Fotogaleriis Positiiv Tallinnas Roo tänaval on kuni 17. novembrini avatud Kristino Ravi isikunäitus „Hämarala seniidis”, mille keskne teema on sünnitusjärgne depressioon. 16. novembril toimub galeriis ka selleteemaline vestlusring.

Kristino Rav. Foto: autoportree

Näituse „Hämarala seniidis” algtõukejõuks on sinu enda läbielatud rasedusjärgne depressioon. Mis hetkel leidsid, et keerulisest olukorrast võiks rääkida laiemalt kunstiprojekti kaudu?
Selleks kulus ikka omajagu aega, pool aastat ja veel kaks, et jõuda selle näituse tegemiseni. Esialgu tegin fotod iseendale, tõestamaks, et suudan emaks olemise kõrvalt ka jätkuvalt kunstile pühenduda, et ma ei seisa mustvalge valiku ees, kas see või teine, vaid suudan rolle vahetada. Tegelikult see mul nii hästi välja ei tulnud. Väga keeruline oli end häälestada ja kõik võttis meeletult aega. Kui märkasin, et inimestel oli kergem rasedusjärgse depressiooni temaatikaga suhestuda fotode kui sõnade kaudu, siis kuskilt sealt hakkaski idanema mõte neid töid kasutada.

Kas oled kursis, kui palju on teemat tänapäeval uuritud ja kas on teada, kui suur hulk naisi rasedusjärgset depressiooni kogeb?
Ma ei oska hinnata, kui põhjalikult on seda teemat käsitletud meil või mujal ja millise hulga teadustööde olemasolu järel võib öelda, kas seda on palju või vähe. Pigem on küsimus selles, kas ja kuidas need uurimistulemused inimesteni jõuavad, kui hästi on organiseeritud teavitus- ja ennetustöö. Paraku annab see soovida.

Äratuntav meeleolulangus – baby blues –, mis möödub mõne aja jooksul, tabab tervelt 50–80 % sünnitanutest. Nendest seitsmest naisest ühel kujuneb raskem vorm ehk rasedusjärgne depressioon, mis vajab juba ravi. Alles viimasel ajal on hakatud rääkima, et patoloogia võib esineda ka meestel, kuigi varasemalt on rasedusjärgset depressiooni seostatud üksnes naiste teemade ja tujudega. See ei ole marginaalne nähtus, vaid laialt levinud haigus, mis puudutab ka naise lähedasi, sõpru ja tuttvaid. Igal juhul on näitajad nii kõrged, et võimatu on sellest mööda vaadata, kuigi vaadatakse. Tabuteemasid saab murda, kui neile tähelepanu osutada.

Millist kunstilist keelt ja meediume näitusel kasutad?
Kasutan analoog-tehnoloogiaga ilmutatud mustvalgeid fotolavastusi, mis on eksponeeritud koos portselan-, metall-, tekstiil- ja ready-made objektidega. Sümbolkeel on kehakeskne, lakooniline. Olulisel kohal on tühjustunne ruumis ja fotodel, milles kohtuvad teatud jäikuse ja hapruse kooskõlad. Juhan Vihterpali helidisain kasutab katkeid minu improviseeritud hällilauludest, mis kajavad kordustena kuskilt kaugusest ja hiilivad vaikselt ligi.

Mida sa soovitad naistele, kelle jaoks teema praegusel hetkel aktuaalne on?
Soovitan olla iseenda suhtes tähelepanelik, jälgida oma meeleolusid, mõtteid, need kirja panna ja jagada inimestega, keda tunned, et saad usaldada. Minu puhul toimis see, kui suutsin leida kasvõi üürikese tasakaalu piisava ööune, lapse vajaduste eest hoolitsemise, kohustuste ja kunstlikult tekitatud puhkehetkede vahel.

Tuleb silmas pidada, et see, mis toimib ühe puhul, ei pruugi olla sobiv lahendus teisele, kuna paljugi sõltub isiklikest eripäradest ja isiksusest, depressiooni raskusastmest, ravivõimalustest ja nende kättesaadavusest. Mõistlik on pöörduda raseduskriisi nõustaja poole. Eksperdid oskavad juhtumispõhiselt kõige paremini hinnata, mida just sinule tervenemiseks vaja on. See on haigus, millest saab võitu!

Neljapäeval, 16. novembril kell 18 toimub Positiivi galeriis avalik vestlusõhtu, kus rasedusjärgset depressiooni tutvustab raseduskriisi nõustaja Kairi Tozen-Pütsepp ja kunstikäsitlustest kaasaegse kunsti seisukohalt kõneleb kunstiteadlane Heie Marie Treier. Kuna kohalikus kunstis ei ole sel teemal teadaolevalt selgeid näiteid, siis on oluline küsida, miks see nii on.

Vestlusõhtu on tasuta. Registreerimiseks saada e-mail: orav.kristin@gmail.com

Ürituse leiad Facebookis siit.