„Puutumatu” („Untouchable”, USA), 98 min. Režissöör Ursula Macfarlane. Kinodes alates 20.09.19.

Vennad Weinsteinid einestamas. Foto: Kaader filmist

★★★★★★★★☆☆

„I’m Glad I’m the Fucking Sheriff of this Shit Ass Fucking Town” on ilmselt üks ilmekamaid avalikke tsitaate, millega Harvey Weinstein ennast on iseloomustanud. Endine kontserdikorraldaja ja filmiprodutsent, kes koolikiusaja moel end Hollywoodi tippu tõmbas, et sealt siis sitavankris välja kärutada, kannul hangude ja tõrvikutega #MeToo liikumine.

Uues linastuvas dokumentaalfilmis joonistub portree New Yorgist pärit sotsiopaatilisest mehest, kes pidas end eemaletõukavaks, aga kompenseeris seda läbi inimeste alandamise ja seksuaalse ahistamise. Mees, kes käitus nagu gangster mõnest Tarantino filmist, mida ta ise oli rahastanud. Koos oma venna Bobiga ehitasid nad ülesse tollase ühe olulisema indie-filmide tootja Miramaxi, mille peamiseks eesmärgiks sai aja jooksul võita võimalikult palju Oscareid. Selleks ei hoitud tagasi ei pidude, ei laristamisega. Selle kasvava mania grandiosa varjus kordus aga aastast aastasse üks muster: kutsu noor näitleja või assistent oma hotellituppa, palu endale massaaži teha, võta oma suguelund välja, proovi astuda vahekorda või siis vähemalt masturbeerida. Kui naine keeldub, siis luba hävitada tema karjäär, kui ta suu lahti teeb, siis maksa talle, et ta vaikiks.

Harvey Weinstein, Quentin Tarantino ja Harvey Keitel. Foto: Kaader filmist

Endistest Mossadi agentidest eradetektiivid, juristid ja suhtekorraldajad – Weinsteinil oli käeulatuses pidev armee spetsialiste, kes naiste vaigistamisoperatsioonidega tegelesid. Aastakümneid ei julge ükski ohvritest avalikkuse ette tulla, sest see oleks Taaveti ja Koljati võitlus. Nad elavad oma traumade ja emotsionaalsete armidega üksi, samal ajal kui Harvey Weinsteini kiskjajoonis on Hollywoodis avalik saladus. Selle üle visatakse avalikult nalja, meedia proovib leida ahistamisjuhtumitele tõendeid, aga sein nimega „I’m Glad I’m the Fucking Sheriff of this Shit Ass Fucking Town” on ees.

Uus dokk on andnud hääle Weinsteini ahistatutele ja vägistatutele. Nad kirjeldavad, kuidas kõik juhtus ja iga järgmise seigaga tabab sind déjà vu, paksu nässi muster püsib aastakümneid sisuliselt identne ja arvestades, kui kaua tal on õnnestunud inimesi lömastada, tunnetab endal selget karistamatuse oreooli. Lõpuks muidugi kohtupäev saabub ja naised, kellest Weinstein koos teda ümbritseva tugisüsteemiga on üle sõitnud, saavad näo ja hääle. Aga nagu film ja selle kangelannad isegi sedastavad – Harvey on ju tegelikult vaid jäämäe tipp, üks groteskne troll, kellele näpuga näidata. Süsteem töötab edasi ja selle lõhkumine on pikk ning vaevaline ülesanne.

Film on n-ö traditsiooniline dokumentaal, kus rääkivad pead vahelduvad arhiivikaadritega ja kui sisuks oleks kliima soojenemine või vaesus kolmanda maailma riigis, siis paluksin teil sellest viisakalt üle vaadata. Ühe ülikonnas sotsiopaadi giljotineerimisena töötab aga hästi.