, aga kui ei viitsi, siis ei suhtle. Nagu ta võluvalt kirjeldab: „Siin majas saab rääkida ilmast, ilma et keegi ütleks, et peame rääkima oma suhtest…” Selline suhtumine võib viia lõpuks selleni, et pole võimalik teha vahet, kas oled kodus või trammis, aga Eesti konteksti sobib taoline nõrkade emotsionaalsete sidemetega korterijagamine paremini.

Nõukogude okupatsiooni ajal elanud inimestes ei tekita mõte ühiskorterist kuigi sooje tundeid.

Anuga vesteldes ilmneb, kui oluline on planeering jagatud korteris. Seda kinnitab mulle ka Regina, kes on sarnaselt Anuga elanud eri riikides ja väga erinevates seltskondades. Regina sõnul on lisaks isiklikule ruumile väga vajalik ühisala. Ideaalis peaks jagatud majapidamises olema suur köök, kus rahvas koguneb, ning lisaks veel elutuba. Regina kirjeldab esimest ühiskorterit, kus ta ülikooli alguses elas. Tegevus toimus Taani väikelinnas ja tegelasteks olid esmakursuslased Euroopa eri paigust, suur osa neist elas esimest korda perest eraldi. Kuna kõik olid samas olukorras, oli toetava grupi tekkimine loomulik. Eriliselt on Reginal meeles üks seik. Korteris oli inetu ja räämas köök, mis oli siiski piisavalt suur, et kõik kodakondsed korraga pliidi ja laua ümber askeldada saaksid. Ühel tavalisel teisipäevaõhtul teatas üks korterikaaslastest, et õhtul on pidu. Uudisest mindi jooksuga teavitama ka neid, kes sel hetkel köögis ei viibinud, ja algas suur ettevalmistus. Kõikide tubade uksed olid avatud, tüdrukud sorisid üksteise kappides, laenasid kleite ja ehteid, poisid aitasid üksteisel lipsusõlme siduda (uskumatu, mis asju inimesed välismaale kolides kaasa veavad!) ja veerandi tunni pärast algas haledas köögis kohaliku Star FMi saatel kauneim tantsupidu. Eestisse tagasi kolides Regina isegi ei kaalunud jagatud korteris elamist, see mõte tundus siin võõras.

Aga esialgu võõrad mõtted võivad teinekord päris huvitavaks osutuda. Jagatud eluasemete kohta tehtud uurimuste kohaselt on selline elukorraldus Lääne ühiskondades järjest levinum ja kindlasti leidub ka selline ühiskorteri või kogukondliku elu lahendus, mis sobib eestlaste ajaloo ja hingelise temperatuuriga. Kitsaskohad, mida jagatud eluasemetega lahendatakse – demograafilised muutused (järjest rohkem inimesi ei ela peredega), kinnisvarahinnad, aga ka poliitilised ja maailmavaatelised eelistused, keskkonnaprobleemid ja hüperindividualism –, pole ju meilegi võõrad.

Minu ühiskorterieksperiment veel kestab, aga võin juba kinnitada, et sellel süsteemil on jumet. Oma sõnade tõestuseks lähen viin nüüd välja prügi, mille eelmisel nädalal koristamise eest vastutanud korterikaaslane viimata jättis. 

[1] Marquardt, V. 2022. Cohousing: shared living as a housing alternative. Tallinna Tehnikaülikooli magistritöö, lk 19.

Mia Rohumaa unistuste kodu on Rukkirahu tuletorn.

Maris Tammer on graafiline disainer ja illustraator.