Septembris veetsid Maarja Nuut ja ameerika muusik Sun Araw ehk Cameron Stallones kümme päeva Narvas IDA Raadio ja NARTi koostöös sündinud heliresidentuuris. Uurisime, kuidas esimest korda toimunud ettevõtmine kulges.

Vasakult: Sun Araw, IDA Raadio ning residentuuri üks eestvedaja Ats Luik ja Maarja Nuut

Kas olite üksteise loominguga ka varasemast tuttavad?

Cameron Stallones: Kui mind residentuuri kutsuti, jagas Natalie (Mets, IDA üks eestvedaja – M.M.) minuga mõnda Maarja lugu, nii et see oli esimene kord. Mind huvitas, kuidas meie tööprotsessid segunema hakkavad – me polnud just kõige tavapärasem kooslus, keda valida, kuid vahel pakub just see alust huvitavale projektile.

Maarja Nuut: Olin mõned aastad tagasi Sun Araw’d natuke kuulanud, aga kui tuli uudis, et veedan temaga kümme päeva Narvas, olin just ülepeakaela uue albumi lindistamisega hõivatud ega saanud rohkem süveneda, nii et otsustasin tundmatus kohas vette hüpata.

Kuidas teie koostöö Narvas toimis? Cameron, mis oli Maarja kõige iseloomulikum joon, mille ta muusikasse tõi, ja vastupidi?

C.S.: Me lihtsalt improviseerisime mitu päeva liialt arutlemata, püüdes leida võimalikult palju erinevaid radu. Minu jaoks on muusika juures huvitav avastamistunne. Teemat või motiivi uuesti tabada proovimine ei ole üldse nii põnev kui see, mis tekib spontaanselt. Maarja on suurepärane improviseerija, kellel on tugev sisemiste tempode taju, mis ei ole vabamuusikas üldse nii selged.

M.N.: Ma arvan, et me tasakaalustasime üksteist päris hästi. Mulle meeldis, kuidas Cameron mu kohe seansi alguses kümnete üsna kaootiliste helidega mängides mugavustsoonist välja tõmbas. Sain aru, et mul puudub olukorra üle igasugune kontroll, nii et parem on mänguga kaasa minna. Kõigil artistidel on oma teemad ja ideed, mis neid mingil hetkel paeluvad – usun, et saime mõlemad nendega töötada, kuid läbi teistsuguse filtri ja kellegi teise peegelduse. Nii sündis uusi avastusi.

Mis teie jaoks kõige raskemaks osutus?

C.S.: Meil oli lindistatud materjali vormistamiseks väga vähe aega, nii et töötasime lakkamatult, et n-ö mustand enne mu lahkumist valmis saada. Alati on vaja rohkem aega!

M.N.: Ma arvan, et ühest küljest peab viis tundi päevas improviseerimiseks kogu aeg mõtetega kohal olema, samas oli kogu protsess nii kiire ja intensiivne, et mul oli raske aduda, mis toimub ja kuhu me suundume, kuniks kõik oli juba läbi. Võib-olla oli see hoopiski hea, minu jaoks kindlasti midagi uut!

Cameron, ma eeldan, et see oli su esimene kord Narvas. Mis mulje see linn endast jättis?

C.S.: Ma väga nautisin seda. Kui aus olla, siis majast me eriti ei lahkunud, kuna lindistasime peaaegu kogu aeg. Ma veedan palju aega Mehhiko ja California piiril ning olen alati tundnud, et piirilinnad on loomupäraselt huvitavad kohad, nii palju segunemist ja sebimist. See on membraan, nii et nende asjadega, mis seal edasi-tagasi liiguvad, on mängus terve dünaamika. Seda on Narvas tunda.

M.N.: Jah.