Maailmas, kus restorani külastamise etiketi juurde kuulub lauale toodud salati mitte vähem kui professionaalsel tasemel pildistamine ning ühistranspordis on soovituslik pilk pigem viisakalt ekraanile naelutada, kipub võrgust väljaspool kulgev elu üha üksildasemaks.

Kanada tänavakunstniku I ❤ töö „Nobody Likes Me” Vancouveris. Foto: streetartnews.net

Kõnnin uksest välja. Lihtsalt lähen, kuigi vahetuse alguseni köögis on veel aega, sest ma ei suuda enam nelja seina vahel istuda. Eriti olukorras, kus teised korterikaaslased veebis ringi surfavad, uusi podcast’e kuulavad ja üksteist ületrumpavaid vandenõuteooriaid uurivad. Kogu see tontlik infohulk ajab mind lihtsalt hulluks! Tahaks oksendada selle kõige peale. Sõna otseses mõttes, sest isegi mõni tund arvuti taga paneb mu pea ringi käima. Paar sõpra, kellele olen seda maininud, vaatavad mind selle kaastundliku pilguga, millega vaadatakse vaeseid eksinud metsloomakesi. Oh sind väikest hullu, küll sul on ikka endaga raske! Ma ei oota, et keegi minuga nendele jalutuskäikudele kaasa tuleks, mulle meeldib üksi linnatänavatel kõndida ja inimesi passida. Ma soovin vaid, et üks inimenegi veel tunneks rõõmu põski paitavast päikesepaistest.

Mäletan, kuidas maal vanaisaga seeneretkedel käisin – aeg-ajalt ta peatus, pani käe mulle õlale ja juhtis tähelepanu mõnele ilusale hetkele looduses, näiteks pilvetupsule metsaviiru kohal. Praegu kukuvad inimesed kaljudelt alla, sest on kindlasti vaja oma Pokémon kätte saada.

Inimestega rääkimine on hirmus!

Okei, ilmselgelt on viga minus, sest kõik teised paistavad õnnelikud olevat. Miks sa nii negatiivne oled, kõik on chill, good vibes, man! Ongi good vibes, aga ma lihtsalt ei taha kohe pilti teha, kui mõne sõbraga kokku saan ja ettekandja ilusti serveeritud Caesari salati lauale asetab. Ma tahan näiteks uurida salati tekstuuri, tunda maitseid, vaadata, kui hästi kana on praetud. Ah, niikuinii olen loonud ise endale mingi veidra illusiooni sellest, kui kuri ja paha see nutindus kõik on. Loomulikult ei ela ma koopas, rullin hommikul tööle sõites alati Delfi ja Elu24 uudisvood läbi. Ei saa ju tüdrukuga deidile minna ja jätta mingi matsi muljet, et ma pole viimaseid uudiseid lugenud. Mitte et neid deite väga oleks, kuna Tinderis match’e ikka kuidagi ei tule. Töökaaslaste käest saab kohe hävitava hinnangu, kui ei muretse piisavalt maailma ökoloogilise olukorra pärast või ei kommenteeri postitust, mida kõik laikisid ja jagasid. „Mis mõttes sa saad nii ignorantne olla?”

Proovin püüda vastutuleva neiu pilku, aga ta lihtsalt jõllitab oma telefoni, klapid peas. Nojah. Inimlik kontakt ongi ülehinnatud. Mäletan, kuidas enne nutitelefoni ostmist pidin Google Mapsist teekonna järele uurima, kui oli vaja näiteks uut korterit vaatama või kellegi sünnipäevale minna. Kui ära eksisin, siis tuli inimeste käest küsida. Päriselt inimestega rääkimine, see on ju hirmus! Päeva jooksul tuleb niigi nii paljudega Messengeris kirjutada. Mõnikord kõnnin isegi peaaegu auto alla, kui vanale sõbrale vastust kribades ja langetatud päi omaette naeratades hetkeks kogu maailma olen unustanud. Aga täna saab reaalsus oma võimaluse ja isegi A Tribe Called Quest jääb kuulamata, millega sel nädalal end heasse meeleseisundisse tuuninud olen. Kui metroo peale lähen, on vahetuse alguseni veel piisavalt aega. „Telefoni ei passi, muusikat ei kuula… Lihtsalt istub seal ja vaatab ringi nagu psühhopaat.” Mingi selline nali on liikvel inimeste kohta, kes ühistranspordis niisama istuvad. Mina olen üks neist psühhopaatidest, kes kaassõitjatega lausa silmsidet loob ja neis sellega ebamugavust tekitab.

Võtan märkmiku välja ja vaatan chimichurri ja kimchi retseptid üle. Midagi reaalset siin maailmas, toit. Kolm noorukit minu vastas tõmbavad telefonid välja ja teevad pilti, et siis taas ekraanide taha peituda. Jagatud hetk elust, mis tegelikult polnud kunagi jagatud. „Noortel hipsteritel tundub puudu olevat lihtsast elurõõmust,” kirjutab William S. Burroughs raamatus „Junky”. Üsna sama nagu praegu, ainult et niisama passimise asemel saab telefoni vahtida. Ega ma isegi parem pole. Nagu omal ajal musketär hämarale bulvarile astudes käe mõõgapidemele asetas, nii tunnen minagi end helendavat nutifoni peos pigistades palju kindlamalt, kui poejärjekord või bussi ootamine mind sotsiaalselt ebamugavasse olukorda asetab. Lapsepõlvest ei mäleta, et avalikus ruumis viibimine inimestele nõnda ebamugav oleks olnud. Naljakas, et kardetakse jälgimist, aga sotsiaalmeedias jagatakse iga suvalist eluhetke.

Mina olen üks neist psühhopaatidest, kes kaassõitjatega lausa silmsidet loob ja neis sellega ebamugavust tekitab.

Mis nupuga see pilti teeb?

Aeg kaob, rõõmud ei jää, vaid asenduvad uutega. Kuigi PlayStation 1 katkiminek on minu ja venna jaoks siiski eelmise dekaadi suurim geopoliitiline katastroof.

Kes tahakski teadmatuses oma sõpra oodata, kuna too viisteist minutit hiljaks jääb? Mõnikord oli vähemalt pleier kaasas. Ainult üks plaat terveks päevaks. No shuffle, aga samuti no ads. Või siis ükskord, kui meil veel lauatelefonigi polnud, jäid vanemad tund aega koju hiljaks. Nutsin ja ulgusin meie Lasnamäe korteris ning kaalusin, kummad vanavanemad mind enda juurde elama võtavad. Sünnipäevad ei püsiks ka meeles, kui Facebooki poleks. Tõepoolest, elu on läinud lausa palju paremaks. Kui vaadata kas või seda last mu kõrval, kes iPadi näppima asudes karjumise lõpetas.

Samas, muutunud pole midagi. Inimesed on endiselt mõõdutundetud barbarid. Ei oska piiri pidada ei narkootikumide, maiustuste ega tehnoloogiliste vidinatega. Mulle on alati meeldinud rohkem mälestusi kui asju koguda. Ent sellise mõtteviisiga jääb ukse taga kriipivaks kiisuks. Ja et sisse sooja saada, tuleb nutifon osta ja maailmaga sünkroonida. Siis vähemalt ei vaata inimesed enam peol imelikult, kui nad oma telefoni ulatavad ja ma küsin, et mis nupuga see pilti teeb. Kui restorani ette jõuan, uurib peakokk, kas kõik on ikka korras. Vastan lõbusalt, et muidugi, kõik on suurepärane. Ja kuidas saakski teisiti olla, kui ma olen saanud terve tee ekraane jõllitavaid ja üksteise vastu põrkuvaid inimolendeid vaadata.

Peeter Kormašov elab praegu Melbourne’is ja on kokk Hispaania restoranis.