Tantsulavastus „Femmaaž” Sõltumatu Tantsu Laval. Looja Svetlana Grigorjeva. Esitajad Svetlana Grigorjeva, Joanna Kalm, Mari Mägi, Madleen Teetsov-Faulkner.

Joanna Kalm etenduses „Femmaaž”. Foto: Hirohisa Koike

Pean alustuseks tunnistama, et tants kui hobi, žanr või filosoofia ei ole kunagi mu tugevuste hulka kuulunud. Kohmakad flamenkosammud algkoolis ning viie rütmi tants teraapiaks hingevalus gümnasistile, sekka veel mõned balletietendused Estonias ning üks kummalisevõitu tantsulavastus Tallinna Ülikoolis, kuhu mu sõbranna mind mõned head aastad tagasi ära rääkis – sellega piirdub siinkirjutaja kogemus. Seega siirdusin 15. märtsil Sõltumatu Tantsu Lavale valge lehena, kes ootas täiskirjutamist, ning üldiselt ei pidanud ma pettuma.

„Femmaaži” läbivaks vormiks ja märksõnaks on soolo. Neli naist esitavad neli soolot, mis on omakorda inspireeritud nelja teedrajava naiskoreograafi – Mary Wigmani, Yvonne Raineri, Lucinda Childsi ja Deborah Hay – kõnekatest tantsudest. Autorid võtavad vabaduse mitte jäljendada, vaid leiavad varasemas loomingus omad lähtekohad ja rõhuasetused, mille tulemuseks on meeldiv sümbioos originaalsusest ja kandvast „naine-tants-soolo” – ideest, mis ei lase end lavastuse käigus unustada. Edasijõudnud huvilistele siinkohal ka üks soovitus: kindlasti tasub etenduse kõrvalt tutvuda ka eelpool nimetatud naiste ja aluseks olnud tantsudega videopildis, ent seda pigem vaatamise järel.

Tüki üheks suurimaks tugevuseks võibki pidada vahekorda detailide ning terviku vahel – olgu detailideks siis La Ribot’ järgi pakketeibiga seintele kleebitud esemete piinarikas maharebimine või üks iseseisev soolo. Sestap oleks tänamatu hakata pikalt ja põhjalikult analüüsima ka üksikuid soolosid: nende võlu peitubki üksikutes pisiasjades ja viimaste kokkupuutepunktides teistega. Tugevaimaks kogemuslikuks kombinatsiooniks osutus aga argisuse sidusus ebamugavustundega, mis on igasuguse vaatemängu kontekstis tegelikult mõistetav.

Mari Mägi etenduses „Femmaaž”. Foto: Hirohisa Koike

Olles tavainimesena harjunud teatrikultuuriga kaasas käiva pidulikkuse, lihvituse ning meisterlikkusega, võib kõik sellest väljapoole jääv mõjuda ehmatavalt, isegi eemaletõukavalt. Just siin hakkavad mängima detailid: kui elus on liikudes hingeldamine või teibi kärin loomulik ja mõistetav, oleks see teatris justkui üleliigne, soovimatu näha ning kuulda. Samas võib kahtluseta neid elemente publikuni jõudmisel kõrgelt hinnata, sest kui tervikuna jääb tantsijate kontakt publikuga (soolovormi arvesse võttes õigustatuna) väheseks, võimaldavad sellised pisiasjad näha keha, liikumise ja mehaanika taga ka tantsijat ennast. Tõsi, siinkohal tasuks esile tõsta viimast, Sveta Grigorjeva esitust, mille juures kippus artist tantsu varjutama ning kasvõi hääle abil, mis Joanna Kalmi soolo puhul pigem ruumi täitis, vaataja tähelepanu kitsendama, mistõttu jättis Mary Wigmani „Hexentanz” selles esituses ja tervikus veidi võõra tunde. Teistes soolodes täidab keha kui vahend oma rolli suurepäraselt, mõjudes joogalikult „ego minetades” meditatiivse, ilusa ja tugevana: nende märksõnadega saab esile tõsta just Madleen Teetsov-Faulkneri ja Mari Mägi etteasteid, kus helide ja objektide vähene kasutamine lasi esile tõusta just tantsul enesel.

Sveta Grigorjeva etenduses „Femmaaž”. Foto: Hirohisa Koike

Lisaks tantsule ja soolole ei saa üle ega ümber kolmandast märksõnast – naisest. Oleks lihtne vaadata ükskõik mis tegevust, kus osaleb rohkem kui üks naine, girlpower’i ja naiste esindatuse võtmest, ent üha enam tundub see olevat soopõhisuse lõputu taastootmise vahend. Õieti ei peaks naiskirjanik-, firmaomanik- või koreograaf/tantsija mitte millegi poolest oma meessoost kolleegist erinema ja alaesindatud soo rõhutamine toimib sisuliselt olukorra (ehk alaesindatuse) normaliseerimisena.

Madleen Teetsov-Faulkner etenduses „Femmaaž”. Foto: Hirohisa Koike

Pigem peaks olema normaalne, et tantsuetenduse puhul ei viita tantsijate soole ei lavastuse pealkiri ega kavalehe värvilahendus, sest peaks olema normaalne, et tantsijad võivad olla ükskõik millisest (enam kui kahest) soost. Et see nii siiski veel ei ole, võib rõhutatud naiselikele elementidele ja nende kõnevõimele antud lavastuse puhul aga täielikult andestada, seda enam, et lavastuse keskmeks olnud originaalsoolode revolutsioonilisus seisnes tollal naiseksolemises eneses.

Seda meeldivam oli aga etenduse kulgedes aina rohkem süvenev arusaam, et artistid ei tegele oma esitustes mitte „naiseliku” tantsu või vastupidi, selle tugeva eitamisega, vaid lihtsalt liikumisega. Siit ei pruugi suure osa tavavaatajate jaoks ebamugavuseni aga pikk maa jääda: olles ühiskonna viljana omandanud teadmise, et tüdruk on „rahulik ja istub, jalad koos, liigub aga nõtkelt ja tasaselt”, võib universaalselt mugavalt, vabalt ja aktiivselt liikuva naise nägemine siiani revolutsioonilisi võnkeid tekitada. See puudutab eriti just avalikku ruumi tänavast lavalaudadeni: kui mustad retuusid koos mõõduka hulluse ja raseerimata jalgadega on modernse naise kodurõivastuse normaalsed osad, ootavad teda toast väljudes jätkuvalt viktoriaanlikud reeglid, kus küll korsett on asendunud pintsaku ja pliiatsseelikuga ning parukas (jalgade) kontuurimisega. „Femmaaž” näitab, et see ei pea nii olema ja õigupoolest ei olegi. Et vabadus olla, luua ja väljendada on kõigil ning et igaüks on oma meeletuses tegelikult okei.

„Femmaaži” järgmised etendused toimuvad Sõltumatu Tantsu Laval 29. ja 30. märtsil ning 5. ja 6. aprillil. Vaata lisa STLi kodulehelt.