Lõpuks on yin leidnud oma yang’i. Homme linastub ETV2 ekraanil dokfilm „Õiglased”, mis räägib Toomas Aria kultusfilmi staatuse omandanud filmi „Õiglus” kaadritagusest elust ja teoses kaasa löönud hobinäitlejatest.

Filmi poster

Möödunud aastal lõi eesti filmi allmaailmas laineid Toomas Aria pea olematu eelarvega tehtud märul „Õiglus”. Kes nägid, need nägid! Kas siis käest kätte liikunud YouTube’i lingi kaudu või mõnel üksikul toimunud seansil. Nüüd läheb film kevadel toimuva Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali kavva. Aga sellega lugu ei piirdu, paralleelselt „Õiglusega” oli „Eesti lugude” sarjas töös ka dokumentaalfilm „Õiglased”, millega jälgiti mängufilmides tihti statistileiba maitsva seltskonna pingutusi nii kaadri tagumises otsas kui ka sõltumatute filmitegijatena. Filmitööstuses kostüümikunstnikuna töötava Eve Gutmann-Valme ideest alguse saanud odüsseia režissöör on juba pikalt nii operaatori kui ka lavastajana tegutsenud Taavi Arus.

Millal ja kuidas tekkis idee teha film „Õiglased”?

Eve Gutmann-Valme: „Õiglaste” idee sai alguse sellest, et meil tuli pärast ühe filmi esikat sõbranna ja kostüümikunstniku Kristiina Agoga jutuks, et keegi võiks teha dokumentaali kohalikest taustanäitlejatest. Puutume nende inimestega kostüümiosakonnas pidevalt kokku ja oleme paljudega neist juba teretuttavad. Lisaks liikus kuulujutt, et üks statist kirjutab oma filmile stsenaariumit. Pisut pärast seda vestlust istus Taavi meie auto tagaistmele, et koos Viljandisse sõita, ja uuris, et äkki mul või mu abikaasal Villemil (kes oli kooliajal Taavi pinginaaber) on „Eesti lugude” jaoks mõni hea idee. Pakkusin asja välja, mõte meeldis Taavile kohe ja nii saigi projekt esitatud.

Taavi Arus: „Eesti lugude” ideede tähtaeg oli tookord kohe ukse ees, ühtegi head mõtet ei olnud ja see läks otse kümnesse. Eve oli kolleegidega arutanud, miks statistid nii alaväärtustatud on, ja jõudnud järelduseni, et neile oleks vaja tõsisemalt keskenduda. Sealt edasi on kõik juba ajalugu, loodetavasti eesti filmi ajalugu.

Peategelased on mõnusalt positiivsed ning filmist endast kumab läbi empaatiat ja soojust. See film vist saigi ainult selline tulla või…?

T.A.: Jaa ja ei. Soe kindlasti. Isiklikumat laadi, rohkem karakteritele keskendumist. Konflikti oleks saanud kindlasti üles tõmmata eesti filmis statistide ärakasutamise teemaga, mis tundub täitsa eksisteerivat. Antud juhul ei hakanud väga kaevuma. Vajasin ise filmi teemasse sisseelamiseks veidi aega, Eve oli karakteritega juba varasemast tuttav. Aga jällegi, dokumentalistika puhul ongi kütkestav just see, et plaanid, mis sa plaanid, elu kirjutab ikka ise stsenaariumi. Sina oled väike vahemees, lisad kübemeid ja suunad veidi, ei muud, nagu piibli ümberkirjutaja. Toomase filmitegemistungi suurus ei olnud meile alguses päris selge. Jah, ta ütles, et kirjutab stsenaariumit. Käisime külas, nägime seda – nooh… seda stsenaariumit ei olnud ei rohkem ega vähem kui paar lehekülge. Panime ta dokumentalistide otsustavusega fakti ette, et nüüd kirjutad stsena valmis, siis teete filmi valmis, siis teeme meie oma filmi valmis ja let’s go! Kas ja kui kiirelt oleks „Õiglus” valminud ilma „Õiglasteta”, seda ei saa me kunagi teada. Mis seal salata, see kõik kukkus kuidagi välja vastastikuse abistamise paktina.

E.G.-V.: Kuna meie peategelased on nii uskumatult entusiastlikud inimesed, oli väga raske neist mingitki intriigi või tüli välja pigistada. Ma imestan iga kord võttel olles, kuidas nad jaksavad ja tahavad seda tööd teha. Ma ei saa siiamaani täpselt aru, mis vägi neid platsil hoiab, aga mul on väga hea meel, et nad on olemas. Ja siinkohal tahakski produktsioonile hingele panna, et neid inimesi tuleks rohkem väärtustada ja nad tuleks alati esilinastusele kutsuda.

Olete ise loomulikult Toomas Aria filmi „Õiglus” näinud. Mis mõtteid see tekitas?

T.A.: Nii ja naa – oli teatavaid hetki. Debütandi suhtes peab olema leplik ja mõistev, kõik vead andestama. Mega on see, et ta tegigi filmi valmis. Võtteplatsil olles tundus see kohati võimatu. See on tähtsaim – alustati ja lõpetati. Kultus sündis!

E.G.-V.: Ma usun, et kui keegi oleks aidanud neil materjali paremini kokku monteerida, siis see oleks päris hoogne märul, aga ma mõistan, et keeruline on seda raskelt tulnud materjali kärpida.

Eve Gutmann-Valme ja Taavi Arus filmi „Õiglus” tegijatega. Foto: Villem Valme

Tundub, et teie film jäi isegi liiga lühikeseks, oleks tahtnud veel rohkem taustainfot saada.

T.A.: No just, oli variant, kas teha film ainult „Õigluse” tegemisest või üritada teha ikkagi kiirelt selgeks, et meil on tegemist statistidega, kes teevad filmi. Filmi pikkuse on ju tellija paika pannud – 28 minutit. Usun, et 50 minutit tihedat mõnusate pausidega andmist poleks olnud probleem, aga selle tootmine lisaks olemasolevale oleks liialt ajamahukas.

Mis suhe teil endal on sellise asjaarmastajate kultuuriga?

T.A.: Uh, see on pikem lugu… Võtaks selle kokku statist Andrese mõttega: „Inimene, kellel on hobi, elab hingelisemalt!” Nii lihtne ongi. Üritagem mõista, mitte arvustada ja naeruvääristada. Aga mõistmine vajab aega ja peeglisse vaatamist.

E.G.-V.: Andrese lause võtab selle filmi kreedo väga kenasti kokku.

Kas teile ei tundu, et meil võiks omaalgatuslikku kino rohkemgi olla?

E.G.-V.: Täiega võiks. Toomas lihtsalt uskus, et kõik on võimalik, ja nagu näha, siis ongi. Mina hoidsin algul peast kinni ja mõtlesin, et kuidas nad seda tegema hakkavad, kuna klassikalises mõttes täispika mängufilmi tegemine on ju väga aeganõudev, pikaldane ja keeruline protsess. Nad lihtsalt helistasid sinna, kuhu vaja, rääkisid siiralt oma asjast ja inimesed aitasid. Nad ei soovinud muidugi ka Laagna teed sulgeda, aga küsimus, kuidas Kalamajas autokapotile hüpata ja püssiga paar pauku teha, lahenes neil nagu möödaminnes.

T.A.: Arvan, et „Õiglus” võttis nii mõnelgi hobi-Scorsesel pinged maha.

Kui see pole saladus, siis mis projektid teil järgmiseks käsil on?

E.G.-V.: Mina olin just kolm kuud Soomes tegemas mängufilmi Tove Janssonist. Mõned võttepäevad on veel kevadel jäänud, viimane neist Pariisis.

T.A.: Kristlik bluegrass ja Lil Eesti.

Dokumentaalfilm „Õiglased” on ETV2 eetris 29. veebruaril kell 22.30. Film on hiljem järelevaadatav ERRi kodulehel.