Neljapäeval, 3. mail esietendub Sõltumatu Tantsu Laval eesti tantsijatega koostöös tehtud lavastus „Fluids”, mille loojad on Anni Klein ja Jarkko Partanen Soome etendusgrupist WAUHAUS. Laval valitseb totaalne libedus, mis kutsub etendajate sõnul publiku kohtuma intiimsuse, empaatia ja ebaõnnestumisega ajal, mil ühiskonnas valitseb perfektsionism, individuaalsus ja usaldamatus.

Soome etenduskunstirühmitus WAUHAUS: Samuli Laine, Jarkko Partanen, Anni Klein, Heidi Soidinsalo. Foto: WAUHAUS

Jarkko, viisid mõne nädala eest STLis läbi liikumise õpitoa. Kuidas see läks?
Hästi läks, aitäh! Õpitoa läbiviimine enne lavastuse prooviperioodi andis projektile hea äkkstardi. See oli hea algus nii tulevases lavastuses osalejatele kui ka teistele inimestele, kes selles libedas ruumis mängimisest huvitatud olid. Inimestel oli lõbus ja naerdi palju.

Jarkko ja Anni, „Fluids” ei ole esimene WAUHAUSiga tehtud etenduskunstiteos, kus põrand on kaetud vedelikuga. Mis teid just sellises ruumis sündiva liikumisviisi juures huvitab?
Jah, tegime 2014. aastal lavastuse „Dirty Dancing”, kus põrandal oli palju toidukraami ja vedelikke. Selles tükis oli kesksel kohal pigem segaduse loomine ja koristamine, kaose ja korra vaheline dialoog. Libe pind tekkis n-ö meeldiva kõrvalsaadusena korralagedusele. Selle lavastuse jooksul mõistsime, et segadus ei olnud ainult tüki esteetiline osa, vaid mõjutas ka füüsiliselt etendaja liikumisvõimalusi.

Võib öelda, et lavastuse „Fluids” esialgne inspiratsioon tuli „Dirty Dancingu” lõpustseenist, kus esinejad libisesid graatsiliselt edasi-tagasi üle põranda. See oli nii etendajate kui ka publiku jaoks katartiline hetk. Paljud inimesed ütlesid pärast etendust, et neil oli kihk ühineda.

„Fluids” mängib läbikukkumise ideega. Milline koht on teie silmis nurjumisel nüüdistantsus – kuidas on tantsijal võimalik ebaõnnestuda?
Me pole kunagi valinud inimesi oma lavastustesse nende kehaliste oskuste või võimekuse põhjal. Oleme etenduskunstnike puhul pigem huvitatud inimesest endast ning sellest, kas nad on huvitatud meie tööst ning tahavad meiega koostööd teha. Läbikukkumisest rääkides tahtsime luua lavale füüsilise olukorra, milles on vaja pidevalt ümber mõelda, mida su keha teeb – see on keskkond, milles sul pole võimalik teha seda, mida oled harjunud tegema. Meie arvates on oluline näidata keha koos tema piirangutega, kui midagi haavatavat.

Lavastuses teevad kaasa Joanna Kalm, Salla Loper, Karolin Poska, Sigrid Savi ja Joonas Tagel. Foto: WAUHAUS

Milline on seksuaalsete alatoonide roll selle lavastuse juures? Milliseid tundeid soovite vaatajates tekitada?
Mis on kellegi jaoks seksuaalne, sõltub indiviidist. Kuid muidugi on seksuaalsuse tähendus kultuuriliselt kodeeritud ning me kindlasti flirdime vastava visuaaliaga. Seksuaalsus on osa meie kehalisest reaalsusest ning ning me leiame, et kunstil on pakkuda väärtuslik kontekst selle avastamiseks.
Viimase küsimuse vastuseks võib öelda, et soovime vaatajates tekitada ülevat või lõbusat tunnet. Kevad on ju käes!

Loe lavastuse kohta lisa STLi kodulehelt.