PÖFF Shortsi raames linastub 24. novembril Tartus ja 25. novembril Tallinnas LGBTQIA+ rahvusvaheline alaprogramm „Queer Agenda”. Näitamisele tuleb ka Gruusia uue põlvkonna režissööri Rati Tsiteladze film „Prisoner of Society”, mis räägib juba üle kümne aasta koduseinte vahele varjunud transsoolisest naisest Adelinast ja võimatusest leida nii oma vanemate kui siiamaani tugevalt patriarhaalse ja kristliku Gruusiaga ühist pinda.

Rati Tsiteladze. Foto: press

Sa oled tegelenud professionaalsel tasemel võitluskunstidega. Miks vahetasid selle kino vastu ja kas sealt kaasa toodud kogemus on sind režissöörina aidanud?

Alustasin võitluskunstidega, kui olin kuueaastane. Mul tuli see hästi välja ja ma ei seadnud seda eal küsimuse alla, kuid mingi hetk jõudis mulle kohale, et see pole minu rada, mida käia. Mul olid tol hetkel elus väga tumedad ajad, kui oma karjäärile kriipsu alla tõmbasin. Kaks-kolm aastat polnud mul aimugi, mida edasi teha ja mis mu elu eesmärk on. Istusin toas ja vaatasin aeg-ajalt filme – kokkuvõttes aitasid need mul rasked ajad üle elada. Kui ma aga midagi spordist kaasa võtsin, on see distsipliin ja oskus mitte alla vanduda.

Sinu film „Prisoner of Scoiety” osaleb tänavusel PÖFFil ning kujutab põlvkondadevahelist konflikti ja hirmu erinemise ees. Millest see film sündis?

Mulle saabub läbi Facebooki pidevalt sõnumeid. Ühel hetkel märkasin, et üks ja sama inimene oli mulle korduvalt kirjutanud – see oli Adelina, kes soovis minuga oma lugu jagada. Kui kuulsin, et ta on üle kümne aasta ühiskonnast sisuliselt isoleerituna kodus luku taga elanud, teadsin, et teen temast filmi. Algselt oli mu plaan keskenduda tunnete ja kogemuste voolu väljendamiseks vaid Adelinale endale. Ent ta vanematega kohtudes mõistsin, et ilma nendeta ma seda filmi teha ei saa. Olen seda meelt, et on lugusid, mis vajavad hoolimata võimalikest tagajärgedest jutustamist ning olen äärmiselt õnnelik, et mu film on nomineeritud Euroopa Filmiakadeemia lühifilmi kategoorias, mis loob võimaluse suurema publikuni jõudmiseks.

Tegemist on küll dokumentaalfilmiga, kuid liigud tegelikult dok- ja mängufilmi vahelisel hallil alal.

Iga loo jaoks tuleb leida parimad vahendid. Mulle tundus, et Adelina lugu oli parim edasi anda dokumentaalina, kuid pidades end eelkõige mängufilmide lavastajaks, siis see kindlasti mõjutas loojutustamise viisi. Kokkuvõttes on tähtis, et film suudaks endaga mingisugust muutust kaasa tuua.

Kui aktuaalne on üldse LGBT teemaline avalik diskussioon Gruusias praegu?

Ma arvan, et igas arenevas riigis käib see arutelu sarnast rada. Mõnes toimub progressiivne liikumine kiiremini kui teises, aga Gruusias, hoolimata kogu teema komplekssusest, asjad tasapisi liiguvad.

Sa valmistad ette oma esimest täispikka mängufilmi „Empty House”, räägi sellest projektist pisut lähemalt?

Tegevus leiab aset 1990. aastate alguse Gruusia ühiskondlikus kaoses. Filmi peategelane on 12-aastane tüdruk, kes unistab terviklikust perekonnast, kuid leiab end üsna pea vastakate tunnete keerises, kui tema seitse aastat vangis istunud isa koju naaseb. Projekt on arendusfaasis valitud lisaks paljudele teistele festivalidele juba Cannes’i Cinéfondationi residentuuris osalejaks.

Mis oleks sinu soovitus noortele režissööridele, kes tahaks rahvusvahelisele väljale murda?

Ma pole kindel, kas mul on head nõu anda, aga ma ütlen alati, et võlgnen oma edu läbikukkumisele.

Tutvu PÖFF Shortsi kavaga siin.