Maarja Nuut ja Ruum räägivad oma uue albumi ilmumise eel muusika defineerimise ebavajalikkusest, sõna jõust ja schopenhauerlikust tahte tagaajamisest.

Hendrik Kaljujärv ja Maarja Nuut. Foto: Aleksander Kelpman

Maarja Nuuti ja Hendrik Kaljujärve (alias Ruum) nägin esimest korda ühiselt laval 2016. aasta novembris Üle Heli festivalil Kultuurikatlas. Duo oli tulnud kokku sama aasta suvel Viljandi folgil ülesastumiseks. Lisaks kahele loole SoundCloudis ja paarile kinnitatud tulevasele kontserdile ei osanudki heietada muud lootust kui seda, et edaspidi jõuab asi ehk ka kauamängivani – niimoodi niitis toonane kontsert võimsuse ja värske kõlaga, kui Maarja ja Hendrik oma loomingu Katelde saalis valla lasid.

Kaks aastat hiljem kohtun Maarja ja Hendrikuga päeval, mil avalikkuse ette jõuab nende teine singel 5. oktoobril ilmuvalt plaadilt „Muunduja” (ingl „Shifter”). Selleks on „Haned kadunud”, traditsiooniline rahvalaul, millele nad on üheskoos uue keha andnud. Nuudi relvadeks on viiul, luuper, põhjalikud teadmised pärimusmuusikast ning hääl, mis on nagu vaikselt üle raba valguv udu, teinekord kui metshaldja loits, mis märkamatult laante vahele eksitab. Kaljujärv vastutab seevastu peamiselt nende ühise projekti masinapargist tuleva poole eest. Kui esimene singel „Kuud kuulama” oli pigem kaunis sutsakas elektroonika ja folgi pilguvahetusest, siis palas „Haned kadunud” on mõlemad titaanid ahelatest vabastatud ning näitavad juba oma tumedamat külge. End rahvaloo ümber vaikselt kulminatsioonini lahti keriv techno ning pelgalt Maarja täpselt paika sätitud hingeldused on miski, mille nimel seda uuesti ja uuesti kuulata. Pendeldamist pehmemate helide ning bassiga lajatava elektroonika, kohati suisa müra vahel kohtab albumil veelgi.

Muusika on määramatu

„Muunduja” annab välja plaadifirma Fat Cat alaleibel 130701, mis nimetab end eelkõige postklassikalise muusika koduks ning mille alt on ilmutanud oma helitöid ka näiteks Hauschka, Max Richter, varalahkunud Jóhann Jóhannsson jt. Muusika salvestamine toimus aga siinsamas Kalamajas, kuhu saabus nõu ja jõuga appi produtsent ning muusik Howie B. Maarja sõnul oli stuudiosse minek üsna pea ees vette hüppamine, kuid sealjuures õpetlik kahenädalane periood, mille vältel Howie nad mugavustsoonist välja raputas ning mitmete uute instrumentidega katsetama pani. Kui lood juba plaadile said ning helipilt kokku loksuma hakkas, aitas see neil endalgi paremini artikuleerida, kuidas ja mida nad täpselt teha tahavad või, vastupidi, mida nad teha ei taha. Oma muusika kirjeldamisest või kuhugi lahterdamisest Maarja ja Hendrik hoiduvad. Sellest on tulnud ka albumi pealkiri, mille kõige suuremaks tugevuseks peab Maarja just ambivalentsust, mis pakub tema sõnul palju erinevaid tõlgendamisvõimalusi, sest seda, kuidas keegi nende loomingut kuuleb, nad ette kirjutada ei taha. „Sel hetkel, kui sa muusika defineerid, devalveerid sa justkui selle potentsiaali,” ütleb Maarja ning Hendrik lisab: „Sa võid ju tahta, aga sa ei saa. Muusika põhiline omadus on selle määramatus.”

Kindlasti oskavad mõlemad öelda aga seda, et tegemist on üsna kontsentreeritud ja intensiivse plaadiga, mida päris õlleklaasi kõrval kellegagi jutustades ei kuula. Hendriku sõnul tuleneb see osaliselt ka traditsioonilise muusika narratiivsusest: „Pärimusliku taustaga lugudel on midagi öelda. Sa ei saa tegeleda sellega samal ajal, kui keegi sinuga räägib.”

Vastutus traditsiooni ees

Kui Maarja puhul on tema kiindumus pärimusmuusikasse kujunenud firmamärgiks, siis Hendrik on sellega varasemates töödes kokku puutunud pigem teise nurga alt. Ta sõnab, et pärimusmuusikas on mingid hoovused, millest peab aru saama, ja see on tema jaoks väljakutse, kuid kindlasti ei tähenda see, et tegemist oleks replikatsiooniga, mida lihtsalt samamoodi ette mängima minnakse: „Me ei pea taasesitama lugu sellisena, nagu see on kunagi tehtud, ja teemana on see väga paeluv.” Maarja arvates ei ole siinkohal asi üldse selles, millise muusikastiili, žanri või instrumendiga on tegemist, sest tegelikult väljendatakse hoopis ideed, peegeldusi ja emotsioone. „Sa võid leida kaks inimest, kes kasutavad täiesti erinevaid tööriistu või tegelevad muusikaga erinevate sajandite tagant, aga neil on mingi sarnane lähenemisviis. Samal ajal võid kõrvuti panna kaks pärimusmuusikut, kes nokitsevad sama loo kallal, kuid nendevahelisi puutepunkte võib seal olla tunduvalt vähem. See on lähenemise või, õigemini, suhtumise küsimus; mida sa millestki välja kuuled, ette kujutada suudad ning edasi kanda soovid,” seletab ta. Siinkohal toob Maarja paralleeli, kuidas ta varem traditsioonilist tantsu uuris ja õpetas ning kuidas tema igapäevaelu praegu kordustel rajaneva sugestiivse muusika, nagu techno, saatel kulgeb, ning ta peab seda tegelikult üsna loomulikuks hüppeks. „Keha kasutusviis traditsioonilistes tantsudes, ma ei räägi siinkohal meie lavarahvatantsust, mis on hoopis teine maailm, on taoline, et Poola külapidudel kaheksa tundi keerutada pole mingi probleem. Rütmimustrid muudkui käivad ringiratast, oled kerges transis ja isu muusika sisse ära sulada aina kasvab. Põhimõtteliselt on tegu sama asjaga. Lihtsalt vahendid on erinevad,” arvab ta.

Kui helikeel välja jätta, suhtuvad mõlemad traditsioonilise muusika tõlgendamisse ettevaatlikkusega. See tuleneb Maarja sõnul mitmetest mütoloogilistest kihtidest, seisunditest ja sõna jõust, mis sellesse peidetud on. See on ka üks põhjus, miks ta paljut, mis talle kõrva on jäänud, laulda ei saa. Nii oli ka „Hanedega”, mis enne kolm aastat arhiivis istus, kuni ta lõpuks tundis, et nüüd võib. „Need on mingid isiklikud asjad, kuid ühel hetkel tuleb aeg, kui tahad proovida.” Hendrik sekundeerib, et endale peab teadvustama tausta, mis mingi looga kaasneb, ning viitab nende varasemale palale „Kiik tahab kindaid”: „Ma kujutan väga hästi ette, mis situatsioonides seda võidi laulda 100–200 aastat tagasi. See oli päris tõsine olukord. Ja nüüd hakkad sa sedasama tegema hoopis teistsuguses keskkonnas, tekib justkui väike vastutus. Kuidas ja mis olukorras see on loodud, mis on selle sisu? Kui me läheme lugu esitama, siis me ei saa selle suhtes ükskõiksed olla.”

Publik peegeldab artisti

Kui uurida välismaiste muusikaajakirjanike reaktsioone Nuudi ja Kaljujärve tööle, jäävad silma ülivõrdes kommentaarid. Näiteks BBC Radio saatejuht Mary Anne Hobbs kasutab „Kuud kuulama” kohta sõnu „täielikult köitev muusikapala” ja „imeilusad helid Eestist”, muusikaportaalis A Closer Listen nimetatakse „Muundujat” üheks hooaja põnevaimaks väljalaskeks. Küsides Maarjalt ja Hendrikult, kas nad seni ka negatiivset tagasisidet on saanud, vastab viimane, et need ajad, kui retsensioon ilmus ning seetõttu pidi laubalt higi pühkima ja lootma, et kõik läheb hästi, on tema arvates möödas. Maarja lisab, et üldiselt inimesed seda ütlema ei tule, kui neile miski ei meeldi, kuid nendib, et pigem võib nende loominguga olla keeruline kohaneda lõunamaise kultuuritaustaga kuulajal: „Me oleme laval justkui väga tõsised ega näita mingisuguseid emotsioone, aga tegelikult me lihtsalt väljendame neid teistmoodi. Ma arvan, et see on see kõige sagedasem kriitika.” Ta lisab, et publik peegeldab ka artisti: „Vahel tundub, et näe, ovatsioone polegi, ja pärast saad aru, et kõik hoopis nutavad. On olnud ka kontserte, kus lõpetad loo, saalis on täielik haudvaikus ja keegi ei julge plaksutada, sest pinge on niimoodi õhus.” Hendriku arvates pole aga olemas suuremaid kriitikuid kui ta ise, Maarja ning nende helirežissöör. Selle asemel et lavalt tulles natuke hinge tõmmata, läheb tema sõnul tavaliselt lahti suurem arutelu sellest, mis valesti läks, kuid ta peab seda ka schopenhauerlikuks tahte tagaajamiseks: „Niipea kui oled ühes punktis mingisuguse meelerahu leidnud, terendab juba kuskil see järgmine…”

Maarja tõdeb, et tema on õppinud ajapikku asju vähem südamesse võtma, aga näeb seda loominguga tegelemisel siiski pideva väljakutsena. Ta meenutab oma Stockholmi ülikooli õppejõudu: „Tal on hästi mõnus ütlemine, et inimene mängib halva intonatsiooniga ainult juhul, kui ta mängib nooti nii, nagu ta ei tahtnud seda teha. Kui sul on ettekujutus, kuidas mängida, ja sa suudad selle ellu viia, siis ei ole kellegi teise asi öelda, kas see oli õige või vale, hea või halb. Kui sul on küll ettekujutus, aga sa ei saa sellele pihta, siis võid tunnistada, et asi ei õnnestunud.” Nii sõnab ta kokkuvõtteks, et nad ajavadki Hendrikuga taga just pigem seda õiget tunnet ja fookust, mida kõrvalseisjatel võib raske hinnata olla. Vastuse küsimusele, milliseid emotsioone tekitab „Muunduja” kuulajas, saab igaüks välja selgitada juba õige pea.

Maarja Nuut ja Ruum esitlevad plaati 4. oktoobril Tartu Uues Teatris ning 5. oktoobril Tallinnas klubis HALL.