„Girls” (2012–…, USA). Looja Lena Dunham, osades Lena Dunham, Allison Williams, Jemima Kirke, Zosia Mamet, Adam Driver, Alex Karpovsky jt.

Me kõik kukume ja tõuseme püsti. Me kõik näeme teatud poosides imelikud välja. Kõik karjäärialased valikud ei vii meid redeli tippu ning mõnikord teeme me romantilistes suhetes otsuseid, mis ei ole just kõige targemad. Me ei näe igas riideesemes kaunid välja – ebakindlus on mõnel päeval meie elu lahutamatu osa. Me võrdleme end teistega ja pettume selle tulemusel oma peegelpildis. Elu olemuslik ebatäiuslikkus puudutab mõnele üllatuslikult ka naisi ja võib olla tänulik, et eksisteerib sari, mis püüab iga hinna eest näidata, et keegi pole veatu: ilusad tüdrukud situvad, intelligentsed tüdrukud kaotavad töökohti, elustiilikuningannad nutavad ka siis, kui kaamera ei käi. Aga kas me ei teadnud seda?

„Girlsi”, viiendat aastat Ameerika Ühendriikide televisioonis jooksva sarja keskmes on nelja New Yorgis elava varajastes kahekümnendates naise elu. Nagu suurema osa puhul sarja autori Lena Dunhami loomingust, on tegemist üsna autobiograafilise materjaliga. Dunham mängib Hannah’t, kelle suurim unistus on enda memuaaride avaldamine. Teel kirjandusliku eneseteostuseni saadavad teda sõbrannad Marnie (Allison Williams), kes kaotas töö galeristina, Shoshanna (Zosia Mamet), süütu ja ebakindel äriüliõpilane, ning Jessa (Jemima Kirke), hedonistlik metsikusele kalduv kunstnik. On selge, et sarja nimi on valitud teadlikult – stereotüüpne kahekümnendate algusega kaasnev blunder ei kehasta mingit naiselikkuse arhetüüpi, vaid viitab lapselikkusele Hannah’, Marnie’, Shoshanna ja Jessa olemuses. Ja seesama blunder on viinud eri meediaväljaannetes sarja feministlikuks nimetamiseni, pannes mind ja paljusid teisi samal ajal selle nimetuse täpsuses kahtlema.

Näidates valge njuujorgi naise vaatevinklit elule, püüab sari teha ära suure töö: normaliseerida pehmemaid kehasid, ebatavalisi suhteid, karjääripüüdlusi ja nende puudumist, seksi armastamist ja seksuaalsete kogemuste puudumist, aborti ja narkootikume. „Girls” ei teeskle, et aineid tarbivad ainult kodutud habemega tüübid, kellega suhestumine on võimatu, või et aborti tehakse ainult pärast vägistamist. Ja alastus! Lena Dunhami kehastatav tegelaskuju näitab ainuisikuliselt ilma vabandust palumata, et Hollywoodi standardist kõrgem rasvaprotsent näitleja/karakteri kehas ei pea tähendama, et tema alastusele pühendatav ekraaniaeg tuleks edu nimel automaatselt võimalikult lühikeseks teha. On selge, et paljud stseenid „Girlsis” ongi vastulöök eksisteerivale normatiivsele visuaalsele kultuurile, milles hele nahk, noorus ja konventsionaalne mehe pilku teeniv seksikus on alati esmased. Näeme erinevaid rindu. Näeme volte. Näeme kehaosasid, mille nahk liigub omasoodu ning allub gravitatsioonile. Ja näeme naist, kelle jaoks ei ole tema kaal alati kõige põletavam probleem. Samas suudavad sarja kirjutajad ausaks jääda ning tegelevad lääne feminismile olulise küsimusega – kehanormatiivsusega –, ohverdamata sarja nauditavat ausust – Hannah ei eita, et kaal tekitab tema jaoks tihti kurbust.

Teisalt jäävad „Girlsis” puudutamata teemad, mis on laia ringi jaoks feministlikust vaatevinklist samuti olulised, kui mitte veelgi olulisemad. Ei saa väita, et sarja autoril ei ole olnud võimalust viia end kurssi Manhattanist kaugemale jäävate probleemidega, seega on ta teinud teadliku otsuse mitte rääkida vaesusest, vägistamisest või homo- ja transfoobiast. Vastupidi, stseene, kus erinevad tegelaskujud väljendavad seksistlikke hoiakuid või kinnistavad lollide, otsustusvõimetute, edevate ja ambitsioonitute naiste stereotüüpe, on korralikult. Vastus küsimusele, kui palju suudavad Hannah, Marnie, Shoshanna ja Jessa meestest rääkida, ei rõõmusta kedagi, kelle jaoks on olulised ka muud asjad.

Sarju ja filme, mis räägivad valgete keskklassi naiste eludest ja muredest, oleme näinud küll. Lugusid allpool vaesuspiiri elavatest naistest, seksuaalsetest vähemustest, süsteemsest rassismist, korruptsioonist ja muudest laiematest ühiskondlikest probleemidest on loodud viimasel kümnendil aina enam – nende teemade kaasakiskuv ja mõtlemapanev käsitlemine on võimalik. Peaosatäitja Hannah, kelle enesekesksust ja privilegeeritust „Girls” ühel ajal pilab ja õilistab, kehastab oma isikus neid probleeme, mis „Girlsile” omased on. Kui sari oleks poliitiliselt aus, leiaks autorid enam viise, kuidas soovitud ühiskondlikku muutust näidata.

„Girlsis” teesklevad naised erinevates suhetes, et nad on nendega rahul, ning enamasti saavad mehed olla need, kes eksisteerivad läbinisti ausalt. Marnie teeskleb tööl, et vanameeste käed tema tagumikul ei häiri teda, Hannah teeskleb, et teda ei sega, kuidas tema sekspartner Adam teda kohtleb. Samal ajal on sarjas kirjutatud nii Adami, Ray kui ka kuulsa kunstniku Booth Jonathani karakterisse sisse täielik emotsionaalne vahetus ja ausus, mis neile ilmselge laheduse juurde annavad. Veelgi enam, meeste vabadus teha ja öelda, mida nad tahavad, on viidud nii kaugele, et ühes hooajas, isegi ühes episoodis võib märgata, kuidas autorid naise romantilisele või seksuaalsele ettepanekule vastuseks saadud „ei-d” trivialiseerivad – näeme nii Adami, Ray kui ka Booth Jonathaniga stseene, kus naise „ei-st” saab „jah” pärast seda, kui tema algset reaktsiooni ignoreeritakse. Hoidkem meeles, et kunst mitte ainult ei peegelda elu, vaid loob ja kummutab piire sellest, mis elu võib olla.

„Girlsi” on võimalik nautida ilma sellele feministlikke ootusi seadmata. Kurb-realistlik humoorikus, põnevad tegelased ja veidrad süžeeliinid pakuvad nautimis- ja suhestumisvõimalust nii poistele kui ka tüdrukutele. Selle isiklikkus ja ausus loovad sobiva pinnase, et arutada muidu stigmatiseeritud nähtusi, nagu obsessiiv-kompulsiivne häire, seksuaalne ahistamine töö juures või professionaalne läbikukkumine. Isikliku kogemuse kajastamise juurde võiks aga käia alati empaatia teiste kogemuste vastu ja reageerimine teadmistele ebavõrdsusest ühiskonnas. „Girls” ei ole sari, mis seda teeb – see funktsioneerib paljude jaoks pigem põgenemisvõimalusena pidevast analüütilisusest Suurde Õuna, millest saavad reaalsuses nii suuri ampse hammustada vaid väga vähesed tüdrukud.

Sarja „Girls” uus, 5. hooaeg algas HBOs 21. veebruaril.