Sandra Jõgeva on kunstnik, kes on häbitult rääkinud kehast, naiseks olemisest, foobiatest ning analüüsinud oma teostega popkultuuri ja kunstimaailma. Tõeliselt võitlusliku autorina on tema tööd teravad ning käsitlevad olulisi teemasid. Sandra on üks Tallinna Kunstihoone „Idealistide” näitusel osalevatest kunstnikest ning väljas on tema kaks naisekujulist serveerimislauda.

Sandra Jõgeva. Foto: Jaak Kikas

Mind ikka huvitab, milline on nende naine-serveerimislaudade idee sinu enese jaoks. Mis on nende tööde taust?

Leidsin kaks inspireeriva kehaga modelli ja olin äsja teinud näituse „Seisused” koos Kaarel Sammetiga Hobusepea galeriis. Olin õppinud võtma seisvast, istuvast ja lamavast inimesest kogukehavormi ja seda plastikusse valama. Tuli idee teha naisekujuline tarretis ja nii tulidki need inspireerivalt vormikad naised mängu. Esimese, valge laua modell on ameerika skulptor Meghan E. Van Alstyne. Tema on vormivõtmisega ise oma elus väga palju tegelenud, seega oli tema kehajäljendi tekitamine selles mõttes mugav, et hea konsultant oli omast käest võtta. Naisekeha kipsnegatiivist valasin positiivi, lihvisin ja töötlesin seda ning võtsin selle pealt omakorda silikoonvormi, mille ümber tegin kapsli. Sellest sai omamoodi hiiglaslik tarretisevorm.

Aga see algne kipspositiiv oli ka väga armas, ma olin seda töödelnud ja sellega pikki päevi tööd teinud ning kipskuju pole teatavasti kütmata tehasehoones hoiustamiseks just kõige vastupidavam teos. Ma otsustasin kuju säilitada, kattes selle plastikuga ning liites Polymerist leitud ovaalse lauaga. Pool aastat hiljem – aasta oli 2009 – tekkis võimalus osaleda kunstimessil Miamis. Oli vaja tarretisevormi, mille kapsel oleks koost lahti võetav ning mahuks kuidagi reisikohvrisse. Seega tuli leida uus modell – seekord keskendusin willendorfiveenusliku kehaga naise torsole. Taas oli mul kahju lasta kipsist torsol lihtsalt hävida ning ma muutsin ka selle kipskuju plastikust serveerimislauaks. See on asja praktiline pool, aga eks taustaks võib rääkida kehakultusest, naisekeha objektistamisest, praegustest ja eelmiste ajastute iluideaalidest ja paljust muust. Aktuaalsed teemad, nagu söömishäired, meedias domineerivad kehakuvandid versus Body Positivity ja Size Acceptance’i liikumised, sinna juurde.

Aga miks sa sellise kehalisuse ja seksuaalsuse teema avamise lõpetasid? Kas film, millega sa praegu tegeled, on mõjukam meedium?

Peale Polymeri perioodi lõppu (kureerisin seal koos Tanel Saare ja Erik Alaloogaga Kunstikonteineri näituseid ja festivale, ühtlasi toimis Kunstikonteiner ka millegi rühmituselaadsena, mis tuuritas mingil määral mööda Euroopat ja maailma – see kestis kokku peaaegu 7 aastat) kadus mu elust ka midagi muud taoliste kunstiteoste loomiseks vajalikku – selline lihtne asi nagu ateljee. Veel enam – 3000 ruutmeetrit töö- ja laopinda. Seega ma pean tegema midagi muud. Hetkel olen keskendunud dokumentaalfilmile, aga teen ka sõnalisi etendusi, mida ma nimetan stand-up-tragöödiateks. Mai ja juuni on pärast mõningast pausi nende poolest hästi tihedad. Usun, et sinu defineeritud teemad tõusevad nendes tegelikult esile.

Mis teemad praegu huvitavad?

Mind väga huvitab armastuse ja seksi ja ka müüdava armastuse suhe; prostitutsioon – see, kuidas seal alal töötavad naised neid teemasid enda jaoks mõtestavad ja oma peas eraldavad. Ma väga loodan, et saan neile vastuseid oma just alanud võtetega uue dokumentaalfilmi peategelase käest ja kaudu. See on kaudselt ka naise ja seksuaalsuse ning naise keha seksualiseerituse tema.

Varnjas avasime Voronja galeriis 11. juunil usuteemalise näituse „Usu küsimus” ja 14. juulil avatakse Pärnu Muuseumis Marian Kivila ja minu kureeritud Andy Warholi näitus koostöös Warholi ametliku muuseumiga Pittsburghis.

Keskendume peamiselt tema video- ja filmiloomingule, aga väljas on ka installatsioon „Silver Clouds” (1966) ning Warholi enda tehtud ja NYC-i kohalikus televisioonis eetris olnud telesaated 1980ndatest.

Miks Warholi tööd sinu jaoks põnevad on?

Arvan, et Warhol oli nii mitmes mõttes oma kunstis prohvet – ta filmid näiteks ennustasid ette, mis hakkas televisioonis toimuma aastakümneid pärast nende ülesvõtmist – reality show’d. Ja Warhol oli mu peamine eeskuju noore kunstnikuna.

Artikkel ilmub Tallinna Kunstihoone Rakenduskunsti näituse „Idealistid” raames. Lisainfot näituse kohta Tallinna Kunstihoone kodulehel ja Facebookis.