Eelmisel nädalal linastus Sõpruses noore soome režissööri film „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus”, mis jutustab tõsielul põhineva loo 60ndate aastate Soomest ning väikelinnas Kokkolas elavast pagarist Olli Mäkist, kel on võimalik saada sulgkaalu poksis maailmameistriks, kuni loosse sekkub armastus. Filmi tunnustati äsja Euroopa filmiauhindade jagamisel huvitava avastuse tiitliga, mistõttu tundus sobiv aeg režissöörilt kiirkohtingu korras paar küsimust küsida.
Tegid filmiga „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” üsna rabava sisenemise suurde filmimaailma, olles esimene debütant, kes Cannes’is kohe „Un Certain Regardi” auhinna tasku paneb. Mis sellest ajast muutunud on ning kas see võit tekitab uue filmi tegemise osas ka rohkem pingeid?
See muutis vähemalt mu graafikut. Pidin hakkama sügisel uut filmi kirjutama, aga olen nüüd enamuse ajast lennujaamades erinevates järjekordades seisnud. Arvan, et parim asi, mille ma selle filmiga kaasa sain, olid need inimesed, kes seda teha aitasid, ning nendega koos tunnen end mugavalt ja turvaliselt, et ka järgmist filmi teha.
Sind on nimetatud soome kino uueks Aki Kaurismäkiks. Kas sa ise tunned nii ja oled sa tema töödest inspiratsiooni saanud?
Tunnen end iseendana. Imetlen Aki tööd, ta on teinud filme sama kaua kui ma elanud olen, niisiis arvan, et ta tööd on mind mõjutanud, aga samas on tal väga tugev isiklik stiil, mida oleks rumal matkida. Mul oli tegelikult au teha kaasa tema järgmises filmis. Ma olen seal „mees bussis”.
Sinu filmi peategelane on poksija ja pagar, ühest küljest väga lihtne inimene ja teisalt võimalik uus rahvuskangelane. Mis sind tavaliste inimeste ja väikelinna keskkondade poole tõmbab?
See on minu keskkond. Ma tunnen, et tean neid tavalisi inimesi väikestes linnades, olen isegi üks neist. Filmis tegeleme me kontrastiga avaliku kuvandi ja sisemiste tunnete vahel. On naljakas, kui inimesed üritavad potreteerida seda väikelinna pagarit kui rahvuskangelast, aga ta ise ei tunne end üldse niimoodi. Tavalised inimesed võivad olla väga üllatavad, samas kui erilisena tunduvad inimesed on alati ühesugused. Nad võivad näida alguses huvitavad, kuid kui sa neid tundma õpid, siis nad hakkavad iseennast kordama. Tavalised inimesed võivad seejuures olla ükskõik missugused.
Mida sa ise poksimisest arvad?
Ma armastan seda. Seda on väga intensiivne ja huvitav vaadata. Ma tahaksin kõigile poksist huvitunutele soovitada Joyce Carol Oytes’i raamatut „On Boxing”. See on parem kui selleteemalised filmid.
Vaata filmi linastumisaegu Sõpruse kino kodulehelt.
