4. oktoobrist stardib Kanal 2 eetris igal neljapäeval algusega kell 21.30 uus päevakajaline satiirisaade „Su nädal kõlab tuttavalt”. Rääkisime idee sünnist ja tõsisest huumoritegemisest saate ühe ellukutsuja ja režissööri Laura Lisete Roosaarega.
Kust sul tekkis idee ja võimalus hakata Kanal 2-s huumorisaadet tegema?
Eelmisel aastal arutasime toimetaja Jaanus Noormetsa ning produtsent Jarmo Seljamaaga, mida me tahaks ise telerist vaadata, aga mis on veel telekanalite programmist puudu. Kuna maailmas ja Eestis on praegu päris pöörased ajad, sai kiirelt selgeks, et meid ennast huvitaks kohutavalt päevakajaline satiirisaade, mis võtaks humoorikalt kokku viimase nädala rohkem ja vähem tähtsad juhtumised. Imelikul kombel seda praegu Eesti telepildis pole, kuigi ainest oleks palju.
Saate „Su nädal kõlab tuttavalt” formaadi alla mahub palju erisugust – nii saame luua satiirilisi muusikavideoid, miksida uudislõike, rääkida olulistel teemadel ja teha kõike muud, mis sinna vahele jääb.
Õppisime sel ajal kõik koos BFMi magistrantuuris televisiooni erialal ning otsustasime katsetada saate pilootosa enda lõputööna. See oli maikuus Kanal 2 eetris, kogus suure vaatajaskonna ning üks selles olnud lõik – „Kuuuurija” täpne satiiriline dekonstruktsioon – sai laialdast vastukaja ka üleriigilises online-meedias.
Tänu sellele õnnestumisele saame nüüd vaadelda meil ja maailmas toimuvat terve sügishooaja vältel.
Kellest koosneb saate tiim?
Saate loomingulises tiimis on peale meie kolme ja kahe saatejuhi (naissaatejuht on Katariina Tamm, meessaatejuht selgub hooaja esimeses saates – toim.) veel ka autorid Kertu Moppel, Jim Ashilevi, Mikk Jürjens ning Johannes Veski. Lisaks on terve hulk abilisi, kes meid sisuliselt aitavad.
Peeter Koppel väitis 2017. aasta kevadel ajakirjas Edasi, et nn lumehelbekestel ja sotsiaalse õigluse sõdalastel puudub huumorisoon ja koomikud peavad rakendama enesetsensuuri, et mitte riivata eespool nimetatute ideoloogiliste dogmade piire. Kuidas sulle tundub, kas see vastab tõele?
Kui kellegi dogmade piirid saavad riivatud, võiks sellest samm edasi olla ise midagi paremini teha, mitte energiat solvumisele raisata.
Mõnikord tundub, et tõepoolest liigume huumorijärgsesse ajastusse. Siis mõtlen küll, et mul võiks ka olla nii palju aega ja energiat, et solvuda selle peale, mis maailmas minu silmis valesti on. Huumoris ei tohiks olla tabuteemasid, lihtsalt küsimus seisneb selles, kuidas erinevate asjade üle nalja teha.
Milline on halb huumor? Kas leidub midagi, mille üle on kohatu naljatada?
Huumor peab üles tõstma, mitte alla suruma. Huumori kuldreegel ütleb, et ka õnnetusi ja tragöödiaid võib käsitleda, aga kunagi ei tohi heita nalja ohvrite üle. See on kohatu. Kindlasti juhindume sellest ka enda saadet tehes.
Mis koomikuid ja huumorisaateid sa ise väärtustad ja jälgid?
Mulle väga meeldib stand-up, välismaalt on eriti sümpaatne Iliza Shlesinger, kes kasutab huumorit oluliste sõnumite edastamiseks. Ta küll pole eesti huumorifännide seas väga tuntud, aga soovitan tema loomingut jälgida.
Katsun olla kursis huumorimaastikul toimuvaga, kuid paraku kulub saate ettevalmistamisele palju aega, energiat ja emotsioone. Naljategemine on ikkagi tõsine töö. Vabal ajan katsun olla võimalikult vähe ekraani ees.
