„Kuidas elu nii on?” küsis toimetaja mu käest. „Millest sa ilma jääd, mida su elus seetõttu rohkem on, kui sind Facebookis ei ole?”

Itaalia tänavakunstniku Mister Thomsi töö „Like a Vision” Ferentinos. YouTube’i kuvatõmmis

Ma arvan, et ma ei tea. Võib-olla oleks mu elu läinud täiesti teisiti, võib-olla oleksin tutvunud teiste inimestega ja sattunud muudesse olukordadesse. Oleksin kujundanud endale teised hoiakud. Mind teeksid õnnelikuks teised asjad.

Aga labane tõde on see, et ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei kirjuta täitesulepeaga kirju, sest ma ei viitsi. Ja mind pole Facebookis, sest ma ei viitsi.

See on mu peamine motivatsioon, miks mitte osaleda sotsiaalvõrgustikes. Või oota, siin on kõigest pool tõde.

Esiteks olen ma olnud sotsiaalvõrgustikes kuskil aastast 2005. Olin Orkutis, kus mul tekkis palju sõpru. Samal aastal hakkasin kasutama Facebooki, mis oli küll ilusam kui Orkut, aga kus ei olnud suurt kedagi. Käisin vahel Facebookis ja mängisin maailma pealinnade tundmise mängu. Sain mõlemat võrgustikku kombineerides suhelda kaugel olevate sõpradega. Aga kummassegi minek oli selline vahel meelde tulev asi.

Aja jooksul kogusin ka Facebookis palju sõpru. Ma ei mäleta eriti, mida ma seal tegin, ju suhtlesin teistega. Aga see käis närvidele ka, sest eriti Facebook pommitas järjepidevalt mu postkasti. Olin juba veidi tüdinenud, hakkas tekkima ei viitsi.

Lisaks kasutute teadete saamisele hakkas mulle muret tegema „kastide” kasutamine inimsuhetes. Pean silmas Facebookis nupukestele vajutamist. Igas hetkes on lõputu hulk võimalusi, aga mina hakkasin vaatlema neist kõige põnevamat – inimsuhteid – nuppude kaudu. See tekitas mus juba tülgastust. Seda enam ma ei viitsinud.

Aastate 2007 ja 2008 vahetumisel sattusin pikalt lobisema Barcelona grafitikunstniku Eduga. Ta rääkis mulle, kuidas veel toonane Facebook andmeid kogus, analüüsis ja kasutas. Ta seletas, et Facebookil on (oli juba siis) oma kasutajate kohta rohkem infot kui kunagisel salapolitseil. Ta imestas, kuidas inimesed ikka veel õhkavad, et näe, kõik on tasuta.

See oli siiski veel ka aeg, mil internetist räägiti kui kõikide võimaluste kohast, kui inimkonna suurimast teadmiste aidast ja vaba suhtluse platvormist, selles tõdemuses oli lootust ja fantaasiat. Praegu ei mäleta, millal ma viimati midagi sellist interneti kohta kuulsin. Räägitakse muudest asjadest. Idealism paistab teisenevat vidinaoptimismiks.

See, mida Edu kõik rääkis, raputas mind üsna korralikult. Aga peab ütlema, et Facebookist ma selle peale ära ei läinud, olin seal lihtsalt passiivne. Lugesin Edu vihjatu kohta veidi rohkem. See pani muretsema, aga see polnud veel midagi, võrreldes praeguse ja tulevaga. See oli aeg, mil polnud veel like-nuppu.

Sama aasta kevadel pani hää sõber Oliver mulle Facebooki profiilipildiks eesli, mida ma ei vahetanudki ära. Ilmselt kuskil sügise poole peatasin oma Facebooki liikmelisuse. Just „peatasin”, sest Facebookis ei saa kontot lõplikult kinni panna, kustutada. Kui ei taha just advokaati võtta.

Orkutis lõppes minu „olemine” 2014. aastal, kui see kinni pandi. See, et ma Orkuti kontot isegi sulgeda ei viitsinud, aga Facebooki omaga jurasin järjekindlalt, näitab, et Facebook oli juba nii-öelda musklit näitamas. Orkut aga pehmelt alla käimas.

Ma ei kirjuta täitesulepeaga kirju, sest ma ei viitsi. Ja mind pole Facebookis, sest ma ei viitsi.

Mul on siiani Twitteri ja Instagrami konto, ja see kasutu Google+ pommitas mind oma liikmelisusega. Hoolimata mu järjekindlast vastupunnimisest panin tähele, et väidetavalt olen ka seal. Aga peab ütlema, et kõik need kontod kannatavad mu tähelepanu puuduse all.

Mitte et must väga palju väiksem jälg internetti jääks. Vaatan vahel enda Google Mapsi timeline’i (eesti keeles miskipärast „ajaskaala”, üks verevaene tõlge). Mina ju unustan ära, kus ma täpselt ringi olen uidanud ja mida teinud, aga mu Google ei unusta. See on väga informatiivne ja vahel isegi nostalgiline.

Kuigi ka hirmutav. Nagu on aru saada, olen ma huvitatud iseolemisest, privaatsusest. Ma ei ole seda jahtides fanaatiline ega ka järjekindel ning tõesti-tõesti, Google’il õnnestub mulle „paremaid teenuseid” pakkuda.

Ja samal ajal mõtlen ma tahte kadumisest. Mitmed endised Facebooki ja „suure viisiku” teiste ettevõtete tipptöötajad on liitunud kriitikutega, kes ütlevad, et vähenev tähelepanukõver, kiirrahulduse (instant gratification) saamine ja arvamuste mullistumine on ohuks ühiskonnale. (Näiteks on selle eest hoiatanud like-nupu „leiutaja” Justin Rosenstein ja nüüd ka endine Facebooki kasutajakasvu asepresident Chamath Palihapitiya.) Ühtlasi on psühholoogid avastanud, et sotsiaalmeedia kasutamise tihedus ja depressioon on omavahel seotud. Kõike on vaja saada kohe ja aina rohkem. Ja kui ei saa…

Muidugi on võimalik, et Facebook on väga hea asi ja meie inimestena lihtsalt ei suuda kiiret arengut oma peakestes ära hallata. Ent nähtused, nagu andmeanalüüs, mis võimaldab süstemkal tunda inimest paremini kui ta ise, Google’i ja Facebooki võimekus tunda ära inimese tuju igal võimalikul ajahetkel, mis on ühendatud tema psühholoogilise profiili ja ajalooga, mida me ise enam ei mäletagi, ning kasutajate aina suurem vajadus suhelda erakorporatsioonide kontrollitud pinnal, teevad mind väga murelikuks. Nende kombinatsioon on äärmiselt jõuline tööriist, et kaotada tasapisi inimeste tahet, nii tugev või nõrguke kui see enne ka polnud.

Ühtlasi on psühholoogid avastanud, et sotsiaalmeedia kasutamise tihedus ja depressioon on omavahel seotud. Kõike on vaja saada kohe ja aina rohkem.

Kas sina olid ka üllatunud, et britid hääletasid Brexiti poolt ja USA presidendiks sai Donald Trump? Mõlema võidu taga oli andmeanalüüsi ettevõte Cambridge Analytica, mis suutis analüüsida kõik briti ja USA Facebooki kasutajate andmed, profileerida need psühholoogilisteks põhitüüpideks (kes on näiteks neurootilisem jne) ning pommitada neid vastavalt tüübile ja poliitilisele eelistusele sihitud reklaamiga. Brexiti vastastele ja Clintoni pooldajatele, kes olid näiteks kindlameelsemad, saadeti rahustavaid sõnumeid, et nagunii nende eelistus võidab, võib rahulik olla. Paljud jäidki koju ja Brexiti-Trumpi pooldajate üleskütmisega saavutatigi demokraatlik võit.

Asi on selles, et inimene on muutuva otsustusvõime, piiratud mälu ja vastuoluliste enesekirjeldustega. Meil tekivad vahel tahtmised, mille päritolu me isegi ei tunne, lihtsalt tahame. Meil ei ole psühholoogilist kaitset nii võimsate tööriistade vastu. Vaatame praegu 20. sajandi suuri propagandaplakateid ja diktaatorite kõnesid ega saa aru, kuidas inimesed selle õnge läksid. Aga propaganda ja selle ühitamine arenevate psühholoogiateadmistega suutis inimestel kupli segi pöörata küll. Nüüd on meil selle vastu mingi psühholoogiline kaitse olemas, ent see kaitse on nõrgem meie sajandi propaganda suhtes.

Nii et ei, ma ei usu, et Facebook on süütu asi. Internetivabaduse ahenemine tekitab mus tunde, et 21. sajandi olulisim sõda on juba peetud ja ka võidetud. See oli sõda inimhingede eest. Me alistusime, sest meile pakuti mugavust ja rahuldust.

Minusugused peerud võivad ju rääkida. Mina mäletan veel kettaga telefoni ja DOSi command line’i. Mõtlen hirmuga praegustele lastele, kes oskavad juba pea enne käimaõppimist nutitelefoni näperdada. Nende jaoks on see juba elu normaalne osa. Ja samas ei ole vast üllatav, et nende asjade väljamõtlejad panevad Silicon Valleys oma lapsi nutivabadesse koolidesse. Psühholoogid on öelnud, et enne 12. eluaastat on inimene liiga mõjutatav ja nutiseadmed takistavad, mitte ei kiirenda väikese inimese arengut. Oleme ju loomad, kelle aju on arenenud füüsilise maailma asju näperdades.

Nende väikeste inimeste jaoks on ekraani kadumine võib-olla lihtsalt kasutajakogemusest ühe takistuse eemaldamine. Praegu võime ju mõelda, et kes ikka paneks kiibi näiteks oma pähe. Aga kui see muutub standardiks (nagu on praegu Facebookis olemine) ja pakub palju mugavaid võimalusi liitreaalsuseks – teeb ehk targemakski –, siis võib-olla otsustame ümber.

Kelle kätte me oma elu anname?

Mihkel Kaevats on eesti luuletaja.