Tänu kaabeltelevisioonile ja YouTube’ile naudib poliitkoomika suure lombi taga kuldaega, koondades ekraanide ette massiliselt väidetavalt poliitika suhtes apaatseid Y-generatsiooni esindajaid. Tegemist on formaadiga, mis sobib kui valatult tõepõhjata ajastul kaine mõistuse säilitamiseks.

Martin Meitern

Tunnistan ausalt üles, et laisematel perioodidel tarbin uudiseid USA sise- ja välispoliitikast vaid selliste telesaadete kaudu, mis kuuluvad poliitilise satiiri valda. Enamasti on nendeks Trevor Noah’ „The Daily Show” ning John Oliveri „Last Week Tonight”. Funktsioone, mida need saated minu jaoks endas kannavad, on laias laastus kaks: pakkuda informatsiooni ning meelelahutust. See, kui naljakad need naljad kellegi jaoks on, on suuresti isiklik. Kuna mina olen üks neist, kes pole siiani lõpuni veendunud, et Donald Trump, Sean Spicer ja Kellyanne Conway on päris inimesed, mitte mõnest absurdikirjaniku teosest põgenenud karakterid, siis mulle need igatahes meeldivad. Aga milleks mulle, või ühiskonnale laiemalt, nende kahe sümbioos ehk poliitiline satiir?

Esmalt tuleb tõdeda, et need saated on muutunud loomulikuks uudistekanaliks, eriti nooremale sihtrühmale. Satiirisaadete meelelahutuslikkus muudab nende kaudu uudiste tarbimise meeldivaks – formaat on lühike, tabav ja kaasahaarav. Ka minu jaoks on need hooti ainus vahend USAs ja maailmas toimuva jälgimiseks. Digitaliseerumine on inimeste keskendumisvõimet olulisel määral vähendanud. Pikkade poliitiliste analüüside või artiklite lugemine võib tunduda liiga aeganõudev ja keeruline. Paljude jaoks see kindlasti nii ongi. Poliitikast huvitumise lävi on muudetud poliitilise satiiriga aga võrdlemisi madalaks. Saade, mis oma teravuse ja huumoriga vaataja ajusid iga paari hetke tagant uuesti ja uuesti stimuleerib, on palju lihtsamini tarbitav kui pikk kirjalik tekst. Võib muidugi kritiseerida, kas see ei vii mitte selleni, et lepimegi komplekssete teemade puhul paari nutika vaimukusega, selmet süveneda põhjalikesse analüüsidesse. Kuid tegelikkuses on nende satiirisaadete teemakäsitlused tihtipeale väga põhjalikud ning liigituvad pigem uuriva ajakirjanduse kui uudiste alla. Seetõttu tundub mulle, et see kriitika on kohatu ning pigem on tegemist žanriga, mis populariseerib poliitikat nende hulgas, kelle jaoks tavalised uudised on igavad, mitte ei langeta poliitikast sügavalt huvituvate inimeste ootusi ja nõudmisi pakutavale sisule. Uuringud näitavad, et poliitilise satiiri vaatajad jälgivad suurema tõenäosusega ka teisi uudistekanaleid. Möödunud USA presidendivalimiste ajal olid lisaks poliitilise satiiri saadetele minu pea igapäevasteks kaaslasteks infoallikatena ka The Economist, fivethirtyeight.com, akadeemikute analüüsid ja teised naljasaadetest märksa rohkem tähelepanu nõudvad allikad.

Satiirisaadete meelelahutuslikkus muudab nende kaudu uudiste tarbimise meeldivaks – formaat on lühike, tabav ja kaasahaarav.

Lihtsa ja mugava tarbimise kõrval on poliitilise satiiri juures oluline ka üldine suhestumine uudistega. Traditsiooniline meedia jääb pahatihti relvituks, kui neil tuleb kajastada absurdi. Selleks et traditsiooniline meedia mõjuks usaldusväärselt, on neil kohustus säilitada sündmuste kajastamisel tõsiseltvõetavus. Kui aga sündmused ise on absurdimaigulised, viib püüd neid tõsiseltvõetavana kajastada meid olukorda, kus arutleme tõsimeeli teemade üle, mis vääriksid ennekõike väljanaermist. Taoliste sündmuste kajastamisel on huumor heaks relvaks, kuna sellega saab lubada endale jaburuste väljatoomist. Inglise keeles on olemas väljend „to call out bullshit”. Just seda Oliver, Noah jt oma käsutuses olevate tööriistadega teevadki. Näiteks sel ajal, kui traditsiooniline meedia haaras kinni Trumpi tõestamata väitest, et eelmine president Barack Obama on lasknud luureteenistustel teda pealt kuulata, ja kajastas seda kui fakti, said satiirisaated lubada endale selle täielikuks jamaks nimetamist.

Tuleb muidugi meeles pidada, et need saated on tugevalt kreenis oma maailmavaatelt. Nagu valdav osa akadeemiast ja peavoolumeediast, on ka satiirisaated võrdlemisi liberaalsed. Konservatiivid on küll üritanud televaatajaile sarnast žanrit pakkuda, kuid need katsed on enamasti läbi kukkunud. Peamine põhjus on ilmselt asjaolu, et neis oli esikohal ideoloogia ning huumor täiesti teisejärguline, mistõttu need polnud lihtsalt naljakad (vt näiteks Fox Newsi „The ½ Hour News Hour”). Alates sellest, kui Trumpist sai vabariiklaste presidendikandidaat, on pea igas tuntud satiirisaates pühendatud üks lõik tema tegevuste ja väljaütlemiste kritiseerimisele. Tõsi, vahel satuvad kriitika alla ka demokraadid, kuid neil üksikutel juhtudel on tegemist pigem sooviga saada linnuke kirja kui et tõesti demokraatidele midagi ette heita. Üheks põhjuseks võib pidada siin peavoolumeedia sümpaatiat liberaalse maailmavaate suhtes. Konservatiivid on peavoolumeediale omakorda ette heitnud, et konservatiivsetele poliitilise satiiri saadetele lihtsalt ei pakuta eetriaega.

Liberaalne sisu aga tähendab, et selle žanri jälgijaskonnaks on suuresti samuti liberaalid ning konservatiivset vaatajat sisu ei kõneta. Niigi polariseeruva poliitilise areeni juures tundub mulle, et seetõttu see žanr pigem suurendab lõhet parem- ja vasakpoolsete vahel. Naljad on teravad ning eesmärk kellelegi ära panna saab enamasti täidetud. Soovimatus teise poole argumente kuulata, tema infoväljas viibida ja temast aru saada sellega üksnes süveneb. Kui mingi infokanali peamine eesmärk oleks mulle otse või kaudselt mõista anda, et ma olen loll ja pime, hoiduks minagi sellest eemale ega sooviks dialoogi nendega, kes samuti nõnda arvavad.

Kui sündmused ise on absurdimaigulised, viib traditsioonilise meedia püüd neid tõsiseltvõetavana kajastada meid olukorda, kus arutleme tõsimeeli teemade üle, mis vääriksid ennekõike väljanaermist.

Informatsiooni pakkumise kõrval on sellel žanril oluline roll ühiskonnas muutuste esilekutsumisel. 2009. aastal koostas ajakiri Foreign Policy nimekirja kahekümnest mõjukaimast intellektuaalist. Väljaanne andis ka avalikkusele võimaluse omalt poolt täiendusi lisada. Üllataval kombel osutus avalikkuse soosikuks Stephen Colbert, kes juhtis toona päevakajaliste uudiste teemalist satiirisaadet „The Colbert Report”. Kes iganes selle uuringu valimisse kuulusid, leidsid, et Colbert väärib kohta Güleni, Chomsky, Yunuse ja teiste mõtlejate kõrval, kes avalikule sfäärile oma ideede ja arvamustega mõju avaldavad. Colberti ehk kõige tuntum tegevus poliitilise reaalsuse mõjutajana oli nn Colbert Super PAC (political action committee) „Americans for a Better Tomorrow, Tomorrow”.

Colbert juhtis sellega avalikkuse tähelepanu PACe puudutava seadusandluse ogarusele ning haris vaatajaid poliitika rahastamise teemadel (asjakohane oleks tõmmata siinkohal paralleel „Ühtse Eestiga”). Tähelepanuväärne on asjaolu, et paljud traditsioonilise meedia kanalid olid selle ülesandega varem läbi kukkunud. Colberti kõrval võiks tuua veel välja ka Jon Stewarti, Trevor Noah’ eelkäija „The Daily Show” saatejuhina. Üheks varasemaks näiteks Stewarti mõjust USA avalikkusele on 9/11 esmareageerijate ravikindlustuse teema tõstatamine, mis jõustus hiljem seadusemuudatusena.

Tulles tagasi oma esialgse küsimuse juurde, et mida nende kahe žanri sümbioosis ikkagi leidub, arvan, et selles on inimeste jaoks mingi pidepunkt. Olukordades, kus päevapoliitika annab põhjust kahelda, kas vaataja pole mitte jäneseurust alla kukkunud, pakub võimalus toimuva üle nalja heita ja absurdile tähelepanu juhtida teatavat sorti lohutust ja lootust.


Martin Meitern on kommunikatsiooniekspert sõnumiagentuurist Akkadian. Palgatöö kõrvalt tegeleb Martin kodanikuühiskonna rindel, usub demokraatia võimalikkusesse, huvitub afroameerika kultuuriloost ja on jalgrattaentusiast.