Sissetulekuid näriv inflatsioon ja pandeemia ajal kogetud paindlikum töökorraldus on nihestanud inimeste suhtumist töösse. Edukultusele ja rügamisele orienteeritud ühiskond vajab puhkust ja julgeb seda ka üha rohkem nõuda.

Illustratsioon: Nadezda Andrejeva

Paljud teist on ilmselt tuttavad komöödiasarja „Kontor” USA versiooniga, mis jälgib Scrantoni linnas tegutseva paberiettevõtte Dunder Mifflini töötajate argipäeva. Sarja tegelaste hulgast joonistub välja kõiksugu kiiksudega karaktereid, kellest üks on Stanley Hudson, pahur müügimees, kellel on kombeks pidevalt ristsõnu lahendada (ka koosolekute ajal) ning kes kella viie kukkudes esimesena oma koti haarab ja pikema jututa töölt lahkub.

Stanley tegelaskuju võiks olla plakatipoisiks viimastel kuudel välismeedias kulutulena levima hakanud sõnapaarile „quiet quitting” ehk „vaikne loobumine”, mis tõukub filosoofiast teha täpselt nii palju, kui töötunnid ette näevad, ja mitte grammigi rohkem. 

Vaikne loobumine tõukub filosoofiast teha täpselt nii palju, kui töötunnid ette näevad, ja mitte grammigi rohkem.

Kui nimetus välja arvata, ei ole vaikse loobumise puhul otseselt tegemist millegi uuega – esimest korda mainis seda juba 2009. aastal majandusteadlane Mark Boldger ja kindlasti on meie hulgas neid, kes sarnaselt Stanleyga kaheksa töötunni täis tiksumisel südamerahus kontoriukse enda selja taga kinni löövad. Enamgi veel võib selle järjekordse moefraasi puhul tekitada skepsist tõsiasi, et tabavate nimedega elustiilinähtusi, mis lubavad lihtsamat elu ja mõttemustrite muutumist, tõuseb sotsiaalmeedia, ajakirjanduse ja heaolunäljas inimeste klikkide toel lendu tihedaminigi kui uusi moetrende. Teisalt on quiet quitting praeguse ajajärgu vili, mille kõrval on hakanud kõlama ka teised tšillimalt võtmist soosivad märksõnad, nagu „antiambitsioon”, „soft life” (elu, milles on vähem stressi ja pingutamist) jne, mis annavad märku, et rabelemiskultuuri (ingl hustle culture) poole kaldu ühiskond ei jaksa enam läbi põleda ega püüelda pidevalt uute karjääriredeli pulkade poole, mis õigustaksid pingutust. Inflatsioon närib niigi palgatõusust oma osa, pandeemia on teinud inimeste suhtumises korrektiive ja vaba aega väärtustatakse rohkem. 

Vähem tegemine kui kaitsemehhanism

Koroonapandeemia ajal hakkasid intensiivsemalt ringlema tööga seotud meemid, nagu „see koosolek oleks võinud olla e-kiri”, „kui su kolleeg küsib küsimuse, mis venitab koosoleku veel 25 minutit pikemaks” või siis tõlkimisel oma teravust kaotav „I hope this email finds you well / How the email found me” (kõrval pilt näiteks kurvast veiniklaasi ees istuvast inimesest; tõlkes võiks see tähendada umbes: „ma loodan, et sul on kõik hästi” / „mina samal ajal”), mis võiksidki kirjeldada meie igapäevase töökultuuri paratamatust. Samas peegeldub neist ka mingi kollektiivne tüdimus status quo’st. 

Psühholoogi ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa sõnul saigi ületöötamisest tagasitõmbumine tuule tiibadesse suuresti tänu pandeemiale, kui inimesed tundsid paindlikuma töökorralduse positiivset mõju. „Nendes organisatsioonides, kus käidi varem kiivalt näiteks üheksast viieni kontoris tööl, on nüüd inimesed veendunud, et nad tahavad ise töötamiseks aja ja koha valida, peaasi et asjad tehtud saaksid.”

Vaikset loobumist seostatakse pandeemiaga mitmel põhjusel: kui kodust saab su kontor, on piiri tõmbamine eraelu ja töökohustuste vahel hägusem, ületundide tegemine ja tööle keskendumine tõenäolisem ning läbipõlemine kergem tulema. Samas andis pandeemia paljudele just võimaluse aeg maha võtta, oma karjäärivalikud ümber hinnata ja rohkem endaga tegeleda. Lisaks võis olla oma mõju ka pandeemia ajal teravdatud tähelepanu all olnud vaimse tervise teemadel. 

Rabelemiskultuuri poole kaldu ühiskond ei jaksa enam läbi põleda ega püüelda pidevalt uute karjääriredeli pulkade poole, mis õigustaksid pingutust.

Saar-Veelmaa märgib seejuures, et muutuste juurdumises mängib suurt rolli juhtimiskultuur, sest paraku on juht töötaja jaoks esmane tööõnne maaletooja. „Kui tal pole huvi, kuidas tema inimestel tegelikult läheb, siis võibki juhtuda, et töötaja tajub töötüdimust või on läbipõlemise äärel. Vähem tegemine ja ülerabelemisest loobumine on töötaja isiklik kaitsemehhanism ja me ei saa seda talle pahaks panna. Tuleb meeles hoida, et inimestel on ka eraelu, lähedased ja hobid ning ka nende jaoks peab jääma energiat ja aega. Me ei saa tunda end iga tööpäeva lõpus kui tühjaks pigistatud sidrun.” 

Tema sõnul telliks enamik organisatsioone, kuhu ta koolitaja ja konsultandina satub, kuldkalalt juurde aega. Aega, et omavahel suhelda, pühenduda, süveneda ja päriselt puhata. Kurdetakse ülekoormuse, asjade kuhjumise, kiirustamisest tekkinud vigade, kattuvuste ja pinnapealsuse üle. „Veel ei leidu äriorganisatsioone, kes ütleksid, et võtame rahulikult või et ärme enam käivet kasvata, kuigi saaksime, vaid hoiame selle asemel seda taset, mis meil on.”

Ta võrdleb töökultuuri linnaliiklusega, mida me samuti n-ö kunstlikult kiirusepiirangute, lamavate politseinike, lillepottide ja haljasalade loomisega rahustame, et autojuhid taltsutaksid end ega ohustaks jalakäijaid. „Miks me ei võiks kasutada sama loogikat töökohtadel, et tulla tagasi mõistliku tempo juurde,” pakub Saar-Veelmaa.

Ajaorjuse vastu

Kristjan-Julius Laak, kes mõni aeg tagasi oma sotsiaalmeedias vaikse loobumise teemal sõna võttis, kommenteerib, et on pidanud IT-vallas töötades isegi tervislike piiride seadmist õppima. Teisalt arvab ta, et tegelikult peaksime säärasest ajaorjusest üldsegi loobuma, nii et töö eesmärk oleks tulemustes, mitte sinna pandud tundides. Praegu tegutseb ta vabagraafiku alusel TÜ arvutiteaduse instituudis doktorandi ja nooremteadurina ning töötab siis, kui ta aju töötab, enamasti hommikust kuni lõunani ja seejärel õhtul 15–20 vahel nii, kuidas jaksu on. „Peaasi et teadustöö edeneb, loengud saavad antud ja kodutööd hinnatud.” Kuna Laagil puudub kindel töögraafik, erineb see quiet quitting’u eesmärgist tegutseda konkreetsete ajaraamide ja tööülesannete piires. Sellegipoolest on nooremteaduri roll võrreldav teiste töökohtadega, sest selle töö eest saab palka kindlaks määratud tundide alusel. „Püüan hoida balanssi eraelu (trenn, sõbrad, elukaaslane, hobid) ja teadustöö vahel ega usu, et teadustöö on minu elu ainuke mõte.”

„Iga töö peaks olema nõnda tasustatud, et sellest saaks elamise kõrvaltegevus,” arvab TÜ doktorant ja nooremteadur Kristjan-Julius Laak.

Laak toob välja uuringu, mille kohaselt ei väärtusta eestlased näiteks taanlastega võrreldes puhkust ja peavad seda isegi valeks. Isiklikule kogemusele toetudes hoitakse Laagi sõnul sellistes riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa või Taani era- ja tööelu rohkem lahus. Tööd ei tooda koju kaasa, tööpäeva lõpus lülitatakse töötelefon välja ja nädalavahetusel ei olda kättesaadavad. Minnakse kohvikutesse sõpradega jutustama või keskendutakse mõnele oma hobile. „Eestis see valdavalt nii ei ole, eriti teadlaste ja idufirmade töötajate seas – tööd tehakse hommikust õhtuni, nädalavahetustel, e-kirjadele vastatakse südaöösel ja töönädala sees õhtuti sõpradega kohvikusse ei minda,” kirjeldab Laak. Tema arvates võiks tööpäeva pikkus teenindus- ja tootmissektoris olla maksimaalselt kuus tundi päevas, muudes valdkondades, mis seda võimaldavad, võiks tööd teha pigem vabagraafiku alusel ja kaugtööna. „Iga töö peaks olema nõnda tasustatud, et sellest saaks elamise kõrvaltegevus. Psühholoogiast teame, et inimesel on päevas ainult loetud arv produktiivseid tunde (4–6) ja sellest rohkem töötamine on ebaproduktiivne. Mahukad katsed ja uuringud on näidanud, et kuuetunnistel tööpäevadel on positiivne mõju nii töötajatele kui ka tööandjatele, kuna töötajad võtavad vähem haiguspäevi, hoolivad klientidest rohkem ja on pühendunumad.”

@zkchillin, TikToki kasutaja, kelle postitusest vaikse loobumise mõiste 2022. aasta juulis viraalseks läks, selgitas nähtust muu hulgas järgmiselt: „Sa täidad oma kohustused ära, aga ei allu enam rabelemiskultuuri põhimõttele, et töö peab olema su elu; reaalsus on, et see ei ole nii, ja töö ei määra sinu väärtust inimesena.” 

Sellega seoses meenub mulle üks 2019. aastal ilmunud artikkel, mille pealkiri nendib: „Kui sa ei taha lapsi saada, ei pea sa selle asemel karjääri tegema.” See räägib sellest, kuidas kohustuslik lastesaamine on asendunud naiste jaoks kohustusliku sooviga teha karjääri. Kui kumbki ei õnnestu, tunned end läbikukkununa. Aga kui me ei tahagi pidevalt optimeerida, kõigi enesehooletrendidega kaasa minna või uue positsiooni poole püüelda, vaid ollagi rahul sellega, mis meil praegu on? Ehk see ongi edukultusele, pidevale enesearengule ja enda töö kaudu defineerimisele orienteeritud maailmas kõige radikaalsem asi, mida teha.